Tüdrukute linn. Elizabeth Gilbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuid siis ilmub kusagilt ootamatult teine, jõuliselt otsusekindla lõuapartiiga vapper mees, kes loomulikult vaese tüdruku hädast välja päästab.)

      Ütlematagi selge, et ma armastasin oma vanaema.

      Ülejäänud pereliikmed aga suhtusid temasse sootuks teisiti. Nimelt valmistas vanaema kõigile peale minu piinlikkust. Kõige enam oma miniale (minu emale), kes ise kohe kindlasti ei olnud kerglane inimene. Ema ei suutnud ilmaski jätta vanaema Morrise peale nina kirtsutamata, ükskord nimetas teda lausa „teismeikka kinni jäänud sähmerdiseks”.

      Otse loomulikult ei kirjutanud mu ema romantilisi luuletusi.

      Vanaema Morris oli see, kes õpetas mu õmblema.

      Vanaema ise oli meisterlik õmblejanna. (Tema omakorda oli saanud õpetust oma vanaemalt, kellel oli õnnestunud tõusta Walesi immigrandist toateenijast jõukaks Ameerika prouaks suuresti just tänu osavusele nõela ja niidi kasutamisel – ja selleks, mõelda vaid, oli kulunud vaid üksainus põlvkond.) Mu vanaema tahtis, et ka minust saaks õmblemises osavnäpp. Kui me just ei istunud kooreveniseid süües kinos ega lugenud teineteisele ette ajakirjast leitud lugusid orjaks müüdud valgenahalistest neidudest, pusisime temaga õmblustööd teha. Ja see oli meil tõsine harrastus. Vanaema Morris ei kartnud nõuda minult täiuslikkust. Ta tegi mulle ette kümme pistet ja mina pidin tegema järgmised kümme ning kui minu pisted polnud tema omadega samal tasemel, rebis õmbluse lahti ning käskis mul uuesti proovida. Ta õpetas mind käsitlema isegi nii võimatuid materjale nagu võrk ja pits, kuni enam ei leidunudki riidesorti, mida ma oleksin pidanud liiga suureks väljakutseks. Ja siis veel lõiked! Ja pehme vooderdus! Ja kehasse töötlemine! Juba kaheteistaastaselt oskasin ma valmis teha täiesti korraliku korseti – vaalaluust ribidega ja puha –, olgu pealegi, et pärast 1910. aastat ei kandnud neid enam keegi peale vanaema Morrise.

      Ta võis ju õmblusmasina taga minuga päris karm olla, kuid tema kamandamine ei ajanud mul karva turri. Vanaema kriitika torkas, aga ei haavanud. Rõivad olid minu jaoks piisavalt põnevad, et muuta mind õpihimuliseks, ning ma mõistsin, et vanaema eesmärk oli mu oskuste lihvimine.

      Ta kiitis mind harva, kuid see kiitus läks mul otse sõrmedesse. Minust saigi niimoodi osavnäpp.

      Kui ma olin kolmteist, ostis vanaema Morris mulle õmblusmasina, millel oli määratud kunagi tulevikus koos minuga rongis New Yorki rännata. Sile ja läikiv must Singer 201 vuristas võimsalt nagu tank – sellega sai kas või nahka õmmelda, ma oleksin võinud näiteks Bugatti istmed ära polsterdada! Tänase päevani pole ma saanud paremat kingitust. Ma võtsin oma Singeri kaasa, kui läksin elama internaati, kus see andis mulle kõrgeima staatuse kõigi nende privilegeeritud tüdrukute seas, kes tahtsid hästi riides käia, kuid ei osanud vajaduse korral oma rõivaid ise kohendada. Kui siis Emma Willardi tütarlastekoolis levisid kuuldused, et mulle ei käi mitte ükski õmblustöö üle jõu – mis oli sulatõsi –, ilmusid kooliõed sageli alandlikult mu ukse taha ning palusid mul kleiti taljest veidi laiemaks teha või kärisenud õmbluse ära parandada, või toodi mulle vanemalt õelt saadud eelmise hooaja pidukleit, et ma teeksin selle uue omaniku jaoks täpselt parajaks. Ma veetsingi kõik need aastad Singeri kohal kummargil nagu sõdur kuulipilduja taga, ja peab ütlema – see tasus ära. Olin populaarne tüdruk, mis ongi internaatkoolis kõige olulisem. Vist üldse igal pool.

      Peaksin siinkohal lisama, et teine põhjus, miks vanaema mu õmblema õpetas, oli mu ebaharilik kehaehitus. Varasest lapsepõlvest peale olin ma alati olnud liiga pikk ja liiga kõhn. Murdeiga tuli ja läks, mina aga venisin aina pikemaks. Aastaid polnud mul üldse mingit büsti, kaelast allpool oli vaid koht, kuhu rinnad võiksid kasvada. Mul olid kriipsujuku käed ja jalad. Poest polnud võimalik mulle normaalselt istuvaid rõivaid osta ning nii tunduski mõistlikum need ise endale õmmelda.

