Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev страница 4

СКАЧАТЬ peasein oli ehitatud imekspandava hoole ja meisterlikkusega. Sees ja väljas olid sellel seinal väljaulatuvad inimeste, lindude ja metsloomade raidkujud. Need olid tehtud nii hästi, et näisid elavatena.

      Templis seisid nikerdatud tammepingid, aga keskel jumala enda kolmepäine iidol, kes valvas kolme riiki ehk taevast, maad ja allmaailma. Sealjuures kattis Triglavi silmi ja huuli kuldne side, sest jumal ei tohtinud näha inimeste patte ega neist rääkida.

      Triglavi kujud võisid erineda üksteisest mõõtmete poolest. Näiteks Gostkówis oli selle jumaluse kuju nii suur, et vallutajad ei suutnud seda ümber tõmmata isegi mitme härjapaariga. Aga Julinis peideti selle jumala kullast valatud kuju vajaduse korral puuõõnde.

      Svetovidi kehastasid eri märgid, muu hulgas nikerdatud kotkad ja lipud, mille hulgas tähtsaima nimi oli Stanitsa. Selle väikese lõuenditüki võim oli tugevam vürsti omast.

      Svetovidi suurt puutemplit slaavlaste-ljutitšite tähtsaimas linnas Arkonas kattis punane katus. Selle keskel, nelja samba vahel, purpurkardinate taga seisis oskuslikult valmistatud neljapäine iidol. Tema vasak käsi toetus vastu külge, parem aga surus rinnale sarve.

      Templi siseruumi peeti niivõrd pühaks, et seda pühkis ülempreester ise, hoides sealjuures hinge kinni. Templi juures hoiti Svetovidi püha valget hobust. Usuti, et jumal võitleb öösiti tema seljas ratsutades oma vaenlastega. Kuidas oli siis võimalik teisiti seletada seda, et hommikuks oli Svetovidi hobu üleni poriga kaetud. Pühakojas säilitati jumala sadulat ja mõõka. Hobu oli ka oraakliks. Selle järgi, kuidas ta üle oda astus, tegid preestrid kindlaks oma jumaluse tahtmise.

      Viljalõikuse lõppedes peeti pidu. Preester, kes kandis nelja õhukest särki – purpurpunast, rohelist, kollast ja valget –, ennustas Svetovidi sarves oleva veini taseme järgi tulevast saaki. Seejärel, rüübates sellest sarvest, valas jäägi iidoli jalge ette. Peites end tohutu piruka taha, küsis preester rahvalt, kas teda on näha, ning soovis, et järgmisel aastal teda näha ei oleks.

      Svetovidi austasid mitte ainult slaavlased, vaid ka muulased. Daanide kuningas Sven, olles lummatud Svetovidi vägevusest, pühendas talle peenelt valmistatud karika.

      Triglavil ja Svetovidil olid õed: Trigla ja Divija. Astudes abiellu, panid Triglav ja Trigla aluse õnnetusele, surmale, paaritule, vasakule, naiselikule, alumisele, põhjakaarele, läänele, merele, niiskusele, ööle, talvele, kuule, mustale, kaugele, metsale ja noorele.

      Svetovid ja Divija, kellest samuti said mees ja naine, sünnitasid õnne, elu, paari, parema, mehelikkuse, ülemise, lõuna, ida, maismaa, tule, päeva, kevade, päikese, valge, lähedase, kodu ja vana.

      Triglav ja Trigla sigitasid viljakuse jumalanna Siva, ettekuulutaja jumala Sive ning hauataguse riigi valitsejad Velesi ja Nija. Veles ja Nija – Meroti, Radamaši, Zela, Porvati, Nontsena ja Dirtseja. Peale selle, heites ühte hiiglase Voloti tütre Volotaga, sigitas Veles koletised: kolmepealise lohe Tassani, inimsööjast vanamoori Jagaa, deemoni Flintsi ja ühesilmalise Lihho.

      Svetovid ja Divija sünnitasid soojuse ja valguse jumalad: sepp Svarogi, niiske mulla ema Lada, samuti Dennitsa, Jutrobogi, Vetsera, Horsi ja Gennili.

      Veles ja Nija, Triglavi ja Trigla lapsed, sündisid nii hirmsatena, et Triglav ei hakanud neid enda juures pidama, vaid saatis nad kiiruga oma isa Stribi juurde Allilma. Kuigi Strib oli tuulte vanaisa (tema lapselaste hulgas paistis eriti silma külm põhjatuul Pozvizd, keda kujutati suurt lehvivat keepi kandva mehena), veetis ta pärast abielu sõlmimist Podagaga suurema osa oma ajast sügavas koopas.

      MAAILM MUNAST

      Trigla moondas end pardiks ja munes kirju luise muna. Jumalad otsustasid selle osadeks lahutada, et luua maailm: päike, kuu, tähed ja taevas. Kuidas nad ka ei püüdnud, ei tulnud sellest ikka midagi välja.

