Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis on juhtunud, veetis Triglav muretult aega oma abikaasa ruumides. Trigla, aimates, et midagi on viltu, küsis mehelt aeg-ajalt:

      „Oo, mu isand, kas sinu hobused ei ole siis kogu sööta ära söönud? Ja miks ei kuule ma kukelaulu?“

      Triglav kehitas ainult õlgu.

      „Sa muretsed asjata. Gennil ei ole veel Dennitsale väravat avanud.“

      Alles siis, kui koidutõrvik juba taevavõlvi valgustas, sai ta aru, et aeg koju tagasi pöörduda on juba ammu möödas.

      Triglav hüppas vankrile ja tõmbas ohjad pingule. Kiiremini kui tuul kihutasid tema hobused taevas. Lõpuks hakkasid eespool paistma koduseinad. Aga päike juba tõusis silmapiiri tagant.

      Triglav kargas vankrilt maha ja peitis end heinakuhja, kuid Divija saadetud lehmad kiskusid selle laiali. Mähkinud pea keepi, heitis jumal põõsa alla pikali. Nähes, et kättemaks ei õnnestu, saatis Divija kohale tohutu vareseparve. Igalt poolt kokku lennanud linnud kiskusid õnnetult pimedusevalitsejalt tema mantli.

      Samal hetkel langes päikesekiir Triglavi peale ja sulatas ta hetkega.

      Tõsi küll, mõned räägivad, et Triglavile tõid surma päike ja … meri.

      Kord kaebas Trigla mehele:

      „Mul tuleb sind hilisööni oodata.“

      „Svetovidi loodud maa ja veed ei ole minu võimsuses. Ainult punasel savil ja õõtsuvates soodes saavad mu hobused kapata. Aga tee on pikk,“ vastas jumal.

      Trigla hüüdis vastu:

      „Sel juhul, mu isand, miks ei võiks sa endale allutada õhu?!“

      Triglav jäi mõttesse. Kuidas seda teha?

      Trigla aga käskis teenijannadel tuua öökullide sulgi. Ja hämmeldunud abikaasa silme all hakkas ta neid kokku siduma, alustades kõige lühematest ja kinnitades nende külge üha pikemaid. Kinnitas suled keskelt linaste nööridega, alt aga vahaga.

      Lõpuks olid tiivad valmis.

      Kui töö oli lõpule jõudnud, kinnitas Trigla tiivad Triglavi keha külge ja see tõusis kergesti õhku nagu lind.

      „Kuula, mida ma sulle ütlen,“ pöördus Trigla siis mehe poole. „Lenda ettevaatlikult, sest kui laskud liiga madalale, võivad su tiivad merevees märjaks saada ja sa kukud lainetesse. Aga sul tuleb hoida end ka päikese eest ega lennata liiga kõrgele, sest selle kiired võivad sulatada sulgi hoidva vaha.“

      Saanud tiivad, hakkas Triglav ka päeval naise juurde lendama. Nüüd ei saanud päikesekiired teda enam kätte. Aga ükskord, kui Trigla kodu oli juba lähedal, sööstis vahvast lennust joobunud Triglav ettevaatamatult kõrgele.

      Lähedalasuv päike sulatas tiibu koos hoidnud vaha. Need lagunesid laiali ja jäid jõuetult jumala õlgadele rippuma ega suutnud enam tuulele vastu panna. Ja Triglav kukkus merre.

      SARVILINE TÄHEKARJUS

      Jumal Veles sai nagu tema isa Triglav öö ja salatarkuse kaitsjaks. Maa peal moondus ta karuks või maoks, taevas aga kuuks. Sarvede ja teravate loomakõrvadega Veles, käes kuldne kuu, esines tähekarjade sarvilise karjusena. Plejaadid (muinasvene Волосыни), üks kõige eredamaid tähtkujusid, oli ülalmaailmas tema pelgupaik.

      Veles paistis silma oma marulise iseloomu ja kalduvusega nõidumisele, kurjade tempudega jumalate vastu. Ta võis saata haiguse, millest nahk hakkas kolletama nagu kuld. Rännates maailmade vahet, lendas Veles kotkana taevas, jooksis maa peal hundina ja hüples ilmapuul nagu mõttekiire orav.

      Svetovidi vennapoeg ei loobunud kunagi kolmest asjast: karunahksest keebist, hobuse pealuust tehtud guslist ja amuletist-nauzast, metallkäevõrust randme ümber. Velesi sünge välimus aga ei kahjustanud üldsegi tema menu jumalannade ja surelike naiste hulgas. Räägitakse, et tema armukeste hulgas oli jumalanna Siva ise. Leidub selliseid, kes peavad Velesi ja Sivat Morana tegelikeks vanemateks.

