Vana naise lugu. Hallie Ephron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tulnud, seal oma esimese töökoha sai, oli ühe unistuse täitumine.

      Mina mäletas, et ta kandis sirgelõikelist plisseerlõhikuga seelikut, peplumjakki, säravvalget kraega pluusi ning laiaäärelist, eest ja tagant allapoole painutatud servaga naiste viltkübarat, millest Mina meelest piisas, et anda talle täpipealt Ingrid Bergmani väljanägemine. Noil päevil muust ei räägitudki kui filmidest, sõjast ja kohtadest, kust odavat alkoholi leida.

      Kaks aastat hiljem sai unistusest õudusunenägu. Veel aastaid hiljem tõid lennukimootori möirged selle mälestuse talle jõuliselt uuesti meelde, aga ometi oli ta siin elanud ja jäi ka siia, täpselt LaGuardia lennuvälja lennurajale. Alles pärast pikki päevi täis veel pelutavamat 11. septembri sündmustele järgnenud vaikust olid üksteise järel lendu tõusvate lennukite helilained rahustavalt mõjuma hakanud. Kõik on hästi, kõik on hästi, kõik on hästi.

      Ent see heli, mida ta praegu kuulis, see kiunumiseks muutuv surin oli liiga kile, et olla lennuk. Arvatavasti Frank Cutler, üle tee naaber. Paigaldab marmorist tööpindasid või mullivanni. Üritab oma elamist pealtnäha üles vuntsida või... kuidas seda tänapäeval nimetataksegi? Sitast saia teha.

      Vähemalt ei sobra mees praegu Mina prügis ega harjuta jälle oma golfilööke. Viimati, kui Mina südamest palus, et mees lõpetaks tema lodu kasutamise oma isikliku golfirajana, oli too vaid irvitanud, nagu oleks Mina mõne iseäranis hea nalja visanud.

      „Sinu lodu?” oli ta küsinud. Ja endamisi pomisedes lisas siis veel midagi. Kui Mina viisakalt palus, et mees öeldut kordaks, oli too käskinud tal oma kuuldeaparaadi valjema peale keerata. Ha-ha-haa. Mina silmanägemine võis küll kaduma hakata, aga kõrvakuulmine oli tal sama terav kui ennegi.

      Surin muutus valjemaks. Võib-olla kasutas mees lintsaagi. Kui ta kord teisele korrusele ärkliakende lisamiseni jõuab, leiab ta ehk selle esihamba, mille Mina oli kaotanud, kui ta pööningukambris Linda McGilveryga mängis, kui nad viieaastased olid. Lindaga, kes oli olnud paks ja sugugi mitte nutikas, aga see-eest tohutult armas ning kes vist oma nelikümmend aastat tagasi leukeemiasse suri. Minale tundus endiselt võimatu, et ta mäletab nii selgesti midagi, mis oli juhtunud nii kaua aega tagasi. Salakaval haigus. Mina oli Linda pulmas pruutneitsiks. Jube kleit...

      Heli muutus kiunuvaks ja omandas rütmilise tooni, rebides Mina roosa siidi pehmest embusest lahti. See oli sireen, mitte saag. Ja see valjenes üha, kuni Mina mõistis, et see peab kostma otse tema kodukandist. Tema tänavalt.

      Kui Mina verandalt minema ja mööda sissesõiduteed ruttas, heli vaibus. Kõrvalmaja ees seisis kiirabiauto, tuled tumma majaka kombel vilkumas. Tolles majas elas Sandra Ferrante, kes oli olnud üksi viimased kümme aastat pärast seda, kui ta tütred välja kolisid. Kiirabiautost hüppas välja kaks tumedas riides kiirabiarsti, kes tõttasid üle muru, mida polnud kuude kaupa niidetud, ning trügisid mööda põõsastest, mis ulatusid lagunevate vihmaveetorudeni ja peaaegu varjutasid välisukse.

      Kolmas kiirabiarst – tumedas riides mees, kes noogutas Minale – avas kiirabiauto tagauksed, tõstis välja kanderaami ja veeretas selle maja juurde. Kas tol vaesel naisel oli lõpuks õnnestunud end ära tappa? Sest niimoodi purjutamine tähendab raudkindlalt aeglast enesetappu.

      Mina seisis, käsi kõril, ja ootas. Meenutas kiirabi, mis oli Henry jaoks liiga hilja saabunud. Tundus võimatu, et see juhtus kolmkümmend aastat tagasi. Henry oli surnud une pealt. Selleks ajaks, kui Mina märkas, et midagi on valesti, oli mees juba jääkülm. Sellegipoolest helistas Mina palavikuliselt kiirabisse, just nagu oleks saabunud meedikud võinud tema abikaasa taaskäivitada nagu autoaku. Massiivne kopsuemboolia, ütlesid arstid hiljem. Isegi kui see oleks haiglas välja löönud, ütlesid nad, poleks Henry elama jäänud. Need sõnad pidid Mina enesetunnet parandama.