      Äkki kargas eikusagilt välja hiir ja äigas munale sabaga. (Tegelikult oli see närilise kuju võtnud Triglav). Muna kukkus maha ja läks katki. Seejärel algasid kõikvõimalikud hädad. Lahvatas tohutu leek. Puhkes raevukas tuul. Hakkasid möllama Mere-ookeani veed …

      Kui lained olid vaibunud, munes Trigla-part Svetovidi käsul Alatõr-kivi. Mere-ookeani tütred Dolja, Nedolja ja Sudba (Õnn, Õnnetus ja Saatus – tõlkija) hüüatasid:

      „Näeme! Selle kivi sees istub jänes, jänese sees on part, pardis muna, munas nõel, aga nõelas on kõigi deemonite ja koletiste surm!“

      Siis moondas Triglav end haugiks ja kandis Alatõr-kivi oma seljas Merre-ookeani.

      SVETOVID JA TRIGLAV LOOVAD MAA

      Ükskord ilmus Divija oma abikaasa ette alasti, vallapäästetud juuksed põlvini. Tema pead ehtis mürdi- ja roosipärg. Jumalanna ise seisis kuldsel vankril, mille ette olid rakendatud kaks tuvi ja kaks luike. Kutsuvalt poolavatud huulte vahel hoidis Divija roosi, vasakus käes ketast, millel olid kujutatud päike, taevas, maa ja meri, paremas aga kolme kuldõuna. Jumalannat saatsid alasti neitsid-kaitsehaldjad Dolja, Nedolja ja Sudba.

      Svetovidi südames lahvatas palav kirg oma abikaasa vastu ja nad eemaldusid magamiskambrisse.

      Pärast seda, kui jumalad olid rahuldanud oma kire, küsis Svetovid Divijalt kettal kujutatu kohta.

      „Mu isand, see kõik muudab maailma kaunimaks,“ vastas jumalanna. „Kas on siis hea, et meie lapsed elavad heitlike pilvede keskel, Jessa rahutute vete kohal. Saagu päike valgusallikaks, taevas aga vihmade anumaks. Käsi neitsitel-kaitsehaldajatel, Mere-ookeani tütardel tuua põhjast üles Alatõr-kivi!“

      Svetovid jäi mõttesse. Liiga julgetena näisid talle abikaasa soovid. Olid jumalad ju kord üritanud maailma munatükkidest üles ehitada. Siis aga nõustus:

      „Hästi. Ma loon kõige, mis on kujutatud kettal. Aga luba mulle, et sa kunagi ei räägi Triglaviga. Tema on kurjuse isa, ta üritab sind ahvatleda ja loodud maailma rikkuda.“

      Väljudes magamiskambrist, käskis Svetovid Doljal, Nedoljal ja Sudbal laskuda merepõhja ning tuua sealt üles peent liiva ja kuldse Alatõr-kivi.

      Külvates liiva laiali, lõi Svetovid musta mulla, jääkülma vee ja rohelise rohu. Puhudes Alatõr-kivile, lõi ta helge Iria, sinise taeva, keskpäevakuumuse ja ööjaheduse.

      Oma näost tegi Svetovid särava päikese, rinnast heleda kuu, silmadest rohked tähed, kulmudest selged silmapiirid, hingamisest tormituuled, pisaratest vihma ja lume.

      Soovides säilitada võimu hiiglaste ja koletiste üle, ei hakanud Svetovid Alatõr-kivi lõhkuma, vaid peitis selle salamisi pühale Rujani saarele keset Iria merd …

      Et taevas paremini paigal püsiks, tagus Svetovidi poeg, seppjumal Svarog selle raudvitstega kinni. Jumalanna Lada ehtis maa varjuliste salude, tihedate laante, veeküllaste jõgede ja sügavate järvedega.

      Nägi seda Triglav, ja oodates ära, kuni Svetovid puhkama heitis, asus looma omaenda maailma. Ainult et musta mulla asemel tuli tal välja punane savi, jääkülma vee asemel laukamuda, halja rohu asemel haakuvad takjad. Puhudes Alatõr-kivile, lõi Triglav sünge Allilma, pimeduse ja taevatolmu.

      ILMAPUU

      Ei ole teada, millal otse keset merd hakkas kasvama kõrge saarepuu. Üsna peagi, tõustes taevavõlvini, laius see maailmaruumi kohal, Irias, kus elasid Svetovidi lapsed. Juured aga, mille põimis all kokku lohe Tassan, tungisid sügavale Allilma. Sealjuures muutus saarepuu juur neljaharuliseks: üks sirutus lõunasse, teine itta, kolmas põhja ja neljas läände.

      Saarepuu СКАЧАТЬ