Ta tuleb läbi seina. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kaarel – kergesti purunev pambuke – pakiti tagaistmele, Rebekka pehme üsa lähedusse. Ka Lisette otsustas haiglasse kaasa tulla.

      Auto kaksas paigalt ning kadus unetu linna vilkuvasse tingeltanglisse.

      Mõni minut hiljem avanes taas kuuenda korruse uks. Kasukaga daam kõõritas üle läve. Veendunud, et õhk on seekord puhas, alustas ta vaevalist teekonda trepist alla, reisikohver ankruna järel.

      2.

       UNIMÜTS

       3. jaanuar Tartu

      Selmar Unt jõudis ühiselamusse veidi enne südaööd. Välisuks oli juba suletud. See polnud hea uudis külmetavale noorsandile, kel oli uksekaart maha ununenud. Nõudlik koputus klaasile äratas valves olnud turvamehe. Pahura kulmukortsutuse saatel lasi ta hädalise sisse. Samalaadsete grimassidega oli ta Selmarit paari viimase aasta jooksul korduvalt kostitanud. Tavaliselt järgnes ka tosinkond tõredat sõna, kuid seekord jättis turvamees need hoiule – mõneks järgmiseks puhuks.

      Selmar sõitis liftiga neljandale korrusele, oma tagasihoidlikku ühikatuppa. Jens külitas voodil, helendav nutitelefon kaisus.

      „Kus käisid?” küsis ta tühjalt.

      Selmar heitis toakaaslasele tuima pilgu. „Niisama kondasin. Õpid eksamiks?”

      „Veits vaatasin jah. See pneumosüsteemide soga ajab mul juhtme kokku.”

      „Mu meelest ei ole pneumo üldse raske. Materjaliõpetus ja analüütiline mehaanika on palju jõhkramad. Pneumost saab üldiselt lihtsamalt läbi.”

      „Sõlmede ehitus, suruõhu rõhkude suhe, silindrite dimensioneerimine … paras ulme. Oleks pidanud vist rohkem praktikal käima.”

      „Sa masinaelementide kursust oled võtnud?”

      „Eelmine aasta võtsin, aga läbi kukkusin. Muide, saad sa mulle standardiseerimise konspekti laenata? Mul on keermete profiilid puudu.”

      „Kohe saadan,” kigises Selmar ja lülitas sülearvuti sisse.

      „Kiiret pole,” ütles Jens ja sirutas end voodil. „Tänaseks aitab ajukepist. Keeran parem magama.”

      Trallitav vile huultel, tõmbas ta särgi seljast, krahmas kapist hambapesuvahendid ja suundus läbi vahekäigu vannituppa, mida kahe kõrvuti asetseva toa üürilised ühiselt kasutasid. Teise toa elanikud polnud veel jõuluvaheajalt tagasi jõudnud, kogu tander oli seega Jensi ja Selmari päralt.

      Poiste toas oli just nii palju ruumi, et nad võisid ilma avariiohuta teineteisest mööduda. Peale nende oleks sinna mahtunud veel kolm kirpu ja lahja hiir. Jensi pool oli veidi süsteemsemalt korraldatud ja midagi üleliigset seal ei leidunud, kui mitte arvestada nukrat Fischeri-nimelist suusapaari, mis konutas sängi kõrval nurgas otsekui mälestusmärk lumetutele talvedele. Seevastu Selmari poole peal valitses maailmaloomise-eelne kaos, millest isegi kõigeväeline vanajumal poleks suutnud vett ja tuld eraldada.

      Mõhkliku madratsiga voodi, kuhu Selmar oma kõhnad kondid ööseks paigutas, oli päeviti võimsa krempliga üle koormatud. Juhtmete, sokkide, särkide, teepaki, koolapudeli, poolikute müslibatoonide, käsikirjaliste konspektide, vedrude, poltide, kruvikeeraja ning kasutatud ja kasutamata pabertaskurätikute vahele olid sattunud ka uksekaart ja telefon. Viimane leid tuli Selmarile üllatusena, sest välja minnes oli ta arvanud, et kõneaparaat istub tal kindlalt põuetaskus.

