Armastus, lordid ja lõbuleedid. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Küllap sellepärast, et te olete nii kõikvõimas, nii immuunne minusuguste harilike inimeste hädade ja murede suhtes. Mul on kange tahtmine teid kividega loopida.”

      “Siis on küll kahju, et teie käsikohver märki ei tabanud,” vastas krahv. “Ma oleksin teadvusetult maas lamanud ja teid oleks kallaletungikatse eest arreteeritud.”

      Petrina naeratas krahvile pilkavalt.

      “Ma poleks ootama jäänud, kuni mind arreteeritakse. Oleksin ära jooksnud.”

      “See on midagi, mis paistab olevat teie tugev külg.”

      “Noh, esimene katse ei läinud sugugi aia taha, eks? Siin ma nüüd olen, sõidan tõllas Londoni poole, neli toredat hobust ees, ja minu kõrval…”

      Neiu vakatas ja pööras pead, et meest vaadata.

      Alles nüüd märkas ta mehe lumivalget keerukalt seotud kaelasidet, kõrget kraed, mille nurgad ulatusid lõuani, suurepärast halli diagonaalriidest reisikuube ja tihedalt istuvaid kollaseid põlvpükse ning tumedatel juustel nurgeti seisvat kõrge põhjaga kübarat.

      “Ma tean, kes te olete,” hüüatas tütarlaps. “Te olete jõukas spordiharrastaja! Olen alati lootnud mõnd niisugust kohata.”

      “Selmet minust rääkida,” ütles krahv, “ootan ma, et te ütleksite mulle kõigepealt oma eestkostja nime, ja seepeale oma nime.”

      “Hea küll, ma riskin,” kostis Petrina. “Kui peaks juhtuma kõige hullem, võin ma alati jalga lasta, nii et te mind ei leia.”

      “See oleks raske, kui teist räägiks terve linn, nagu te kavatsete.”

      Neiu kihistas naeru.

      “Te olete üpris löögivalmis! Mulle meeldib, kui te niiviisi vastu nähvate.”

      Kuna krahv oli tuntud oma teravmeelsuse ja löögivalmiduse poolest ja tema vaimukaid ütlusi korrati klubis, kui ta mõne lendu oli lasknud, pani see lihtsameelne kommentaar teda vaid küüniliselt huuli kõverdama, kuid ta ei lausunud midagi, ainult ootas.

      “Väga hea,” ohkas Petrina. “Minu kohutavalt õela, elajaliku eestkostja nimi on krahv Staverton.”

      “Seda oleks võinud oodata!” mõtles krahv.

      Näitas nii, nagu oleksid sündmused kuhjunud just seda silmas pidades.

      Aeglaselt, otsekui vastutahtsi tulid sõnad mehe huulilt:

      “Siis on teie nimi Lyndon, ja teie isa oli Õnneseen Lyndon!”

      “Kust teie seda teate?”

      Petrina silmad olid imestusest pärani.

      “Sellepärast, et mul on õnnetus olla teie eestkostja!”

      “Seda ma ei usu! See on võimatu! Kõigepealt ei ole te selleks küllalt vana!”

      “Hetke eest ütlesite, et olen liiga vana!”

      “Mina mõtlesin, et te olete rauk, teil on valged juuksed ja käite kepiga!”

      “Mul on kahju, et valmistasin teile pettumuse.”

      “Aga kui teie olete minu eestkostja, mis te olete siis minu rahaga teinud?”

      “Kinnitan teile, et niipalju kui mina tean, seisab see puutumata,” kostis krahv.

      “Aga siis… miks te minu vastu nii kohutavalt ennast üleval olete pidanud?”

      “Ausalt öelda, olin ma teie olemasolu unustanud,” kostis krahv.

      Ta tundis, kuidas Petrina tõmbus jäigaks nagu oleks teda solvatud, ja jätkas:

      “Lugu oli nii, et ma viibisin välismaal, kui teie isa suri, ja kui ma tagasi tulin, oli mul palju isiklikke asju ajada, sest ma olin just pärinud oma isa tiitli ja mõisad. Kardan, et minu omad probleemid lükkasid teie omad kõrvale. “

      “Aga te pidite ju oma advokaadile ütlema, et ma pean koolivaheajaks Harrogate’i nõbu Adelaide’i juurde sõitma.”

      “Ma käskisin advokaadil toimida oma parima äranägemise järgi.”

      “Aga te tundsite papat?”

      “Teie isa ja mina teenisime samas rügemendis, ja enne Waterloo lahingut tegid paljud meist testamendi. Need, kes olid abielus, jätsid oma lapsed ja mõnikord isegi naised sõprade hoolde, kellest arvasid, et nood on võimelised nende lähedaste eest hoolt kandma, kui neid endid peaks tapetama.”

      “Papa oli teist vanem.”

      “Tükk maad vanem,” nõustus krahv, “aga me mängisime koos kaarte ja mõlemad armastasime hobuseid.”

      “Ja sellepärast, et te tundsite hobuseid, arvas papa, et te sobite minu hoolekandjaks,” ütles Petrina kibedalt. “Noh, ma loodan, et seal Taevas või kus ta nüüd on, on ta teadlik, millise supi teie sellest kokku keetsite.”

      “Mind hämmastab, et teie isa ei muutnud oma testamenti.”

      “Arvan, et ta ei teadnud kedagi sobivamat. Igatahes ei kavatsenud ta siis veel surra, kui ta suri.”

      “Ei, muidugi mitte. Kas see oli õnnetu juhus?”

      “Ta jõi sõpradega ja koduteel pakkus keegi papale kihlvedu, et too ei hüppa üle kõrge müüri. Kihlveost ei suutnud papa kunagi ära öelda.”

      “Mul on kahju.”

      “Ma armastasin teda,” ütles Petrina, “ehkki ta oli sageli ettearvamatu.”

      “Ja teie ema?”

      “Ema suri sõja ajal, kui papa oli Wellingtoni armees.”

      “Ja nii jäi ükspäinis nõbu Adelaide.”

      “Jah, nõbu Adelaide,” nõustus Petrina ja lisas teisel toonil: “Mitte keegi peale teie ei arva, et ta oleks sobilik kaaslane noorele neiule.”

      “Arvan, et luban teil endale ise seltsidaami valida,” ütles krahv.

      “Ma ei võta seltsidaami!”

      “Küll te võtate!” kostis krahv. “Teie eestkostjana määran ma teile kohe seltsidaami, ja kui te minu vastu kena olete, siis luban ma teil valida.”

      Petrina silmitses krahvi umbusklikult.

      “Kas te kavatsete mind seltskonda viia?”

      “Oletan, et pean seda tegema,” vastas krahv. “Aga uskuge mind, Petrina, mul pole vähimatki soovi seda teha! Ma ei kujuta ette, mis ma pean tegema, olles käsist-jalust seotud kellegi debütandiga, eriti teietaolisega.”

      “Ma ei taha olla debütant, ma tahan olla leedilinnuke.”

      “Kui ma veel kord kuulen, et te seda sõna tarvitate,” ütles krahv kindlalt, “siis ma annan teile tubli keretäie, mis näib muide СКАЧАТЬ