Tüdrukute linn. Elizabeth Gilbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellest.”)

      Niipalju kui mina mäletasin, oli onu Billy kogu minu lapse- ja teismeliseea jooksul pildilt väljas olnud – algul seetõttu, et ta tuuritas kusagil teatriga ringi, hiljem aga seepärast, et oli asunud elama Californiasse. Ta oli kohe nii täielikult pildilt väljas, et ma polnudki teda kunagi kohanud. Minu jaoks oli Billy Buell pelgalt legend, mis koosnes juttudest ja fotodest. Aga kui glamuursed olid need jutud ja fotod! Meie vanaema Morrisega nägime sageli Billy pilti Hollywoodi kõmuajakirjades, lugesime tema kohta Walter Winchelli ja Louella Parsonsi klatšiveergudest. Meid valdas lausa eufooria, kui me näiteks avastasime, et ta oli kutsutud Jeanette MacDonaldi ja Gene Raymondi pulma! Samas Varietys oli ka pilt, kus Billy seisis pulmapeol kütkestava, õrnroosasse pulmakleiti riietatud Jeanette MacDonaldi selja taga. Fotol vestles Billy Ginger Rogersi ja tema tollase abikaasa Lew Ayresiga. Vanaema osutas siis Billyle ja ütles: „Siin ta meil on, rändab vallutusi tehes Ameerikas ringi, nii nagu alati. Ja vaata vaid, mismoodi Ginger talle naeratab! Mina Lew Ayresi asemel hoiaksin oma naisel nüüd hoolega silma peal.”

      Uurisin siis fotot lähemalt läbi vanaema kalliskividega ehitud suurendusklaasi. Nägin ilusat blondi smokingus meest, kelle sõrmed puudutasid Ginger Rogersi käsivart, ja tõepoolest, Ginger vaatas teda vaimustusest särades. Onu Billy oligi rohkem filmitähe moodi kui kõik need teised mehed tema ümber, kes olid päriselt filmitähed.

      Mind hämmastas mõte, et see mees on abielus minu tädi Pegiga.

      Peg oli küll hiiglama vahva naine, kuid samas nii lootusetult kodukootud.

      Mida võis selline mees temas küll omal ajal näha?

      Ma ei leidnud Pegi mitte kuskilt.

      Enam polnud mõtet loota, et keegi mulle perroonile vastu tuleb, sest olin juba kaua oodanud. Jätsin pagasi punase mütsiga pakikandja hoolde ning trügisin Grand Centralis edasi-tagasi saaliva rahvahulga vahelt läbi tädi otsima. Võiks ju arvata, et mulle tegi tõsiselt muret väljavaade, et jäängi ihuüksi New Yorgi mõõtu suurlinna ilma mingi plaani või julgustuseta, kuid millegipärast see polnud nii. Olin kindel, et kõik lõpeb hästi. (Kas see pole mitte privilegeeritud klassi tunnus: üks heades oludes üles kasvanud noor daam ei oskagi näha muud võimalust, kui et õige varsti tuleb keegi ikka teda hädast välja aitama.)

      Ringirabelemisest viimaks väsinud, istusin raudteejaama suures ootesaalis kõige paremini nähtavale pingile ning jäin sinna lahendust ootama.

      Ja mõelda vaid – mind leitigi üles!

      Minu päästjaks osutus lühikest kasvu, hõbedaste juustega, tagasihoidlikus hallis kostüümis naine, kes lähenes mulle nagu bernhardiin kadunud suusatajale – pühendunud keskendumisega, mis kõneles kindlast kavatsusest ülesleitu jälle elule turgutada.

      Õieti on „tagasihoidlik” lootusetult mannetu sõna, iseloomustamaks kostüümi, mida see naine kandis. Tegemist oli vormitu kahe nööbireaga riideesemega, mida rahvusvahelises mastaabis kasutatakse illusiooni loomiseks, nagu naisel ei oleks ei rinda, taljet ega puusi. Kahtlustasin kohe Suurbritannia importi. Kostüüm oli lihtsalt jube. Veel kandis naine kobakaid madala kontsaga nööritavaid poolsaapaid ja vanamoodsat rohelist keeduvillast kübarat, sellist, mida eelistavad orbudekodude juhatajad. Teadsin seda naisetüüpi internaadipäevilt: ta meenutas mulle vanatüdrukut, kes joob lõunasöögi juurde Ovaltine’i ja väsimuse peletamiseks kuristab soolveega kurku.

      Naine oli läbinisti tähelepandamatu ja seda koguni nimme.