      Telefon oli vahepeal registreerinud neli vastamata kõnet ja ühe tekstisõnumi, kõik samalt numbrilt.

      Sõnumis seisis: „Kallike! Sa unustasid rohud maha!! Mis nüüd saab? Vanaema.”

      Selmar toksis vastuse: „Kõik on OK. Saan ilma ka.”

      Muidugi teadis ta, et vanaema pole võimalik mõne sõnaga maha rahustada. Ega ta ennastki veenda suutnud. Ta tahtis unerohud ära unustada, ehkki arst oli teda hoiatanud, et ilma nendeta võib ta nipsupealt kangeks jääda. Ja siis ei aita enam miski muu kui hauakaevaja labidas.

      Vanaema oli Selmari üksipäini üles kasvatanud. Endiselt ei tahtnud ta oma ainsat silmatera pihust lasta, ehkki Selmar püüdis memmele juba pikemat aega tõestada, et on igati tugev ja iseseisev poisu, kes ei vaja enam ööpäevaringset hoolt. (Piisas natukesest taskurahast, mille memm napist pensionist talle pudistas.) Ometi pidi Selmar endale tunnistama: kui ta ei ripuks üht jalga pidi vanaema põllepaela otsas, oleks ta juba ammu kuristikku sadanud.

      Segaseid mõtteid tõrjudes tegi ta kola kõrvale ruumi ja potsatas arvuti taha. Kerge kihelusega avas ta Youtube’is Kätriin Vaarmani kanali. Ta oli seda juba pool aastat jälginud. Libistanud kursorit üle kirevate pisipiltide rodu, klõpsas ta kõige värskemal videol, mis oli alles mõni tund tagasi üles laaditud. Pealkiri tõotas palju: „Suur pauk ja uue aasta lubadused”. Videot oli vaadatud 878 korda.

      Ta seadis pildi täisekraani režiimile ning koondas kogu tähelepanu kahele näitsikule, kes vaatajale edvistavalt lehvitasid.

      „Hei-hei, kukunukud! Kiti siin! Head uut aastat! Näete, kes mul täna kambas on – minu kõige kallim toakaaslane Beka! Ütle tere!”

      „Tere!”

      „Kuidas uus aasta algas?”

      „Uniselt.”

      „Hahaa! Beka on suur unimüts, ta töötab unekliinikus. Kõik tutsid ja totsid, kes ei saa öösel magada, on oodatud Beka juurde. Tema paneb teid ilusti tudule!”

      „Teki panen ka peale.”

      „Ja laulad unelaulu.”

      „Ainult lisatasu eest!”

      „Okei. Käes on aasta 2018. Räägi, Beka, mida sa alanud aastal lubad korda saata?”

      „Kavatsen rohkem tööd teha.”

      „Appi kui igav!”

      „Ma mõtlen: tahan rohkem pappi teenida.”

      „Muide, Beka alustas uut aastat vallalisena. Nii et kõik kutid, kellel on taskud pappi täis – võtke sappa!”

      „Aga Kiti lubas, et tema hakkab kaalu jälgima!”

      „Jäta jutt! Mul ei ole midagi jälgida.”

      „Ja ta lubas ka mehaanikat õppima minna.”

      „Nojah, see on sellepärast, et meie majas läheb lift pidevalt rikki ja no ausõna – ei viitsi ju kogu aeg trepist üles-alla käia. Me elame ikkagi kaheksandal korrusel.”

      „See ongi hea meetod, kuidas kaal kontrolli alla saada – lippad muudkui trepist!”

      „Ah et sina oled nõus lippama iga jumala päev, kompsud käes, mööda treppe? Kamoon!”

      „Miks mitte?”

      „Selge, Beka tahab olümpiale pääseda, nii et las teeb trenni! Aga liftiga seoses on meil ka üks lugu rääkida. Loodan, et teil, kukunukud, algas aasta huvitavalt. Meil küll algas. Lausa suure pauguga! Juhtus selline lugu, et minu СКАЧАТЬ