Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ladvas lohe Tassaniga, kes ähvardas puu põlema panna.

      Iga päeva alguses läks Päike Dennitsa, koidu, ja tema venna Jutrobogi juurest teele Vetsera, eha, juurde. Dennitsa pani selga punase kleidi ning võttis tõrviku ja sõrmuse. Tema oli esimene, kes läks ööpimedust laiali ajama. Mõne aja pärast järgnes talle rohelisis rõivais Vetsera. Tema võttis kaasa laekakese, milles hoidis taevatähti. Jumalate tahtel asusid neidude vennad Hors ja Gennil valvurite kohale, et igal hommikul ja õhtul avada ja sulgeda väravad päikesehobudele.

      Jutrobog, kaunis noormees, ümber pea valguskiired ja tulering rinnal, püstitas päikesele erilise eluaseme – nelinurkse palee väravaga lääne- ja trellitatud aknaga idapoolses seinas.

      Kui jõudis kätte aasta kõige lühem päev, raius Gennil ilmapuult maha jämeda oksa ja ehitas sellest silla, mida mööda sõitis inimeste juurde lumivalgete kihvadega metssea seljas.

      Saarepuu all laius Maasaar. See oli ring, mida uhtusid ilmajõe veed. Nii ühendas see saarepuu Allilma, Maasaart ja Iriat.

      Aja jooksul hakkasid puu alt voolama elu- ja surmavee allikad, mis võisid tervendada ja surnust üles äratada. Allikate juures seadsid oma elupaigad sisse kolm kaitsehaldjat – Dolja, Nedolja ja Sudba. Esimene neist teadis, mis oli, teine, mis tuleb, kolmas, mis on. Õdedele sai osaks au määrata igaühele tema elutee: hea või halb.

      Saarepuu juurte kohta võib veel midagi öelda. Neid närisid ühtelugu koprad. Sealjuures olid need aga suurepäraseks varjupaigaks palavikuõdedele ja vereimejatele. Kui sügis kätte jõudis, langetas ilmapuu lehed, aga hiljem, kevadel kattus jällegi tiheda rohelusega.

      Ja kuidagi siginesid langenud lehtedesse vaglad, kes muutusid kääbusteks. Allmaaelanikud hakkasid väga meeldima Triglavile ja ta õpetas neile salaoskusi, mis olid teada ainult jumalatele.

      MEHISUS JA MUUTLIKKUS

      Kord pesi Svetovid end kuumas saunas ja higistas palju. Et end kuivatada, võttis ta nartsu, pühkis end sellega ja heitis siis lapi taevast maa peale. Triglav korjas kaltsu üles ja tegi sellest esimese inimese, kelle nimi oli Boi. Triglavi loodud olend aga ei liikunud ega rääkinud. Siis puhus Svetovid Boile hinge sisse. Et Boil ei oleks igav, lõi Svetovid tema jaoks sõbratari, naise nimega … Voda (vesi – tõlkija).

      Miks maailmavalitseja valis esimestele inimestele just sellised nimed? Boi tähendab vene keeles võitlust, tuletades kõigile meestele meelde, et nad peavad kogu elu võitlema raskustega ja kaitsma nõrgemaid. Vesi aga tähendab heitlikkust. Justnagu jõgi või meri ei ole naine kunagi sama. Kord kõrvetab külmaga, kord hellitab kuumaga, kord julgustab, kord rahustab. Tugevatele ja mehistele on naine elu ja lõpmatu naudingu allikas, nõrkadele ja väetitele aga karm stiihia, meelitades hukuorgu.

      Boist ja Vodast saigi alguse inimsugu.

      KULDAJAST VASKSENI

      Esimesed inimesed elasid kuldajal. Maal valitses aasta ringi suvi. Kui oli vaja, sadas vihma või paistis päike. Metsades kasvasid viljapuud, allikatest voolasid mesi ja piim. Inimesed ei tundnud haigusi, hädasid ega nälga. Viljapead olid väga suured, küünrapikkused. Terad algasid kohe maapinnalt ja igaüks oli oasuurune.

      Kuid ka niisugune küllus ei rikkunud inimesi. Nad paistsid silma oma tarkuse ja leebe loomu poolest, austades ühtviisi mitte ainult jumalaid, vaid ka vereimejaid ja kaitsehaldjaid. Vampiirid, kellele tehti meelehead rikkalike andamitega, püüdsid end maa peal mitte näidata. Kaitsehaldjad ja näkid jälgisid aga teraselt, et palavikuõed ei saaks inimsoole kahju teha.

      Jumalad ise käisid tollal tihti inimestel külas: küll nõu pidamas, küll sõbralikel pidudel lõbutsemas.

