Armastus, lordid ja lõbuleedid. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tolle vana tõpra eestkostjaga! Kui ma mõtlen, et kogu mu raha on tema raudkapis luku taga või voodi alla peidetud, siis karju või appi!”

      Natuke aega sõideti vaikides. Siis ütles krahv:

      “Ma ütlesin teile, et mul pole vähimatki soovi olla segatud teie hullumeelsesse põgenemisse, ja ma ei anna mingeid lubadusi, kuid võib-olla, arvestades meie kohtumise asjaolusid, võiksin ma kõnelda teie eestkostjaga.”

      Petrina pööras pead, silmad imestusest pärani.

      “Kas te tõesti teeksite seda?” küsis ta. “See on teist väga lahke! Võtan tagasi kõik, mis ma teist halba olen mõelnud!”

      “Ja mida te siis mõtlesite?” küsis krahv uudishimulikult.

      “Mõtlesin, et te olete üpris ennasttäis ja suureline vana mees, kes on purukuiva tarkust täis ja kes vaatab armulikult alla iga plikakese peale, kes on tingimata eilane.”

      Krahv pidi naerma.

      “Nii parandamatut jõmpsikat nagu teie pole mina oma elus kohanud! Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et teie kavatsused on tõsised, ja ometigi, kuna te olete nii etteennustamatu, ma peaaegu kardan, et teil on tõsised plaanid.”

      “Mul on absoluutselt tõsised plaanid,” kinnitas Petrina. “Ja kui teie lähete minu eestkostjaga vestlema, peidan mina ennast ära, et juhul, kui ta ütleb ei, poleks tal võimalik mind leida ja mina saan oma plaane teostada.”

      “Teie omad plaanid pole mitte ainult täiesti teostamatud, vaid ka äärmiselt laiduväärsed,” ütles krahv teravalt. “Ükski naine, kes nimetab ennast daamiks, ei kaaluks midagi niisugust.”

      Petrina naeris.

      “Seda ma arvasin, et varem või hiljem jõuame otsaga selle juurde, et ollakse daam. “Daam ei lähe välja jalutama, ilma et tal oleksid kindad käes.” “Daam ei haugu vastu.” “Daam ei käi saatjata väljas tänaval ega lähe tantsima, enne kui ta pole saanud täiesti täiskasvanuks.” Mul on kõrini sellest daamidejutust! Need soovitused viivad kõige igavamasse, halli, piiratud ellu. Mina tahan olla vaba!”

      “Sedasorti vabadus, mida teie enda jaoks kavandate, on ju absoluutselt võimatu.”

      “Ainult sellepärast, et te peate mind daamiks.”

      “Noh, seda te ka olete, ja sinna pole midagi parata.”

      “Välja arvatud sel juhul, kui ma käitun nagu leedilinnuke.”

      Neiu vaikis hetke ja ütles siis mõtlikult:

      “Ma muudkui mõtlen, kuidas nad küll käituvad, aga ma loodan neid Londonis hulganisti näha. Claire ütleb, et neid on kerge ära tunda, kuna nad on harilikult väga elegantsed, väga ilusad ja sõidavad pargis ilma saatjata.”

      Neiu pidas pausi, heitis krahvile pikkade ripsmete varjust pilgu ja lisas:

      “Kui neid ei saada mõni džentelmen.”

      “Aga naised, kellele te viitate, ei ole daamid ja neil pole kindlasti niisugust varandust nagu teil, millele toetuda.”

      “Aga mõelge, kuidas džentelmenid rõõmustavad, kui nad ei pea mind varustama tõldade ja suure hulga ehetega!”

      Krahv ei vastanud ja hetke pärast küsis neiu:

      “Kui palju läheb teie armuke teile maksma?”

      Taaskord oli krahv nii rabatud, et pidi peaaegu kaotama kontrolli hobuste üle. Teraval toonil ütles ta:

      “Teie ei tohi selliseid küsimusi esitada! Teie ei tohi niisugustest naistest rääkidagi! Teie peate viisakalt käituma! Kas te saate aru?”

      “Sellepärast, et teie seda käsite?” küsis Petrina. “Ma ei ole teie jurisdiktsiooni all, nagu te väga hästi teate.”

      “Ma võin keelduda teid edasi sõidutamast,” ähvardas krahv.

      Petrina vaatas muiates ringi.

      Nad olid jõudnud Londonisse viivale maanteele, kus oli piisavalt palju sõidukeid liikumas, mitte üksnes erafaetone, vaid ka postitõldu ja diližansse.

      “Kui mul vähegi aru peas oleks,” ütles krahv, “siis ma paneksin teid siiasamasse maha ja laseksin teil, kurat võtku, oma teed minna!”

      Petrina naeris.

      “Ma ei karda, kui te seda mõtlete. Ma olen nüüd Londonile nii lähedal, et võin istuda postitõlda või üürida diližansi ning sõita kohale.”

      “Ja kus te kavatsete peatuda, kui Londonisse jõuate?”

      “Võõrastemajas.”

      “Ükski viisakas võõrastemaja ei võta teid oma katuse alla.”

      “Mina tean võõrastemaja, mis võtab,” nähvas Petrina vastu. “Rupert rääkis Claire’ile, et ta on seal mõnikord mõne leedilinnukesega viibinud, ma arvan, et nad ei ütle mulle ära.”

      Vikont Coombe’iga on see häda, mõtles krahv vihaselt, et ta latrab oma õele kõik välja.

      “Kas te olete kuulnud Griffin Hotellist Jermyni tänaval?”

      Krahv oli kuulnud ja teadis, et see pole sedasorti koht, kuhu noorel naisel passiks üksinda minna, saati nii noorel ja elukogenematul nagu Petrina.

      “Ma viin teid otseteed teie eestkostja juurde,” ütles krahv valjusti. “Ma räägin talle teie kimbatusest ja võin lubada, et ta vähemalt kuulab mu ära ja loodetavasti käitub mõistlikult.”

      “Võib-olla käitub, kui te olete küllalt tähtis isik,” ütles Petrina hetke pärast. “Ja ma arvan, et oletegi, kuna teil on sellised hobused.”

      “Mis teie eestkostja nimi on?” küsis krahv.

      Petrina ei rutanud vastama ja krahv taipas, et tütarlaps kaalub mõttes järele, kas võib meest usaldada või mitte.

      Mees tundis, et hakkab tütarlapse tõrksuse tõttu kannatust kaotama.

      “Neetud! Ma püüan teid kõigest hingest aidata,” ütles mees. “Iga teine tüdruk oleks mulle tänulik.”

      “Ma olengi teile tänulik, et sõidutasite mu nii kaugele,” kostis Petrina aeglaselt.

      “Miks te siis tõrgute mind usaldamast?”

      “Asi pole selles, ma mõtlen lihtsalt, et te olete nii vana, et olete unustanud, mis tunne on olla noor.”

      Krahv ajas lõua ette.

      Või vana! mõtles ta. Kolmekümne kolmeselt vana! Aga küllap üks kaheksateistkümneaastane laps just nõnda mõtlebki, oletas ta siis. See oli kainestav mõte.

      Krahv vaatas Petrina poole ja märkas vallatut sädet neiu silmis.

      “Te provotseerite mind nimme!” ütles krahv süüdistavalt.

      “Noh, te olete terve tee käitunud üleolevalt ja kõrgilt,” kurtis neiu, “kõneldes minuga ülalt alla, nagu mul endal polekski mõistust СКАЧАТЬ