Vana naise lugu. Hallie Ephron
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Vana naise lugu - Hallie Ephron страница 6
Название: Vana naise lugu
Автор: Hallie Ephron
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789916110133
isbn:
„Ikka,” vastas Evie. Aga ta lootis, et ei jää siia nii kauaks, et mingisuguse kohaliku ristiretkega liituda.
Mees naaldus tahapoole ja pani käed vaheliti. Evie tundis, kuidas ta nägu õhetama lõi, kui mees piidles tema lukuga fliisvesti, Dolce ja Gabbana teksaseid, mille ta oli Century 21-st leidnud, ja Frye saapaid, mida ta oli kandnud juba viimased kümme aastat, alates viimasest semestrist New Yorgi ülikoolis.
„Ma tean teid,” ütles mees. „Eks ju?”
Evie teadis, et see on maailma vanim külgelöömislause. Aga sellegipoolest tundis ta end mehe pilgu all ebamugavalt. Kas mehe juures oli tõepoolest midagi tuttavat?
„Ära tabasin,” ütles mees. „Sa oled üks Ferrante tüdrukutest. Mäletan sind 68. koolist. Sul” – mees vidutas silmi – „sul on ju õde ka?”
„Ginger,” vastas Evie. Loomulikult mäletab mees Gingerit. Ginger oli see ilus õde.
„Õigus. Te kaks käisite siin jäätist ja...”
„Kommi ostmas.” Evie naeris. Tema ja Ginger olid regulaarselt oma taskuraha ja ajalehtede laialikandmise teenistuse loovutanud – Evie kihisevate kommide, tropside ja kirsimaitselise mahlajää vastu, Ginger eelistas M&M’s-e ja maapähklivõiga šokolaadikomme.
„Finn Ryan,” ütles mees kätt sirutades.
Evie surus seda. Mehe sõrmeotsad tundusid parkunud. Eviele meenus, et kommide ja ajakirjade üle valitsenud vana ihnuskoi nimi oli härra Ryan. „Kas see pood ei kuulunud mitte su isale?”
„Kuulus küll. Ta suri mõni aasta tagasi ja mina pärisin kõik selle.” Mees tegi laia käeviipe ja muigas sardooniliselt. „Ajastus oli ideaalne. Mul polnud midagi paremat teha ja nii ma tulingi koju.”
Nüüd meenus Eviele too pikk, kõhetu vanem poiss, keda ta oli mõnikord märganud poe põrandat pühkimas või riiuleid täis ladumas. Sageli lösutas poiss poe tagaosas vanal diivanil, ise just nagu ainult põlvedest ja küünarnukkidest kokku pandud, tossud juba leivapätside mõõtu, ning luges koomikseid või mängis Nintendo kõneka piiksumise saatel „Super Mariot”. Evie tahtnuks küsida, kustkohast mees koju tagasi oli tulnud? Mida ta oli oma eluga pärast 68. kooli peale hakanud? Miks ta polnud poodi maha müünud?
„Tunned ikka veel videomängude vastu huvi?” küsis ta hoopis.
„Elad ikka veel Brooklynis?”
Aih. Mehe ilmest oli näha, et ta pidas Eviet üheks Park Slope’i privilegeeritud ja üliharitud hipsterpõgenikuks. Kui Evie vaid saaks endale Park Slope’is korterit võimaldada.
„Ära muretse. Ma ei kavatse sisse kolida. Tulin lihtsalt siia...” Evie telefon vibreeris. Ta tõmbas selle niipaljuke taskust välja, et näha, kes helistab. Seth. Ta helistab mehele hiljem tagasi. „Tulin siia ainult mõneks päevaks, et emale abiks olla.”
„Kuidas su emal läheb?” küsis Finn. Tema näol peegelduvast ebamugavusest sai Evie aru, et mees on tema ema probleemidest teadlik. Kuigi – kuidas ta saanukski siin elades neist mitte teada?
„Ta on haiglas.”
„Mul on väga kahju.” Finn jäi korraks vait. „Sa peatud teie majas?”
„Arvan küll. Kuigi ma pole seal veel käinud ega tea, kui hullusti seal on.”
Mees noogutas. Osav pokkerimängija nägu.
Evie kooris jäätise ümbert paberi ära, mähkis selle pulga ümber ja võttis suutäie. Tema lemmiksort, aga ta tundis maitset vaid vaevu. Seejärel taipas ta, et polnud maksnud.
Tema mobiiltelefon tõi kuuldavale pooliku noodi. Seth oli talle sõnumi jätnud. Evie sobras oma seljakotis ja tõi lagedale rahakoti.
„Ma teen välja,” ütles Finn. „Võta seda kui väikest kingitust kojusaabumise puhul.”
See siin polnud kodu, aga Evie ei hakanud seda ütlema. Ta tänas meest ja suundus uksest välja. Hetk enne seda, kui uks tema selja taga kinni langes, heitis ta pilgu üle õla.
Finn nõjatus tahapoole, käed vaheliti, jälgis teda ja naeratas. Ühe ta esihamba küljest oli kild ära. Evie mäletas teda väga selgesti. Tal oli hea meel, et oli nende teksastega tulnud.
Sparklesi segakaupade poest oli tema ema maja juurde mõni kvartal. Evie limpsis pulga küljest viimaseid vanillijäätise riismeid, kui mõõna rikkalik väävline lehk ta endasse haaras. Paljud veeäärsed majad olid üles vuntsitud. Üks oli värvitud üllatavalt meeldivat roosat tooni ning selle ees seisid vaadid lillade ja valgete võõrasemadega. Teisel oli tuliuus eesveranda ja uhkete mustriliste klaasidega kahepoolne uks, mis majaga kokku ei sobinud.
Tema ema tänav, Neck Road, kulges veepiiriga paralleelselt. Evie pööras sinna ja seisatas, et nautida lähestikku seisvate majade vahelt avanevat esimest vaadet veesiilule. Natuke maad edasi jõudnud, ahmis ta õhku, kui nägi maja, mida ta enam oma koduks ei pidanud.
Viies peatükk
Ema puitmaja oli muidugi jätnud räämas mulje juba siis, kui Evie siin viimati käis – neli kuud tagasi. Aga seda ei andnud praeguse vaatepildiga võrreldagi. Kreemjasvalget vooderdist kattis erksinine paari meetri kõrguste tähtedega grafiti MKT75. Eeshoovis ja sissesõiduteel kõrgus rohi põlvini. Ainsad ehtsad murututid võrsusid katuserennis. Väike garaaž, kus Evie teadmist mööda seisis ema kaheteistaastane hõbedane Subaru, kaldus majast eemale.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.