      Kui kuldaeg lõpule jõudis, surid esimesed inimesed ja jumalad muutsid nad headeks esivanem-vaimudeks või tšurrideks. Siiani hüütakse kurja vaimu peletades: „Tšurr, päästa mind!“

      Inimeste teine põlv ei olnud enam nii õnnelik. Jõudis kätte raudaeg. Inimestel oli vähem jõudu ja vähem tarkust. Nad elasid saja aastani, kuid nägid palju muret ja õnnetust. Palehigis teenisid nad oma leiba ja kõigist jumalatest austasid ainult pööraseid Triglavi, Triglat ja Jessat.

      Svetovidil läks ükskord mööda maad rännates kõht väga tühjaks. Kohates üht naist, palus ta temalt kuivanud leivatükikest. Naine aga keeldus rändurit toitmast. Svetovid sai vihaseks ja tabas naist välgunoolega, mispeale see kivisambaks muutus.

      Udod (удод vn k vaenukägu – tõlkija), ei olnud tollal lind, vaid kena noormees. Isegi jumalad pidasid teda endaga võrdseks. Aga talle oli sellest ikkagi vähe ja ta tahtis saada maailmavalitsejaks. Niisuguse jultumuse eest muutis Svetovid ta tuttpeaga ja ebameeldivalt haisvaks linnuks, öeldes: „Saagu sinust haisev vaenukägu. Lenda ja karju: „Oh häda, oh häda!““

      Raudaja inimesed ajasid maailmavalitseja nii vihaseks, et ta otsustas nad kõik viimseni ära hävitada. „Tabagu maad hirmus paduvihm ja uputagu nad,“ otsustas Svetovid. Ja olekski inimsugu igaveseks kadunud, kuid isa plaanidest sai teada Svarog. Ta mõistis, et maailm oleks inimesteta halb, ja rääkis oma pojale Radegastile plaanitsetavast uputusest. Viimane andis sellest teada ühele mehele, kes oma naise ja lastega elas Perini mäe tipus. Radegasti soovitusel varus mees koju toitu, et uputus üle elada.

      Ja siis hakkas maa peale kallama paduvihma: üheksa päeva ja ööd sööstsid alla vihmajoad. Vee alla jäid linnad kõigi oma majade ja pühakodadega. Seal, kus varem rohetasid põllud, ujusid nüüd kalaparved, seal, kus kasvasid metsad, hullasid nüüd näkid. Ainult Perini mäe tipp pääses uputusest.

      Kui vesi taandus, tulid inimesed alla tasandikule ja tõid Svarogi teise poja, piksejumala Peruni pealekäimisel jumalatele tänuohvreid. Pärast seda ei jäänud Svetovidil üle muud, kui andestada inimestele ja kinkida neile õnn jätkata elu maa peal.

      Nii sai alguse vaskaja inimeste sugu – kangelaste sugupõlv. Nad olid mehised nagu nende eelkäijadki, kuid jumalakartlikumad, üllamad ja õiglasemad. Peagi oli kogu maa jälle inimestega asustatud.

      DIVIJA KÄTTEMAKS

      Jumal Triglav, kes elas Trojani linnas Ceri mäel, suutis moonduda noorukiks, küpses eas meheks ja raugaks. Kõige sagedamini aga võttis ta kolmepealise koletise kuju. Üks pea õgis inimesi, teine loomi ja kolmas kalu. Häda oli selles, et jumaluse pead olid alailma üksteisega tülis ning seepärast käis Triglav tihtipeale ringi näljase ja tigedana.

      Pole ka ime, et suurema osa oma ajast veetis Triglav metsikutes ja ligipääsmatutes kohtades. Isegi tema naine Trigla püüdis mehe rahu liigselt mitte häirida.

      Triglav ei kartnud midagi, ei Stribi raevu ega kõikvõimsa Jessa vägevust. Ainult Svetovidi hiilgus hirmutas teda.

      Divija, Svetovidi naine, nägi ükskord pimeduse valitsejat imekauni noormehe kujul ja armus temasse.

      „Mida rohkem sind vaatan, seda tugevamini süttib kirg mu südames,“ tunnistas jumalanna Triglavile.

      See puhkes laginal naerma.

      „Kas sa ei tea, et igal ööl lähen ma Sremi oma naise Trigla juurde? Svetovid põrmustaks mu, kui mu hobused veel enne koitu ei sööks ära kogu sööta, kukelaul aga ei kuulutaks, et on aeg tagasiteele asuda. Mine parem oma mehe juurde tagasi, enne kui Svetovid meid mõlemaid ei karista!“

      Räägitakse, et armastusest vihkamiseni on vaid üks samm. Nii juhtuski. Keeldumisest solvatud Divija otsustas Triglavile kätte maksta.

      Oodanud СКАЧАТЬ