Armastus, lordid ja lõbuleedid. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ imestas tütarlaps. “Kas leedilinnuke on amet – nagu arst või advokaat? Kui huvitav!”

      Krahvil oli keele peal hulk väledaid vastulauseid, millega oleks võinud vastata elukogenumale naisterahvale, kuid selmet midagi öelda, juhtis ta rakendit, kulm sügavalt kortsus.

      Mida öelda sellele impulsiivsele lapsele, kel polnud vähimatki aimu – selles oli krahv kindel –, kuhu ta ennast mässida kavatseb.

      Polnud raske ette kujutada, millisesse hädaohtu oleks võinud neiu sattuda, kui ta oleks leidnud end mõne liiderliku elumehe seltsist, kes kihutab ühelt võiduajamiselt teisele ja ajab taga erutavaid seiklusi.

      “Te pole mulle oma nimegi öelnud,” ütles krahv hetke pärast.

      “Petrina…” ei lõpetanud neiu lauset.

      “Teil on veel teinegi nimi.”

      “Kuna ma olen teile endast juba nii palju rääkinud, ei oleks minu arust tark teile rohkem usaldada. Pealegi võisite te kuuluda minu isa sõprade hulka.”

      “Millisel juhul ma püüaksin kahtlemata veenda teid sellest sündsusetust ideest loobuma.”

      “Nüüd ei hoia mind enam miski tagasi,” vastas Petrina. “Ma olen otsuse teinud, ja kui ma olen ennast sisse seadnud, võtan võib-olla ühendust oma eestkostjaga.”

      “Kujutan ette, et peate seda tegema, kui vajate raha.”

      Petrina turtsatas.

      “Mõtlesin kohe, et te niiviisi arvate. Ma mõtlesin ise ka, ja sellepärast ootasingi nõnda kaua, enne kui Londoni poole teele asuda.”

      “Ja mis te siis tegite?”

      “Ma panin puhta kavaluse abil kõrvale päris kopsaka summa.”

      “Kuidas nii?”

      “Ma saatsin advokaadile arveid, mis olin ise koostanud.”

      “Mis arveid?”

      “Raamatute peale, koolivormi peale, kõiksugu pudi-pani peale. Kartsin, et nad hakkavad kahtlustama, aga nad maksid kõik ilusti kinni.”

      Noorest häälest kõlas niipalju võidurõõmu, et krahv pidi paratamatult muigama.

      “Ma näen, et te olete äärmiselt leidlik, Petrina.”

      “Tuleb olla,” vastas neiu. “Nüüd kus mu papa ja mamma on surnud, pole mul ühtegi sugulast peale nõbu Adelaide’i, kes on juba ühe jalaga hauas.”

      Krahv ei vastanud ja hetke pärast neiu jätkas:

      “Olen kindel, et mul jätkub raha enda sisseseadmiseks. Ja kui siis terve linn minust räägib, siis ei jää eestkostjal muud üle, kui mu varandus mulle kätte anda.”

      “Mis siis, kui ta keeldub?”

      Petrina ohkas tasakesi.

      “Muidugi võib ta seda teha ja sellisel juhul pean ma ootama, kuni saan kakskümmend üks, siis saan kätte poole, või kakskümmend viis täis, siis saan kätte kõik.”

      “Mul on tunne, et testamendis on klausel abiellumise puhuks, nagu enamasti ikka.”

      “Loomulikult,” nõustus Petrina, “ja sellepärast mul polegi kavatsust abielluda ega anda oma raha abikaasale, kes võib sellega teha, mis tahab.”

      Neiu pidas pausi, enne kui põlglikult lisas:

      “Ta võib osutuda samasuguseks nagu minu eestkostja ja hoida kõik endale, nii et mina ei saa midagi.”

      “Kõik mehed ei ole sellised,” tähendas krahv leebelt.

      “Claire ütleb, et seltskond kubiseb noortest varandust jahtivatest aristokraatidest, kes otsivad rikast naist, kes neid ülal peaks. Leedilinnukesena tulen ma palju odavamalt läbi. Selles olen ma päris kindel.”

      “Kuna teil on meessoost nii halb arvamine,” tähendas krahv, “siis ma ei kujuta ette, et mehed, kellega te läbi käite, võiksid teile eriti meeldivad olla.”

      Petrina mõtles pisut, enne kui ütles:

      “Ma ei pruugi neile liiga suuri finantsilisi nõudmisi esitada. Claire’i vend rääkis talle, et tema armuke läheb talle iga aasta maksma terve varanduse. Nõuab tõldu, hobuseid, maja Chelsea’s, tohutu hulga ehteid, palju suurema summa eest, kui mees võib endale lubada.”

      “Ma ei tea, kes võiks olla Claire’i vend,” ütles krahv, “aga ma ei võtaks tema kirjeldust beau monde’ist täiesti tõesena.”

      “Ta on vikont Coombe,” ütles Petrina, “ja Claire ütleb, et ta on tõeline dändi.”

      Krahv mõtles, et siiamaani on see üks väheseid asju, mida Petrina tõesti paistab teadvat.

      Krahv tundis vikonti ja pidas teda meeldivaks, kuid üpris rumalaks noormeheks, kes pillab tuulde kogu raha, mida isa, markii Morecombe talle annab. Taoline raharaiskamine polnud St. Jamesi klubides märkamata jäänud.

      Petrina oleks nagu teadnud, mida mees omaette mõtles.

      “Te tunnete Rupertit!”

      “Oleme kohtunud,” möönis krahv.

      “Claire’i arust sobiks ta mulle hästi abikaasaks, eriti seetõttu, et ta on alalises rahapuuduses. Aga ma tegin talle selgeks, et ma ei taha abikaasat, vaid tahan olla iseseisev.”

      “Minu arust peaksite katsuma mõista, et see on absoluutselt võimatu,” ütles krahv.

      “Kuidas siis teistest naistest saavad leedilinnukesed?”

      “Nemad pole harilikult rikkad pärijannad, seda esiteks.”

      “Mis kasu on olla rikas pärijanna, kui sa ei saa oma raha näpuotsagagi puudutada,” vaidles Petrina vastu halastamatu loogikaga.

      “Kui te minu nõu kuulda tahate,” ütles krahv, “siis mina soovitan teil enne, kui midagi drastilist ette võtate, oma eestkostjaga rääkida.”

      “Mis ma sellest saan?” küsis Petrina. “Kahtlemata on ta nii vihane, et ma pansionist ära tulin, et saadab mu relvastatud valve all sinna tagasi. Siis pean ma jälle põgenema.”

      “Ma arvan, et kui te talle seletate, et olete liiga vana pansionis õppimiseks, ja et kõik teie sõbrannad on juba seltskonnas debüteerinud, siis ta võtab aru pähe.”

      “Aru pähe!” nuhatas Petrina. “Kui ta pole siiamaani aru pähe võtnud! Miks pidi papa kõigist maailma meestest valima just tolle minu eestkostjaks? Ma arvan, et ta on vana, kitsarinnaline ja takkapihta hirmus usklik, nii et ta põlgab kõike lõbusat!”

      “Miks te arvate, et ta on selline?”

      “Sellepärast, et papa, kes elas põnevat ja seiklusrikast elu, tahtis mind kaitsta. Ta kordas alailma: “Kui sa suureks saad, kallis, ei tohi sa iial teha neid vigu, mis mina tegin.””

      “Ja kas ta tegi palju vigu?”

      “Minu СКАЧАТЬ