Ta tuleb läbi seina. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajal käisid Kalle ja Gunta meie juurest läbi. Tõid näärikosti – martsipanikomme ja itaalia leiba, seda … subotat või mis ta oli.”

      „Ciabatta?”

      „Vot, seda jah. Hommikul lõikame lahti.”

      „Hästi siis, ole terve! Varsti näeme.”

      „Oota, ma annan Andrile ka toru!”

      „Ta juba saatis mulle sõnumi.”

      „Andri, võta noh! Kõnele vennaga!”

      „Tervitus!” kõlksatas Andri poisilik hääl mõne hetke pärast. „Head uut aastat!”

      „Sama sullegi.”

      „Noh, Tartus ka ilm hea ja … ?”

      „Väga hea ilm. Tänavad on ainult natuke libedad. Eile sadas, nüüd tulid külmakraadid peale.”

      „Aga homseks lubati jälle sooja.”

      „Ilm jukerdab, jah.”

      „Jajah. Mis siis ikka. Eks pidutse edasi!”

      „Pidutsen, pidutsen! Ole mõnus!”

      Martti vajutas kõne kinni. Tüütu tseremoonia sai läbi.

      Ta istus sängiserval. Üksi, nagu tavaliselt. Keegi polnud teda meeles pidanud ega enda juurde uut aastat vastu võtma kutsunud. Tal endal ei jätkunud söakust, et kedagi oma kitsukesse poissmehe residentsi paluda. Need viis iselaadi neidu, kellega ta möödunud aastal üksteise järel saba keerutas – mis nende nimed olidki? –, vajusid kiirelt minevikku. Seltsi pakkusid vaid neli seina, verivorst ja prantslasest külmarohi.

      Aga tuju polnud sugugi mäda. Polnud põhjust norutada ega varakult teki alla variseda.

      Näppude välkudes sepistas ta sõnumi: „Uueks aastaks koorem õnne, mida pole olnud enne! Kallistan :)”

      Ta pani selle teele, tundes väikest kiili südame all vurisemas.

      Minut hiljem saabus vastus: „Ole ka sel aastal tubli! Tööd, jaksu, palju edu ja rõõmu!! Silja.”

      Martti nädalavanuses habemes süttis rahulolev naeratus, mis pahvatas laialt lõõmama, kui saabus järelsõnum: „Soovin, et oleksid siin.”

      „Veel parem, kui SINA oleksid siin, mu kaisus :P”

      „Unistused, unistused!”

      „Vahel nad täituvad! Järsku kohe nüüd??”

      „Kui mitte nüüd, siis varsti!”

      „Jään ootama :)”

      Voodi kõrval, öökapi aset täitval taburetil seisis peaaegu tühi konjakipudel. Selle vähene sisu rändas vulinal klaasi ning sealt edasi üle kuivade huulte. Magusalt mekutades keeras Martti teleka heli pisut kõvemaks. Ekraanil jätkus muusikaline aastavahetussaade.

      Akna taga kõmatas hele kärgatus, kuid Martti ei pööranud sellele tähelepanu. Keegi majaelanikest tegi ilmselt rõdul pauku. Las möllavad!

      Ta sättis padja mugavamalt kukla alla ning naelutas uneleva pilgu telerile. Ometi kord tundis ta end kerge ja õndsana nagu atmosfääri ülemistes kihtides hõljuv ingli tiivasulg.

      Aasta oli hästi alanud.

      „Issand!” kähistas Kätriin haavu nähes.

      Vigane pauguti oli Kaarli näppude vahel plahvatanud. Kõversuised neiud jõllitasid ta kõrbenud pihku, häälepaelad äsjasest kiljatusest lukus.

      Rebekka toibus kõige kiiremini. Ta tõttas pimedusega löödud noormeest küünarnukist toetama, käratades jõllitajatele: „Laske kraanist vesi jooksma! Ja otsige sidemed välja!”

      Neiud lendasid nagu kajakad nõutud kraami järele. Päit peitis end toanurka, silmad pahupidi. Ta ei võinud haavu, verd ega kõrbenud nahka näha.

      Kerge ving hõljus veel rõdu kohal, kui Rebekka poolpimeda Kaarli ettevaatlikult köögi poole talutas. Segase mõminaga, millest teravam kõrv võis eristada kümmet sorti vägisõnu, tuigerdas Kaarel valamu äärde. Rebekka vaibumatul toel sirutas ta käe jaheda jooksva vee alla. Silmi avaramalt pärani ajades mõistis ta, et nägemisega on kõik korras. Selge pilt hakkas jälle ette tulema.

      Keegi ei pillanud etteheiteid. Ehmatus oli seltskonna kaineks põrutanud.

      Rebekka käänas Kaarli peopesa hellalt enda poole ja uuris seda köögilambi eredas vihus. „Paistab üsna sügav põletus. Nahk on ribadeks.”

      Päit tundis, et tal ei püsi joogid enam sees. Ta ruttas kobinal WC-sse.

      Kätriin ulatas Rebekkale tualettkapist toodud marlirulli. „Muud ma ei leidnud.”

      „Kuhu sidemed kadusid?” kibrutas Rebekka kulmu. „Ma alles ostsin paki.”

      „Hügieenisidemeid on meil kümme tonni,” avaldas Kätriin, „aga vaevalt neid praegu vaja läheb!”

      Rebekka loputas Kaarli peopesa põhjalikult läbi ning sidus seejärel Ruta-Keiu abiga marliriba noormehe pihu ümber.

      „Esialgu käib kah,” pudises ta rahulolematult.

      „Kutsume kiirabi?” päris Lisette huuli puredes.

      „Ei ole hullu,” üritas Kaarel neide rahustada. „Näpud on alles.”

      „Aga ajud on sodiks,” vaimutses Kätriin. Tema killuga ei tulnud keegi kaasa ja see tegi talle veidi tuska. Ta oli harjunud, et kodus tiirlevad kõik planeedid tema ümber. Nüüd oli tähelepanu keskpunktis hoopis ta haavatud ekspeika.

      „EMO-sse tuleb igal juhul minna,” ütles Rebekka rangelt. „Nad lapivad su korralikult kokku.”

      Kätriin, ainus tulijoogist rikkumata hing ses seltskonnas, soostus oma autole hääled sisse lööma ja haiglasse sõitma. Kaarel aidati riidesse nagu mannetu mudilane. Kui peopesa poleks talumatult huumanud, oleks ta näitsikute hoolt täiel rinnal nautinud.

      Isehakanud kiirabibrigaad oli juba lävele jõudnud, kui Kätriin käsi pildudes hüüatas: „Persse, lift on ju rikkis!”

      „Vahet pole, lähme aga trepist,” ütles Rebekka. Ta asus Kaarlit toore rammuga toetama – unustades nähtavasti, et mees püsib ka iseseisvalt jalgel – ja juba võetigi ette esimene lõik trepikojas, mis paistis kaheksanda korruse mademelt nagu tinakaevanduse šaht.

      Karge õhk ja hahkjas valgus mõjusid Kaarli näolihastele nii lõdvestavalt, et ta pidi Rebekkale ühtejutti mitu naeratust poetama. Uhkest saatjaskonnast ümbritsetuna libises ta trepist alla. Kiiret polnud kuhugi.

      Kuuenda korruse mademele lähenedes märkas Kätriin, et parempoolne korteriuks avanes. Pikas vanamoelises kasukas proua astus, selg ees, trepikotta. Närvilise visadusega tiris ta enda järel matsakat ratastel reisikohvrit. Samal ajal näperdas ta СКАЧАТЬ