      Lõpuks kärutati Sandra Ferrante välja. Talle oli kollane tekk peale laotatud. Mina avastas end lähemale nihkuvat, püüdis pealt kuulata. Kas naabrinaine on elus? Teadvusel?

      Sandra kergitas pead ja vaatas otse Mina poole. Ta tõstis käe ja viipas Minat lähemale. Palus kiirabiarstidel oodata, kuni naine nende juurde jõuab.

      Lähedalt nägi Mina, et naabri vesised silmavalged olid kollaka varjundiga, ning tundis sigaretisuitsuga segunevat higi- ja uriinilehka.

      „Palun helista Gingerile,” ütles Sandra.

      Gingerile? Siis tuli Minale meelde. Ginger on üks Sandra tütardest.

      Sandra haaras Minal käest kinni. Mina ahhetas. Artriit tegi ta sõrmed hellaks.

      „Kuus, neli, kuus, üks...”

      Mina taipas liialt hilja, et Sandra sosistab telefoninumbrit. Mina püüdis numbreid üle korrata, aga need ei jäänud meelde. Kiirabiarst võttis märkmiku, pani numbrid kirja, rebis lehe välja ja ulatas Minale. Ta oli sinna kirjutanud ka Bx Met Haig ja sellele joone alla tõmmanud. Bronxi Metropolitani haigla.

      „Palun ütle Gingerile,” sõnas Sandra Minat lähemale tõmmates. „Ärgu seda meest minu äraolekul majja lasku.”

      Teine peatükk

      Empire State Buildingu kaubalift laskus aeglaselt ja põntsatas peatudes kergelt. Hooldustööline avas võreukse ning Evie Ferrante, tema kolleeg Nick Barlow ja neljaliikmeline kolijate meeskond, kelle nad olid kaasa võtnud, väljusid liftist – nagu mõnest tillukesest tsirkuseautost välja valguvad klounid, mõtles Evie – koos tööriistu ja pakkimistarvikuid täis laotud ratastel platvormiga.

      Üks hoone turvatöötajatest oli nad alla saatnud, arvatavasti veendumaks, et nad võtavad kaasa ainult vana lennukimootori, mille eemaldamiseks Viie Linnaosa Ajalooselts oli loa saanud.

      Siin, kolm korrust allpool maapinda asuvas hiiglaslikus keldris olid laed madalad ja valgust kasinalt. Siin polnud näha mingeid hoone art deco stiilis arhitektuurielemente, ainult konstruktsiooni luustik. Evie pidi ette vaatama, et ta ei komistaks põrandasse kinnitatud söevaguni rööbastel ega lööks pead ära vastu lae all siuglevaid kollaseid torusid. Üks hõbedollari mõõtu prussakas sibas ta jalgadest mööda varjudesse.

      Nad järgnesid turvatöötajale hoone südamesse, möödusid massiivsetest paljast betoonist tugisammastest, millel oli näha jutte seal, kus niiskus oli lubjasetteks kõvastunud. Kui Evie oleks silmad sulgenud, oleks jahe niiskus ja siinne lõhn teda veennud, et ta kõnnib läbi iidsete katakombide.

      Evie süda hakkas kiiremini lööma. Seal, põrandal mõningate pappkastide keskel lebas lömmis Wright Whirlwindi mootor või õigemini see, mis oli ühest B-25 pommitajast alles jäänud, kui lennuk 1945. aastal ühel udusel laupäeva hommikul teelt eksis ja hoone põhjakülge rammis. Tiivad ja propeller olid kokkupõrkel küljest kukkunud. Lennukist endast sai tulekera, mis ammutas jõudu omaenda kütusest ning pühkis minema neljal korrusel paiknenud kontorid.

      Evie kükitas mootori kõrvale, nautis hetke. Peatselt toob ta avalikkuse ette eseme, mida kellelgi polnud tulnud pähe otsida. Ta ei teinud ajalugu – see polnud tema töö –, aga peatselt säilitab ta olulise tüki sellest.

      „Assa nuga,” ütles Evie kunagine mentor Nick. „See see ongi, eks ole?” Tema näoilme rääkis varjamatust rõõmust. „Saidki hakkama. Palju õnne!”

      „Aitäh.” Nick oli olnud tema vastu nii uskumatult lahke. Ta oli jäänud stoiliseks, kui mitte toetavaks, kui Evie tema asemel vanemkuraatoriks edutati, sest naise akadeemiline kraad tegi Nicki aastatepikkusele kogemusele ära. „Seda sinu suust kuulda tähendab mulle väga palju.”

      Mootor СКАЧАТЬ