Tüdrukute linn. Elizabeth Gilbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tolles baaris käia: selleks tuli ülikoolilinnakust salaja välja lipsata (mu geniaalne hüppeskäimise plaan hõlmas lukustamata tualetiakent ja peidukohas ootavat jalgratast – võite ette kujutada, millist peavalu ma sellega internaadi valvurile valmistasin), muidugi oli siis järgmisel hommikul keeruline ladina keele käändeid meelde jätta, sest enamasti oli mul pea pohmelusest paks.

      Oli muidki takistusi.

      Näiteks tahtsid suitsetamist kõik need sigaretid.

      Lühidalt öeldes: mul polnud aega.

      Nii juhtuski, et 362 helge mõistusega Vassari-tüdruku edetabelis maandusin mina 361. kohale, mispeale mu isa õudusega hüüatas: „Taevas halasta, mida see viimase koha tüdruk ometi tegi?” (Haigestus lastehalvatusse, nagu hiljem selgus – vaeseke.) Niisiis saadeti mind Vassarist minema – täiesti õiglaselt – ning paluti viisakalt mitte enam tagasi tulla.

      Ema ei teadnud, mida minuga peale hakata. Me polnud isegi parimatel päevadel temaga kuigi lähedased. Ta oli suur hobusehuviline, aga kuna mina polnud ei hobune ega ka hobustest vaimustuses, nappis meil ühiseid jututeemasid. Ja nüüd olin ma talle nii hirmsal kombel häbi teinud, et ta suutis mind vaevu taluda. Erinevalt minust oli minu ema Vassaris kenasti hakkama saanud, tänan küsimast. (1915. aasta lend. Ajalugu ja prantsuse keel.) Tema maine, nagu ka helded iga-aastased annetused olid taganud minu vastuvõtmise sellesse ihaldatud kolledžisse – ja mida tegin mina? Meie maja koridorides minust juhuslikult möödudes noogutas ema mulle nagu elupõline diplomaat. Viisakalt, kuid külmalt.

      Ka isa ei teadnud, mida minuga peale hakata, kuid ta oli oma hematiidikaevandusega väga hõivatud ning tal polnud nagunii kombeks tütre probleemiga tõsisemalt tegeleda. Muidugi olin ma talle pettumuse valmistanud, kuid tal oli suuremaid muresid. Ta oli tööstur ja isolatsionist ehk Euroopa asjadesse sekkumise vastane, kuid just Euroopas tuure koguv sõjategevus pani teda kartma oma äri tuleviku pärast. Ilmselt seetõttu ei mahtunud talle muid mõtteid pähe.

      Mis puutus minu vanemasse venda Walterisse, siis tema tegi Princetonis mehetegusid ega raisanud aega minu peale mõtlemisele, ainult möödaminnes mõistis mu vastutustundetuse hukka. Walter ise ei käitunud kunagi vastutustundetult. Internaatkoolis olid kaaslased teda nii kõrgelt hinnanud, et hüüdsid teda – päriselt, ma ei luiska – Suursaadikuks. Nüüd õppis ta inseneriks, sest tahtis hakata rajama sedasorti infrastruktuuri, millest oleks kasu kogu maailma inimestel. (Minu paturegistrisse võib lisada sellegi, et erinevalt vennast ei olnud mul aimu, mida sõna „infrastruktuur” õieti tähendab.) Walteri ja minu vanusevahe oli küll väike, kõigest kaks aastat, kuid lapsepõlves me kuigi palju koos ei mänginud. Mu vend jättis lapsikused juba üheksa-aastaselt seljataha ning ilmselt kuulus sellesse kategooriasse ka väike õde. Mul polnud oma venna elus kohta ja ma teadsin seda.

      Ka mu sõbrad olid oma eluga edasi läinud. Nad sõitsid ära, et pühenduda kolledžiõpingutele, asusid tööle, abiellusid, said täiskasvanuks – tegid kõiki neid asju, mis ei pakkunud mulle huvi või mida ma ei mõistnud. Nii polnudki mul kedagi, kes oleks minust hoolinud või mind lõbustanud. Ma ainult igavlesin ja olesklesin. Igavus näris mind nagu nälg. Paar esimest juunikuu nädalat veetsin tennisepalli garaaži seina vastu loopides ning samal ajal lakkamatult „Little Brown Jugi” vilistades, kuni lõpuks sai vanematel minust villand ning nad kupatasid mu linna tädi juurde elama – ja tõepoolest, miks peaks seda neile siis pahaks panema?

      Nojah, nad oleksid ju võinud karta, et New York teeb minust kommunisti või narkomaani, aga ükskõik mis muu oli ometi parem kui jäädagi kuulma, kuidas tütar elu lõpuni tennisepalli vastu seina loobib.

      Vaat nii, Angela, sattusin ma suurlinna, ja sealt kõik alguse saigi.

