Armastus, lordid ja lõbuleedid. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      “Te räägite mulle, miks te ära jooksete, ja kui ma ei pea põhjust küllaldaseks, toon teid tagasi.”

      “Te ei saa olla ometi nii reetlik!” hüüatas tütarlaps. “Aga tegelikult on mul ärajooksmiseks piisav põhjus.”

      “Oleks hea, kui oleks,” ütles krahv karmilt.

      Ta aitas neiul faetonisse istuda ja sidus ohjad lahti.

      Tallipoiss võttis maast reisikoti, asetas selle sõiduki tahaotsa ja hüppas hooga kõrgele teenripukki. Hobused võtsid paigast.

      Natuke aega sõideti vaikuses ja krahv tajus, et teekaaslane ei mõtle temast, vaid tema hobustest.

      “Ma ootan,” ütles ta.

      “Mida?”

      “Te teate väga hästi, mida nimelt, ja mul on tunne, et te lükkate selgitust nimme edasi, et lasta end oma koolist võimalikult kaugele sõidutada, enne kui räägite, milles on asi.”

      Tütarlaps saatis mehele kavala naeratuse.

      “Te olete üpris taibukas!”

      “Ma ei ole nii nüri mõistusega, nagu te paistate arvavat,” vastas krahv sarkastiliselt. “Kellega te kokku saate, kui Londonisse jõuate?”

      Reisiseltsiline turtsatas korraks naerda.

      “Kahjuks ei saa ma öelda, et mind ootab seal tuline austaja, aga võite mind uskuda: kui mul oleks kavaler, küll ma siis oleksin sundinud teda mulle kooli järele tulema, et poleks tarvitsenud loota Jebi või õnneliku juhuse peale kohata teiesugust võõrast.”

      “Ei olegi kavaleri? Milleks siis nii tuline rutt Londonisse kihutada?”

      “Sellepärast, et ma olen liiga vana kooli jäämiseks ja minu hirmus, lausa elajalik eestkostja nõuab, et veedaksin vaheajad Harrogate’is.”

      “Mispoolest Harrogate halb on?” küsis krahv.

      “Harrogate on iga asja poolest halb! Seal on igav, see on täis väga vanu haigeid inimesi. Kui ma jõuluvaheajal seal viibisin, ei kohanud ma peale vikaari ainustki meesterahvast!”

      Neiu toon oli nii salvav, et krahv pidi tahes-tahtmata naerma.

      “Ilmselt pidite seal talumatult piinlema,” ütles krahv, “aga kas teil siis kuhugi mujale minna ei ole?”

      “Minu eestkostja poolest mitte,” vastas tütarlaps. “Too vastik olevus ei vasta isegi mu kirjadele, ja kõik, mis ma ette panen, lükkab tema advokaat tagasi.”

      “Tundub olevat kalgivõitu mees,” soostus krahv. “Kui te Londonisse jõuate, kas kavatsete otse lõvikoopasse astuda, et temaga isiklikult kokku saada?”

      “Kindlasti mitte! Mul pole vähimatki kavatsust tema lähedalegi minna, ma kahtlustan, et too mees ei taha mind näha ega minuga tegemist teha sellepärast, et raiskab minu varandust iseenda peale.”

      Krahv silmitses neiut kaalutlevalt. Kui mees tema tumesiniste paeltega ilmetut kübarat ja fantaasiavaest kleiti vaatas, hüüdis tütarlaps kirglikult:

      “Te arvate, et ma ei näe sugugi rikka pärijanna moodi välja, ja siin pole midagi imestada, kuna mu riided on minu jaoks välja valinud nõbu Adelaide, kes on ligi kaheksakümmend, ja nende eest maksnud minu eestkostja advokaat?”

      Neiu pigistas huuled kokku, enne kui jätkas:

      “Ma sain möödunud nädalal kaheksateist ja kõik mu sõbrannad – mu tõelised sõbrannad – tegid oma seltskondliku debüüdi juba mullu. Muidugi, ma kandsin alles papa pärast leina ja seega oli mingi õigustus, et mind ei lubatud esitleda õukonnas, aga tänavu olin ma kindel, et mul lubatakse Londonisse sõita.”

      “Millised on teie eeskostja põhjendused keeldumiseks?”

      “Ma ju ütlesin, et see tõbras pole mulle midagi öelnud ega kirjutanud! Ma kirjutasin talle pärast jõulusid mitu lehekülge, aga tema advokaat vastas, et ma pean seniks kooli edasi jääma, kuni mulle teatatakse.”

      Tütarlaps ohkas ja jätkas:

      “Ma ootasin tänase päevani – kolm kuud – ja langetasin siis tähtsa otsuse. Ma võtan asja oma kätte.”

      “Ja mida te mõtlete Londoni jõudes teha?” küsis krahv.

      “Ma hakkan lõbuleediks.”

      “Lõbuleediks?” küsis krahv üle.

      “Claire’i vend Rupert kutsub neid nii. Minu arust kutsutakse neid ka lehtsabadeks või Afrodite neitsiteks.”

      Krahv oli nii rabatud, et laskis hetkeks ohjad lõdvaks, nii et hobused panid kappama.

      Ta sundis hobused rahulikuks, enne kui küsis:

      “Kas teil on ka õrna aimu sellest, mis te räägite?”

      “Aga loomulikult!” kostis teekaaslane. “Kuna mul ei lubata asuda kohale, mis mulle seltskonnas kuulub, siis kujundan ma oma elu ise.”

      “Ma ei suuda uskuda, et te teate, millele te vihjate.”

      “Mu parim sõbranna Claire tegi mulle kõik täpselt selgeks, enne kui ta möödunud aastal koolist lahkus. “Igal šikil kavaleril on südamedaam ja see tähendab, et daam, kelle ta valib, peab kuuluma ainuüksi talle ja mitte kellelegi teisele. Lõbuleedi võib ise valida. Kui üks mees ta ära tüütab, võib ta leida teise, kes on huvitavam.”

      “Ja te usute tõesti, et niisugune elu sobiks teile?” küsis krahv hoolega sõnu valides.

      “See on kindlasti palju lõbusam kui istuda tolles surmigavas pansionaadis, kus ma olen õppinud juba kõike, mida nad on võimelised õpetama. Muidugi mõista valin ma väga hoolikalt meest, kellega ma oma aega veedan.”

      “Loodetavasti!” märkis krahv.

      “Mõelge vaid, kui tore on teha seda, mis mulle meeldib, ja mitte lasta inimestel pidevalt epistlit lugeda, et kõik, mis ma teha tahan, on vale ja ebakonventsionaalne.”

      “Mida te oma meelest siis teha tahate?”

      “Käia Vauxhallis, seda esiteks, vaadata tulevärki. Sõita omaenda faetoniga pargis, tantsida igal õhtul, omada maja, et ma ei peaks muudkui muretsema, kas ma saan mehele või ei.”

      “Teil pole soovi mehele minna?”

      “Loomulikult mitte! See oleks veel hullem kui olla kellegi armuke – igaveseks mõne meesterahvaga seotud! Claire ütleb, et seltskond polegi tegelikult midagi muud kui abieluturg.”

      “Mida teie sõbranna Claire sellega öelda tahab?”

      “Ta ütleb, et kõik debütandid püüavad üksteise võidu kätte saada mõnd tiitliga tobukest või paksu punase näoga vanameest, sest too on rikas. Vähemalt selle pärast ei pea mina muretsema. Mul on endal hiigelsuur varandus.”

      “Kui see oleks tõsi, siis lubaks teie eestkostja teil kindlasti sellest natuke kulutada?”

      “Ma СКАЧАТЬ