      Pealegi õpetas vanaema Morris, olgu ta kiidetud, mind valima selliseid tegumoode, mis mu pika kasvu heas mõttes esile tõid, selmet lasta mul paista tsirkuseartistina, kes karkudel kõndides trikke teeb.

      Kui see nüüd kõlas nii, justkui ma oleksin oma välimuse suhtes kriitiline, siis jäi Teile vale mulje. See polnud muud kui mu välimuse kirjeldus: ma olin lihtsalt pikk ja peenike. Ärge kartke, mul ei ole Teile jutustada tüütut lugu inetust pardipojast, kes linna jõudnult avastab, et on hoopis kaunis luik.

      Angela, ma olen alati ilus olnud.

      Enamgi veel, olen seda alati ka teadnud.

      Küllap oli see mu ilu, mis pani ühe mehe Empire State Expressi rongis mind ainiti vahtima, kui ma restoranvagunis oma linnasepiima jõin ja siirupipirne sõin.

      Viimaks tuli ta minu juurde ja küsis, kas tohib mu suitsule tuld pakkuda. Selleks loa saanud, võttis mees istet ning hakkas minuga flirtima. Olin küll tähelepanust meelitatud, kuid ei osanud vastu flirtida. Nii ma siis vastasin mehe lähenemiskatsele sellega, et vahtisin aknast välja ja teesklesin, et olen sügavalt mõtteisse vajunud. Kortsutasin kergelt kulmu, lootuses tõsimeelset ja dramaatilist muljet jätta, kuigi tõenäoliselt paistsin pigem lühinägelik ja segaduses.

      Vahejuhtum oleks võinud kujuneda isegi veel tobedamaks, kui ma mitte õige varsti poleks süvenenud rongi aknaklaasilt peegelduva iseenda pildi uurimisse, mis andis mulle mõneks ajaks mõtestatud tegevust. (Vabandust väga, Angela, aga omaenese välimusest vaimustumine kuulub olulise osana noore ja ilusa tüdruku argipäeva.) Isegi see kena välimusega võõras mees polnud minu jaoks pooltki nii huvitav kui mu enda kulmukaar. Lisaks iseenda osavuse imetlemisele – olin suutnud kulmukaared modelleerida sedavõrd ideaalseks, et tulemus mõjus mulle endalegi suisa lummavalt – sain testida just sel suvel harjutatud nippi, kuidas kergitada ainult üht kulmu korraga, nii nagu teeb Vivien Leigh filmis „Tuulest viidud”. Nagu võite arvata, nõudis nii keerulise oskuse omandamine tõsist keskendumist. Ning kui peegelpilt oli mu kord oma võimusesse võtnud, ei tajunud ma enam aja kulgu.

      Kui ma viimaks uuesti ringi vaatasin, lähenes rong juba Grand Central Stationi perroonile, mis tähendas, et algamas oli minu uus elu ning kena välimusega mees sinna enam ei kuulunud.

      Kuid ärge muretsege, Angela, kenasid mehi jagus minu eluteele veel küllaga.

      Ahjaa! Peaksin veel mainima – kui Teid jäi ehk painama mõte, mis sai ikkagi mu vanaema Morrisest –, et vanaema oli surnud aasta enne seda, kui mina New Yorgis rongilt maha astusin. Tema elutee jõudis lõpule 1939. aasta augustis, vaid mõni nädal enne minu õpingute algust Vassari kolledžis. Vanaema surm ei tulnud kellelegi üllatusena – oli ta ju aasta-aastalt üha põduramaks jäänud –, kuid ikkagi mõjus see kaotus (oma parima sõbra, mentori ja usaldusaluse kaotus) mulle muserdavalt.

      Teate mis, Angela? See ränk kaotus võis koguni olla üks põhjusi, miks ma oma esimesel ülikooliaastal täiega läbi põrusin. Võib-olla ma polnudki lootusetu puupea. Võib-olla oli see ikka veel aeg, kui mu hinge ei mahtunud midagi peale kurbuse?

      Alles nüüd Teile kirjutades tuli see võimalus mulle pähe.

      Heldeke.

      Mõnikord kulub uskumatult palju aega, enne kui suudad milleski selgusele jõuda.

      TEINE PEATÜKK

      Igatahes olin ma õnnelikult New Yorki jõudnud, kuid tundsin end uude maailma sattunult nagu äsja munast koorunud tibupoeg, kelle suledki pole veel jõudnud korralikult ära kuivada.

      Tädi Peg pidi mulle Grand Centralisse vastu tulema. Mu vanemad olid seda maininud, kui ma hommikul Uticas rongi peale läksin, kuid see oli ka kõik, mida teadsin. Mulle polnud СКАЧАТЬ