      Nad saatsid mu New Yorki rongiga – oli see vast üks äge rong! Empire State Express, Uticast New Yorki. Säravate kroomitud detailidega sõiduvahend hukkaläinud tütre mujale toimetamiseks. Jätsin ema ja isaga viisakalt hüvasti ning loovutasin pagasi punase mütsiga pakikandjale, mis pani mu ennast tähtsana tundma. Istusin kogu reisi aja restoranvagunis, rüüpasin linnasepiima, sõin suhkrusiirupis pirne, tõmbasin suitsu ja lehitsesin ajakirju. Teadsin küll, et olen pagendatud, aga … vähemalt stiilselt!

      Angela, noil aegadel olid rongid nii oluliselt paremad!

      Luban selles kirjatöös siiski anda oma parima, et mitte tüütuseni jahvatada sellest, kuidas minu ajal oli kõik palju etem. Nooruses käis mulle endale alati närvidele, kui vanad inimesed seda tegid. (Keda see huvitab? Kellele see sinu kuldne noorus korda läheb, vana latatara?) Tahan Teile kinnitada: ma annan endale aru, et paljud asjad ei olnud neljakümnendatel paremad. Näiteks olid deodorandid ja õhukonditsioneerid lootusetult mannetud, mille tõttu inimesed haisesid jubedalt, eriti suvel, ja siis oli meil veel Hitler. Rongid olid siiski kahtlemata paremad kui praegu. Millal saite Teie viimati võimaluse rongis linnasepiima juua ja sigaretti suitsetada?

      Astusin rongi peale, seljas särtsakas viskoossiidist kleidike: lõokesemuster sinisel põhjal, kollasega kanditud kaelus, tagasihoidlikult kitsas seelikuosa ja puusade kohal sügavad taskud. Mäletan toda kleiti nii selgelt, sest esiteks ei unusta ma mitte kunagi, mis kellelgi seljas on olnud – mitte iial! –, ja teiseks olin ma selle ise õmmelnud. Tulemusega võis tõesti rahule jääda. Vaid poolde säärde ulatuv seelikuosa oli flirtivalt lendlev ja pilkupüüdev. Mäletan sedagi, kuidas ma õmblesin õlgadele topeltpatšokke, meeleheitlikus lootuses, et meenutan siis Joan Crawfordi –, kuigi ma ei saa päris kindlalt väita, et saavutasin soovitud efekti. Võib arvata, et oma tagasihoidliku klošškübara ning emalt laenatud lihtsa fassongiga sinise ridiküliga (kus hoidsin kosmeetikavahendeid ja sigarette, ega seal muud vist olnudki) ei peetud mind siiski filmidiivaks, vaid ikka selleks, kes ma päriselt olin: sugulasele külla sõitev üheksateistkümneaastane neitsi.

      Koos tolle üheksateistkümneaastase neitsiga reisis New Yorki kaks suurt kohvrit: üks sisaldas mu garderoobi, kõik riideesemed hoolikalt siidpaberisse mähitud; teine oli pungil kangaid, kaunistusi ja õmblusvahendeid, et ma saaksin endale uusi rõivaid õmmelda. Veel oli mul kaasas toekasse kasti pakitud õmblusmasin, raske ja kobakas monstrum, mida oli ebamugav transportida. Kuid see masin oli ühtaegu mu veider ja imeline hingesugulane, ilma temata ma elada ei osanud.

      Seega reisis ta koos minuga.

      Sellesamuse õmblusmasina ja üldse kõige eest, mis sellega seoses mu ellu tuli, olen tänu võlgu vanaema Morrisele, nii et räägime nüüd natuke temast.

      Lugedes sõna „vanaema”, võib Teie silme ette, Angela, ehk kerkida kujutluspilt kenast väikesest hallipäisest mutikesest. Selline polnud mu vanaema teps mitte. Ta oli pikka kasvu, kirgliku loomuga vananev kokott, kes oli juuksed punakaspruuniks värvinud ning liugles läbi elu parfüümi- ja klatšipilves, riides nagu tsirkuseetendus.

      Ta oli kõige värvikam naine, kes kunagi on maa peal elanud – ja seda sõna „värvikas” igas mõttes. Vanaema kandis värvikirevaid sametkleite, mille toone ei nimetanud ta kunagi lihtsalt roosaks, purpurpunaseks või siniseks, nagu ütleksid tavalised, pärsitud kujutlusvõimega inimesed, vaid palju peenemalt: ashes of rose, cordovan ja della Robbia. Ta kõrvad olid augustatud, kuigi toona polnud see korralike naiste hulgas üldse levinud, ning tal oli mitu toretsevat ehtekarpi täis keesid, kõrvarõngaid ja käevõrusid, kallid ja odavad ühes sasipuntras. Pärastlõunaste väljasõitude puhuks oli tal ekstra selleks õmmeldud autosõidukostüüm ning ta kübarad olid nii suured, et teatris vajasid need eraldi istekohta. Ta armastas kassipoegi ja kataloogikosmeetikat, ahmis ajalehtedest sensatsioonilisi mõrvalugusid ning aeg-ajalt kirjutas romantilisi luuletusi. Üle kõige armastas mu vanaema siiski kõikvõimalikke etendusi. Ta vaatas ära kõik näidendid ja muud spektaaklid, mis meie linnast läbi käisid, jumaldas ka kinofilme. СКАЧАТЬ