      See neljakandiline matroon lähenes mulle kirgastunud missioonitundest aetuna, käes jahmatavalt suur, ilustustega hõberaamis pilt. Ta puuris pilguga fotot ja seejärel mind.

      „Kas teie olete Vivian Morris?” küsis ta. Ontlik hääldus reetis, et kaherealine jakk polnud ainus Briti import.

      Tunnistasin, et see ma olen.

      „Te olete kasvanud,” nentis naine.

      Sattusin segadusse: kas ma oleksin pidanud teda tundma? Olin ma temaga lapsepõlves kohtunud?

      Minu segadussesattumist adunud, näitas võõras naine mulle raamitud pilti, mis tal kaasas oli. Nägin oma üllatuseks sellel mu enda perekonda umbes neli aastat tagasi. Pilt oli tehtud päris fotoateljees – ema oli tookord otsustanud, et me peaksime „kordki ametlikult jäädvustatud saama”. Fotol olid mu vanemad, vapralt talumas alandust, et peavad poseerima lihtlabasele fotograafile. Mõtliku näoga vend Walter hoidis kätt ema õlal. Pildil oli ka veidi kiitsakam ja noorem variant minust, seljas oma vanuse kohta lapsik madrusekleit.

      „Mina olen Olive Thompson,” teatas naine häälega, mis laskis arvata, et ta on harjunud asju teatavaks tegema. „Olen teie tädi sekretär. Ta ise ei saanud tulla. Täna juhtus teatris midagi ootamatut. Väike tulekahju. Ta saatis mind teile vastu. Vabandust, et pidite ootama. Jõudsin siia juba mitu tundi tagasi, kuid mul polnud äratundmiseks midagi peale selle foto, nii et teie otsimisele kulus aega. Nagu näha.”

      Oleksin toona tahtnud naerda, nagu nüüdki seda meenutades. Mulle tegi kangesti nalja juba ainuüksi mõte, kuidas üks puine keskealine proua eksleb Grand Centrali raudteejaamas, kaasas hiiglama suur hõberaamis foto – millest võis arvata, et see on kiiruga mõne rikka inimese seinalt haaratud (seda see muide oligi) –, ja põrnitseb võõraid nägusid, et sobitada neid kokku ühe neli aastat varem pildistatud tüdruku omaga. Kuidas sain mina teda mitte märgata?

      Olive Thompson seevastu ei näinud olukorras midagi naljakat.

      Mulle oli määratud õige pea teada saada, et see oli talle tüüpiline.

      „Teie kohvrid,” jätkas Olive. „Korjake kokku. Me võtame takso ja kohemaid teatrisse. Õhtune etendus on juba alanud. Tehke nüüd kiiresti. Enam pole aega niisama passida.”

      Sammusin sõnakuulelikult ta järel nagu pardipoeg pardiema sabas.

      Ega jäänud üldse niisama passima.

      Imestasin endamisi: väike tulekahju? Kuid ei tihanud midagi täpsemalt pärida.

      KOLMAS PEATÜKK

      Võimalus esimest korda New Yorki kolida tuleb ette vaid kord elus, Angela, ja see on päris suur asi. Võib-olla ei kätke see mõte Teie jaoks erilist romantikat, olete ju New Yorgis sündinud. Võib-olla on meie võrratu kodulinn Teie jaoks midagi endastmõistetavat. Aga võib-olla te armastate seda linna minust veel enamgi – lähedases suhtes oleva inimese kombel, mida mina ei oska isegi ette kujutada. Igatahes olete õnnega koos, et olete saanud siin üles kasvada. Ja siiski – Teil pole avanenud kunagi võimalust siia kolida, mis väärib mu meelest kaastunnet. Olete ilma jäänud ühest elu kõige hämmastavamast kogemusest.

      New York 1940. aastal!

      New York ei saa mitte kunagi enam selliseks, nagu ta oli siis. Ma küll ei taha teha maha kõiki neid teisi New Yorke enne ja pärast aastat 1940. Ka neil on oma tähendus. Kuid tegemist on suurlinnaga, mis sünnib iga kord uuesti selle noore inimese silmade läbi, kes satub siia esimest korda. Mistõttu just see linn, just see paik – uueks loodud vaid minu pilgule vaadata – on lakanud nüüdseks olemast. Ja siiski mu mällu talletatud, seal igavesti säilitamiseks, justnagu paberilehtede vahele pressitud orhidee. See linn jääb alati minu täiuslikuks New Yorgiks.

      Teil võib ju olla enda täiuslik New York, nagu ka kõigil teistel on iseenda oma, kuid minu oma jääb aegade lõpuni minu omaks.

      Grand СКАЧАТЬ