Ta tuleb läbi seina. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Nurgas vilgutas värvilisi tulukesi kääbuse mõõtu pühadekuusk, mille alumisel oksal rippusid mustad stringid. Keegi poistest oli need mõni tund tagasi, enne linnaskäimist, sinna poetanud. Kätriin koristas teadmata päritolu ihukatted jõulupuult, vandudes südames lõbusat kättemaksu. Prank to prank!

      „Oodake sutsu,” pidurdas ta seltskonda. „Ma tahan teha teist kõigist video – koos ja eraldi. Siis panen selle kokku suurde aastavahetusvideosse. Need oleks nagu flashback’id.”

      Kätriin haaras pihku Canoni kaamera, mis oli teda viimased paar aastat tublilt teeninud, ja suunas objektiivi seltskonnale. Kõik trallitajad – Ruta-Keiu, Lisette, Helis, Kaarel ja Päit – võtsid kaamerat nähes tuurid maha. Objektiivi ette jäid vehkivad käed ja saputavad pead.

      „Youtube’i seda küll ei pane!” protestis Lisette.

      „See läheb privaatvideote juurde,” selgitas Kätriin kaamerat langetamata.

      „Võta poisse,” soovitas Helis. „Neile meeldib poosi panna!”

      Päit näitas kaamerasse keskmist sõrme ja supsas pudeli huultele.

      „Tahad äkki veel midagi näidata?” küsis Kätriin.

      Kaarel, kes oli oma flegmaatilise loomuse õllepudelisse uputanud, tormas kaamera peale ja tekitas kannibaalselt häälitsedes näljase hüääni lõustu. Järgnes neiude ajuvaba naer.

      „Kiti, mine küsi naabrilt võtit!” nurus Ruta-Keiu. „Oleks äge katusel käia.”

      „Siis saad panna videole pealkirjaks „Käime katuseid mööda”!” pakkus Helis.

      „Või „Kiti kuumal plekk-katusel”,” kädistas Lisette.

      „Okei, lähen,” pani Kätriin kaamerat käest. „Suudate niikaua kained püsida?”

      „Ei suuda!”

      „Näha on!”

      Kerged sandaalid varba otsa susanud, lipsas Kätriin naabri ukse taha. Ta andis kella, kuid vastust ei tulnud. Ilmselt võtsid Ivan Klepin ja tema naine uut aastat vastu väljas. Kätriin vajutas kindluse mõttes veel kord kellanupule ning pööras siis läbematult kannal ringi.

      Ühtäkki sähvatas läbi trepikoja vali karjatus. See tuli kusagilt altpoolt.

      Kätriin nõjatus jahmunult üle piirde.

      Kuuldus summutatud kolin. Midagi klirises. Uks löödi pauguga kinni.

      Uudishimu taltsutamata tapsas Kätriin paar sammu trepist alla. Ta ei mõistnud, kust need helid pärinesid. Seitsmendalt korruselt? Kuuendalt?

      Korterist hüüti: „Tule nüüd, Kiti! Kell saab kohe kaksteist!”

      Alumistel korrustel valitses hetkeline vaikelu, mille lõpetas kauge sammukobin. Keegi rühkis pikkamööda üles.

      Kätriin lippas tagasi oma pessa, võigas karje jätkuvalt kõrvus kajamas.

      „Noh, said või?” küsiti.

      „Mida?”

      „Võtme! Mida-mida!”

      „Ah ei, kedagi pole kodus. Koguneme rõdule!”

      Emajõe tagant tõusid esimesed tulilinnud.

      Tütarlapsed haarasid joped selga, meessugu relvastas end pudelitega. Telefonide silmad suunati kesklinnale.

      Kätriin kõlistas pokaalidega. „Kes kogu vahuveini ära kummutas?” hõikas ta rõdule.

      „Üks terve pudel on veel diivani kõrval,” hüüdis Ruta.

      Rõdul kärgatas pauk, mille peale Kätriin ühe pokaali laualt maha rehmas. Neiud kiljusid.

      „Hull!”

      „Ära rohkem tee!”

      „Paugutamine on poiste ürgne instinkt!”

      „Mul on paar pauku veel!”

      „Nii vähe! Mis mees sa oled!”

      Ukseklõpsatus andis teada Rebekka saabumisest. Ta traavis otse rõdule, kus teda ülevoolava juubeldusega vastu võeti.

      „Said ka lõpuks tulla!” nöökas Kätriin.

      „Alustasite ilma minuta, jah?” pillas Rebekka hingeldades. Punavad põsed ei suutnud anda helgust ta kaunilt voolitud näole. Silmad, mis tavaliselt sütitavalt sirasid, olid tõmbunud tuhkjasse vinusse.

      „Kas sa üles tulles karjumist kuulsid?”

      „Kes karjus?”

      „Ei tea. See oli trepikojas, alles minut tagasi. Keegi oli nagu hädas või …”

      Rebekka raputas krapsakalt pead. „Ei kuulnud.”

      „Kas Jens läks ära?”

      „Õnneks jah.”

      „Kuidas tunne on?”

      Rebekka naeratas võidukalt. „Pole paremini tundnudki!”

      „Tere tulemast vabade naiste ordusse!” ütles Kätriin ja ulatas Rebekkale pokaali kihiseva märjukesega.

      „Olete valmis?” tõstis Kaarel õllepudeli nagu marssalikepikese.

      Ilutulestiku raksatused kostsid õige lähedalt.

      „Neli … kolm … kaks … üks …!”

       1. jaanuar 2018

      Martti Aulis tõstis telefoni kõrva äärde.

      „Tšau, ema!” rõkkas ta. „Head uut aastat!”

      „Head uut aastat, poja!” kostis soe vastus. „Kuidas siis vana aasta ära saatsid? Oled üksi?”

      „Mitte päris, tähistame siin väikeses ringis.”

      „Kes sul seal on?”

      „Ah, igasugu sõpru. Mõned kolleegid.”

      „Naisi ka?”

      „Paar naist ikka on.”

      „Vallalised?”

      „Ei, ammu abielus.”

      „Nad on sul üsna vaiksed. Ei teegi mürglit?”

      „Ma olen praegu köögis, külalised tegutsevad toas. Nad on haritud inimesed, panevad vagusi pidu.”

      „Ärge te palju jooge!”

      „Ei СКАЧАТЬ