Ta tuleb läbi seina. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Amsterdami tänavaid, pihus Rebekka käsi.

      Amsterdam hakkas teda ligi tõmbama juba lapsena, kui ta luges „Hõbeuiske”. Ta tundis, et tal on vaese Hans Brinkeriga palju ühist. Holland ja eriti selle pealinn, mis tänavaoreli vallatutest helidest rõkkas ja vulises, näis muinasloolise kohana, kus täituvad kõik soovid. Kui ta kujutles end Herengrachti kanali ääres jalutamas, oli ta jälle terve. Leidsepleinil uisutades oli ta vaba. Eftelingi lõbustuspargi karussellidel tiireldes oli ta rikas. Vondelparki paplite ja plaatanite all piknikut pidades oli ta armastatud. Beka ei jäänud temast sammugi maha.

      Ta ei olnud sellesse tüdrukusse armunud. Amsterdamis polnud kohta romantikutele. Igal teisel tänavanurgal seisid sildid „Amelemine keelatud!” ja „Mitte suudelda!”. Ta soovis vaid, et Beka teda puudutaks. Kasvõi niisama, nalja pärast. See oli tema murdmatu kinnisidee, väike neitsilik ulm, millest kaugemale ta fantaasia ei sirutunud.

      Esimest korda oli ta Rebekkat näinud möödunud kevadel, kui tüdruk pärast mingit pummelungi Jensi käe otsas ühikasse ilmus. Jensi jaoks oli ta elu jackpot, Selmarile püüdmatu sireen. Sel ajal kui Selmar unetuna teki all piinles ja end liikumatuks sundides magajat teeskles, armatsesid kaks metslooma sealsamas kõrval. Valus oli kuulda Beka mõnuoigeid, teades, et ta ise pole kunagi võimeline seda ega ühtki teist tüdrukut rahuldama. Ta polnud millegi poolest Jensiga võrdväärne. Jensil oli vahemereline jume, jõuline kere ja haarav naeratus, mille taha jäid pidama paljude neidude pilgud. Ta oli otsene vastand tontvalge naha ja punase karvaga Selmarile, kelle kehalaad sarnanes hämmastaval kombel üksiku kõrkjaga.

      Jensi ja Rebekkat sidus vaid voodilinade vahele pigistatud higine maailm. Nad talusid teineteist loogikale ja kainele meelele tundmatu ürginstinkti tõttu. Vaim leppis selle liiduga senikaua, kuni ihu oli rahul.

      Aga nüüd oli Beka Jensi sängist välja pudenenud. Mõistus ütles Selmarile, et tal pole vähimatki võimalust Jensi asemele astuda, kuid süda plärtsatas: on küll! Tuleb vaid õigel ajal õiges kohas olla. Küll siis Beka teda märkab. Ja edasi tuleb … Amsterdam!

      „Kuule, viitsid veidi liigutada?” küsis Jens. „Mul on ühele tipsile vaja mant ära viia. Ta hullult mangus.”

      „Ma ei taha oma sõrmejälgi selle sita külge,” tortsas Selmar. „Eelmine kord oleksin peaaegu vahele jäänud.”

      „Need on sul mingid luulud. Mendid ei käi sul sabas, ära pabista!”

      „Miks sa ise oma värgiga ei tegele?”

      „Tibi tahtis, et sina talle kommi tooks. Sa hakkasid talle vist meeldima.”

      „Kes see on?”

      „Tead küll – Toomepuu-lita. Mitu päeva kuival olnud, nüüd tuli jälle isu peale. Ei tea, kuhu ta selle kõik kühveldab?”

      Jens koukis oma spordikotist välja väikese õhukindlalt suletud pakikese, milles oli valge pulber. Mängitud hellusega poetas ta selle nagu hinnalise kristalli Selmari ette lauale.

      „Nuusuta! Lõhnab hästi, jah?”

      Selmar põrnitses kotikest ilmse vastikusega. Ta ütles: „Okei, võin ära viia, aga see on viimane kord. Millal ta tahab?”

      „Täna öösel, kella kolmeks.”

      „Enne hommikut ei viitsi ma välja minna.”

      „Selge, hommikul siis. Küll ta ootab. Saate kokku seal, kus eelmine kord. Ta on sulle väga tänulik, usu mind!”

      Jens libises teki alla, näppis veel mõne minuti telefoni ning kustutas seejärel enda poolelt tule.

