Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sigitasid Svarog ja Lada Radegasti, Ladoni, Morana, Talaka, Peruni, Letnitsa ja Dzidzelija, samuti kaksikud Leli ja Poleli.

      Ladat, niiske mulla ema, peeti maiste viljade jumalannaks. Tema trooni aluseks oli taevase palee piirdeaed, peas aga oli tal kuldne kroon. Talvel riietus Lada lumivalgetest sulgedest kleiti, suvel aga kandis rohelisi ja kollaseid rõivaid, mis olid kaunistatud rohust ja viljapeadest punutud pärgadega.

      Seljas kasvasid Ladal tiivad nii, et ta võis nendega oma silmad katta. Lada valduses oli neli suurt põldu, kus kasvas kõik, mis oli vajalik eluks maa peal. Lisaks tunti Ladat kui suurt käsitöömeistrit. Ta ketras ja kudus, valmistudes oma tütreid mehele panema.

      Lada oli rituaalsete mängude eestvedaja. Ta korjas pärgade jaoks lilli ja palus Svarogilt Kupala ööks head ilma.

      Nüüd aga, Vladimir, Kiievi valitseja, peab jutustama Svarogi ja Lada lastest.

      Nende vanim poeg Radegast oli kena, rõõmsa näo ja lokkis juustega noor mees. Teda kutsuti Valguseks (vn свет), Külvajaks (vn сеятель) ja Dadžbogiks ehk Hüvede Andjaks. Aga Langejaks hakati Radegasti kutsuma seepärast, et ta Velesi ja Nija õelate sigitistega sõdides laskus korduvalt süngesse Allilma. Tšehhid kummardasid Radegasti kui Kirti, Sõtivrati poega, horvaadid kui Krodot.

      Radegasti kiivrit ehtis sirutatud tiibadega linnu kujutis. Paremas käes hoidis jumal musta härja peaga kilpi, vasakus sõjakirvest. Radegastil oli imepärane valge hobu, kelle sadulal olid kujutatud lilled, puuviljavaagnad, rattad ja kalad. Käed olid Radegastil poolenisti hõbedast, jalad aga kullast. Jumala puusi kaunistas valge villane vöö.

      Radegasti austasid eriti rereegid. Tema püha linn oli Retra. See linn asus aeglase vooluga Odra jõe ja pomooride eri hõimude elupaikade taga, vinulite maal, keda nimetati doletšaanideks ja redariteks. Radegasti pühakuju oli tehtud kullast, ase aga purpurist. See asus templis ja pühakuju aluseks olid eri loomade sarved.

      Retra linnal oli üheksa väravat ja seda ümbritses igast küljest sügav järv. Üle selle viis puusild, mida mööda said käia ainult need, kes tõid ohvriande ja tulid saama jumalatelt vastuseid oma küsimustele. Retra elanikud uskusid, et kui neid ähvardab pikk ja julm sõda, tuleb merest hiigelsuur valgete ja säravate kihvadega metskult. Siis nägid paljud, kuidas ta püherdab soos, tekitades sealjuures tohutuid maavärinaid.

      Svarogi ja Lada keskmine poeg oli Ladon, keda kummardati kui sõjajumalat. Tema lahinguvarustus säras nagu päike. Ladonil oli suur punane kilp ja sellel kuldse krooniga tagajalgadel lõvi kujutis. Esikäppade vahel hoidis see loom paljastatud mõõka. Peale selle olid Ladoni käsutuses võluriistad, mis teda lahingutes võidule viisid: jahisarv, valge hobuseraud ja nool. Tema lemmiklaul algas sõnadega. „Ladon Jessa võitja“.

      Räägiti, et Ladon suutis moonduda tulekotkaks Rarogiks. Mõned aga uskusid, et Ladon tuli ilmale Lada munetud munast, mis üheksa päeva ja ööd lebas Svarogi ääsi kõrval. Lisaks kujutati Rarogi draakonina, kelle keha pildus sädemeid, juuksed leegitsesid ja lõuad hõõgusid.

      Svarogi ja Lada tütarde seas paistis eriti silma vanim, Morana, nende viljade ema ja jumalanna, mille küllust vajab maa. Ühtaegu Peruni ja Letnitsa tütre Devanaga korraldati ka tema auks parimates paikades pidulikke ohvriandidega kombetalitusi, kuhu kogunesid mehed ja naised koos lastega. Moranale ja Devanale toodi kingitusi ja külakosti, sealhulgas kariloomi, tihtipeale ka vangistatuid. Pidustuste ajal tegelesid armastajapaarid häbitute lõbustustega, sütitades üksteist magusate žestide, käteplaksutuste ja armastuslauludega.

      Ja olgu sulle teada, Vladimir Svjatoslavitš, et Morana ilmutas end sinises kleidis noore naisena. Tal oli käes mõõk ja peas nisupeadest pärg. Igal talvel läks Morana süngesse Allilma Velesi juurde, et kevadel uuesti tagasi pöörduda ja maale küllust jagada.