      Velesil oli Allilma valitsejana ka oma kaaskond, kuhu kuulusid teenrid Volos ja Zitsen. Volosi habemeks oli viimane koristamata viljavihk. Zitsen oli lühike, kuivetunud, kühmselgne ja kolmesilmaline vanaätt, seljas räbaldunud rõivad.

      VELES, NIJA JA NENDE LAPSED

      Allilma täievõimuline valitsejanna oli Velesi õde ja abikaasa jumalanna Nija või, nagu teda veel nimetati, Vela. Enne seda, kui Svarog oli loonud helge Iria, läksid surnud valikuta otseteed Velesi juurde.

      Oma palvetes palusid inimesed, et Nija annaks lahkunute hingedele Allilmas parimad kohad. Nija alluvuses olid parvedena navid – naisepeaga linnud. Usuti, et neis elavad edasi surnute hinged.

      Nijale meeldisid imepärased laulud, ta võis meelitada inimese meeletusse surmatoovasse tantsu. Jumalanna lendas raudse uhmri ja tuleluuaga. Seal, kust ta mööda kihutas, möllas tuul, oigas maa, ulusid metsloomad ja jooksis peitu kari. Nijaga oli alati kaasas kaks imekaunist neidu, leina ja mure kuulutajad Karna ja Želja ning värdjalik teenijanna Palandra.

      Nija oli võimas nõid. Talle kui hauataguse maailma valitsejannale allusid kurjad vaimud, varesed, mustad kassid, maod ja kärnkonnad. Ise võis ta moonduda maoks, märaks, puuks ja tuulekeeriseks.

      Lisaks Palandrale teenisid Nijat kolm ratsameest: must, valge ja punane, kes kehastasid ööd, päeva ja päikest. Lahingus viga saanud hiiglase Voloti surnupealuu abiga võis Nija käsutada vihma.

      Aga nüüd on aeg jutustada Velesi ja Nija lastest.

      Zelu, poegadest vanim, oli kullast mees, kes istus oma troonil. Et selle jumala armulikkust välja teenida, tuli visata tulle lõigatud juukseid ja küüsi.

      Porvata nägi välja nagu kaunis, võrgutava näoga naine, peas haljad lehed või viljapead. Tema paistis silma enneolematu apluse poolest. Porvata valitses kevadet, mis pole ka imekspandav, sest just sel aastaajal andis end kõige rohkem tunda nälg, kui talvevarud olid otsa saamas.

      Nontsenal oli taevatähtedega tikitud keep. Ta oli malbe ja vaikse iseloomuga. Võib-olla sellepärast sai ta ainsana Nija tütardest nii armsaks Svetovidile.

      Dirtseja esines alasti neiu kujul. Tema silmad olid vallatud ja tulvil ahvatlust, keha aga lumivalge. Vasaku käe asemel oli tal valguskiir või lõõmav tõrvik. Tagantpoolt oli tema keha avatud nii, et võis näha tuksuvat südant.

      Kaksikutest vennad Merot ja Radamaš olid teravate vikatitega noormehed. Merot aitas viia lahkunud hinge helgele teele, Radamaš aga määras tema surmajärgse saatuse.

      Velesi ja Volota laste kohta on teada järgmist. Kolmepealine lohe Tassan või Smok ilmus vahel hiiglasena ronkmustal hobusel. Inimsööjast vanamoor Jagaa või Jendza meenutas kõiges oma võõrasema Nijat. Hiidnaine, ühesilmaline Lihho, kujutas endast pikka ja kõhna naist.

      Deemon Flints nägi välja nagu surnu: kahvatu, mustade kiharatega, seljas pikk punane keep. Paremas käes hoidis ta tõrvikut – teivast põleva viljavihuga. Räägiti, et Flints ongi Tšernobog, surma valitseja. Enamasti ilmus ta elava luukerena. Flintsi vasakul õlal istus lõvi, toetudes kahe esikäpaga tema peale, ühe tagakäpaga õlale ja teisega deemoni käele. Seepärast arvasid slaavlased, et see lõvi sunnib neid surema.

      Et Tšernobogi endast eemale tõrjuda, lasid pidutsejad joomingu ajal ringi käia ohvrikarika, lausudes sealjuures kaitsvaid СКАЧАТЬ