      Selmar jäi ekraanivalgele tuiutama. Ta oli mõnda aega pidanud plaani, et kolib sellest ühikast minema. Ta ei talunud Jensi lähedust. Sel närul oli tüütu komme kõik räpased tööd tema kaela veeretada. Sõpra mängides surus ta mõnikord demonstratiivselt Selmari kätt – kaua ja kõvasti. Selmar oli sündinud paremakäelisena, kuid olude sunnil oli ta õppinud peensusi nõudvaid toimetusi vasaku käega tegema. Jens teadis seda. Ta teadis ka, et Selmar oli varasemal ajal kõvasti kanepit tossutanud ning seda tõsiasja silmas pidades õrritas ta toakaaslast igal võimalikul juhul mõne savututi või amfitriibuga. Seni oli Selmar kiusatusele vastu pannud. Ta pidi igal juhul Jensi mõjuväljast eemale pääsema. Paraku polnud mõistliku hinna eest kusagil mujal head kohta saada. Tuli oodata vähemalt kevadeni, kui üüripinnad vabanesid.

      Kuuldes, kuidas toakaaslane sügavalt hingama hakkas, otsustas Selmar trotsist tuge leides tegutseda.

      Ta avas doktor Alveri unekliiniku kodulehe, mille päises kuulutati: „30% eestimaalastest kannatavad unehäirete all. Meilt saad abi!”. Paremas veerus seisid töötajate lühitutvustused ja portreepildid. Ühelt realt võis lugeda: „Rebekka Sildrik, unetehnoloog. Psühhoteraapia, une tehniline registreerimine ja hindamine”.

      Selmar oli sel lehel juba kümmekond korda käinud, Rebekka asjalikku portreed jõllitanud ning siis aralt taandunud. Enam ta seda teed ei läinud.

      Ta klõpsas nupule „Registreeri vastuvõtule”.

      3.

       ÄRA OOTA ROOSE

       4. jaanuar Tartu

      Tärisev uksekell raputas Martti ärkvele. Öökullist ei saa lõokest, mõtles ta voodist välja venides. Äratuskell pidi helisema kümne minuti pärast, kuid need minutid olid tema laiskadele soontele ütlemata hinnalised. Laialt haigutades tõmbas ta hommikumantli ümber ja lohises vööd kinni sõlmides esikusse.

      Äratajaks osutus naaberkorteri köötsus vanaproua, magusa naerunäoga kepsakas ja alati abivalmis igiliikur Galina Mõškina. Sel hommikul ta ei naeratanud. Ühes rõõmsa palgega oli ta kaotanud ka kõnevõime. Kõverad huuled tekitasid plassis näos paanilist äginat, võbisev käsi viipas lifti suunas.

      Martti püüdis naabriprouat maha rahustada ja temalt arukat juttu välja näpistada. Mõistes, et see kuidagi ei õnnestu, astus ta trepikotta, lastes end juhtida hüsteerilistest viibetest. Ta paljad kaitsetud jalatallad naksusid ebamugavalt vastu rõsket betoonpinda.

      Ümberkukkunud must prügikott – proua Mõškina jagu – vedeles suletud lifti ees. Martti vajutas läbematult nupule ja uksed avanesid.

      Liftis lebas noore naise surnukeha. Kõhn, teravate põsenukkide ja heledate, peaaegu olematute kulmukaartega. Tagasihoidliku büstiga. Blond. Silmad laialt pärani, verd täis. Ta lamas külili, üks käsi kägaras keha all, teine otsekui anudes välja sirutatud. Jalad olid paljad, peetud kingad vedelesid liftinurgas. Üleni kriimulist keha katsid vaid õhuke plekiline suvepluus ja lühike teksaseelik. Vasakus kõrvas rippus säbruline briljantidega kõrvarõngas. Selle paariline oli kaotsi läinud. Ristatud säärte juures lesis närbuv punane roos, paar äärmist kroonlehte õnnetult lääbakil.

      Õhus oli kraad sooja. Sügavad hingetõmbed ei kosutanud, vaid pumpasid kopsudesse kirbet vingugaasi. Linn kügeles määrdunudkuldses valguses, mis raudkindla püünisena mustja taeva poole küünitavaid hooneid pitsitas.

      Martti toetas selja vastu mureneva krohviga majaseina, millel veiklesid politseiautode hääletud sinakad valgusvihud. Taskuid otsivad käed kippusid jõuetuna känguma. Ta oli valgesse kaitsetürpi mähkunud ega tundnud end ses uues nahas kuigi mõnusalt. Mõistes, et ta ei tohiks türpi majaväliste molekulidega rikkuda, tõmbus ta seinast СКАЧАТЬ