      Kevadel oli kombeks kanda pika ridva otsas Morana ja Devana kujusid, aga hiljem need põlema süüdata ja vette uputada.

      Vahel märgati Moranat keskpäeval või keskööl (mis tahes aastaajal) veeuduna, pikakasvulise naise või küüraka vanaeidena, pikad juuksed valla päästetud. Teistel juhtudel ilmus jumalanna kauni valges kleidis neiuna, vahel aga mustades rõivastes või räbalates naisena.

      Talakast on teada vaid seda, et ta oli viljalõikuse, viljakuse ja ühistööde kaitsja. Tema auks järgiti üksteise abistamise kommet, mil inimesed tulid kokku, et üheskoos püstitada veski või ehitada sild.

      Svarogi ja Lada noorim poeg oli piksejumal Perun. Pühakodades oli Peruni kuju hõbedase pea ja kuldsete vuntsidega. Tegelikult oli ta mustade juuste ja kuldse habemega küpses eas mees. Käes hoidis Perun mõõka, seljas kandis vibu ja välgunooltega nooletuppe. Tormi ajal lendas piksejumal taevas tulevankri või tohutu veskikiviga. Peruni saatis vaimude malev ratsanike või röövlindude kujul.

      Väideti, et Perun sündis kohe viiesaja-aastasena. Ja ta olevat loonud tõelise taeva, sepistades selle punasest vasest ja kollasest pronksist veel enne Svarogi ja Radegasti.

      Kuid seegi ei ole veel kõik. Keegi uskus, et enne Peruni olid inimeste kasutada vaid uhmrid. Perun aga, kes oli Radegasti kombel võimeline käima surnute Allilmas, tõi maa peale jumalanna Moranalt varastatud veskikivid. Ta kehtestas surelike hulgas – raukadest noorte neiudeni – leivakultuse. Perun ise andis eeskuju, korjates üles isegi leivaraasukesed. Lisaks sellele sundis ta oma preestreid tõusma taevasse koos täidetud veevaatidega ning neid veeretades piksemürinat ja paduvihmasid tekitama.

      Piksejumala õde, hiljem naine Letnitsa ilmutas end kauni naisena, kelle keha katsid haljad lehed. Kui kaua ei olnud vihma sadanud, tantsisid preestrinnad, noored neiud, kes olid riietatud nagu Letnitsa ise, rituaaltantsu, paludes jumalannat, et see saadaks maale elustavat niiskust. Neid preestrinnasid nimetati dodoladeks-piksejumalannadeks või peperudadeks-liblikateks.

      Svarogi ja Lada laste seas olid kõige nooremad Dzidzelija ning tema kaksikutest vennad Lel ja Polel. Nemad olid armastuse ja ilu jumalad. Dzidzelija kehastas kevadet ja esimese künni pidu. Tema liikus ringi rohelise vankriga, mida vedas kuldne hobu. See vanker oli tegelikult ader. Dzidzelija külvas sellel istudes parema käega viljateri.

      Kevadised kombetalitused algasid päeval, mil lõokesed tagasi jõudsid. Inimesed tervitasid neid linde, kogunedes küngastele. Noormehed ja neiud süütasid lõkked ja mängisid ringmänge. Peeti ka erilist neidude pidu – lelnikut. Kõige ilusam tüdruk, peas pärg, istus puupingile ja etendas Dzidzelijat. Leli ja Poleli kujutati ilusate poistena, kel peas kudrutavad tuvid. Käes hoidsid vennad nõusid võrsuva viljaga.

      SÜGAVUSE RAAMAT

      Ükskord langes pilvedest alla sügavuse raamat. Ettekuulutajad kaitsehaldjad ennustasid, et see, kes raamatu avab, suudab mõista asjade tegelikku sügavust ehk näha, mis toimub kõigis maailmades, ja isegi heita pilgu tulevikku.

      Mitte keegi peale Svetovidi ei suutnud seda raamatut lugeda. Aga isegi maailmavalitsejale ei olnud jõudumööda tulevikuennustusi mõista.

      Kord otsustas Svetovid kutsuda taevaelanikud nõupidamisele, et rääkida neile sellest, kuidas maailm on loodud. Kohale tulid kõige vanemad jumalad: tuulte vanaisa Strib ja kahenäoline Podaga, merede valitseja Jessa ja küpsete viljapeadega ehitud Tsiza.

      Ilmusid Stribi ja Podaga lapsed: sõjakas seitsmenäoline Rugevit, varguste ja röövide jumal Porevit, õhujumal Porenut, meresõidu kaitsjad Pezamar ja Gonodrag ning õigusemõistmise ja tammesalude jumal Prove oma pikkade kõrvadega.

      Ei jäänud tulemata ka Trigla, kes oli pärast mehe surma asunud tema kohale, ning tütar ja poeg – viljakuse jumalanna Siva ja ennustajajumal Sive.

      Tulid haljastesse lehtedesse ja loomanahkadesse СКАЧАТЬ