Vana naise lugu. Hallie Ephron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kapoti alt välja rebitud ning see paiskus osalt läbi seitsmekümne neljanda korruse, enne kui liftišahti põhja maandus. Imekombel oli mootor terveks jäänud ja seisis vaevu kuue meetri kaugusel kohast, kust töölised olid selle mitu päeva pärast õnnetust šahtipõhjast välja vinnanud.

      Eviet üllatas, et nii vähesed sellest tähelepanuväärsest kokkupõrkest teadsid. Võib-olla oli asi selles, et mõni päev hiljem viskasid Ühendriigid Hiroshimas alla aatompommi.

      „See on nii lahe,” nentis Nick. Ta kükitas Evie kõrvale. „Nad lasevad meil selle niisama lihtsalt ära viia?”

      Evie lehvitas üleandmislepingut, mille saamise nimel ta oli nii kõvasti pingutanud. Mootori leidmine oli tasu järjekindluse eest. Ta oli otsinud esemeid, mida tutvustada eelseisval näitusel „Mällu kõrvetatud”, tema esimesel üksi kureeritaval näitusel, ja ta oli jäänud pead murdma, mis saab tulekahju läbi teinud lennukimootoritest. Oma ülikooliaegselt sõbrannalt ja nüüdselt Empire State Buildingu suhtekorraldusjuhilt oli Evie kuulnud, et lisaks sellele, et üks selline mootor on veel alles, polnud mootorit seni ka paigast liigutatud. Hoone omanikelt nõusoleku väljameelitamine, et need lubaksid ajalooseltsil mootori näitusele panna, nõudis kuudepikkust diplomaatiat. Kasuks tuli tõik, et üks ajalooseltsi juhatuse liige oli hoonet haldava kinnisvaraettevõtte seeniorpartneri abikaasa.

      Sellal kui kolijad hakkasid kokku panema polüuretaanvoodriga kasti, mille Evie oli kavandanud, et mootorit transpordi käigus kaitsta, seadis Nick valgustuse üles ja Evie hakkas tegema pilte. Mootorist. Nickist, kes mootori kohal seisis, käed laiali, et suurusest aimu anda. Taamal paistvast suletud uksest, millele maalitud valged tähed ütlesid AINULT PERSONALILE. Tollest uksest avatuna, kust viis tee sügavikku, kuhu mootor oli maandunud. See, kui veerand tonni põlevat metalli rohkem kui kolmesaja meetri kõrguselt alla sööstis, pidi kõlama pommiplahvatusena.

      Kulus kogu ülejäänud hommik, et mootor sisse pakkida ja platvormile tõsta. Selle aja peale, kui nad olid valmis lahkuma, olid Evie käsivarred ja jalad tolmu ja roostega koos – ning need olid kehaosad, mida ta ise nägi. Tal oli hea meel, et ta oli jalga pannud teksad ja ninatugevdusega töösaapad.

      Kui nad mootorit ajalooseltsi teenindusliftiga üles toimetasid, vibreeris tema mobiiltelefon. Võib-olla oli helistajaks Seth. Mees oli lubanud, et viib ta vahelduseks õhtusöögile Chinatowni Evie lemmikrestorani, kus pakutakse pelmeenisuppi. Seth oli Colin Farrelli tüüpi nägus, aga vuntsideta mees, kellega Evie oli tutvunud ühel oksjonil. Seth oli pakkunud temast rohkem ühe kullast pärlitega lipsunõela eest, mis kunagi kuulus New Yorgi esimesele Ameerikas sündinud linnapeale Stephanus Van Cortlandtile. Vahelduseks oli värskendav käia kellegagi, kes on kuulnud Stephanus Van Cortlandtist ja teab, et neile mansetinööpidele nikerdatud muster kujutab akantuselehte. See polnud Evie meelest sugugi halvim põhjus mehega voodisse minna.

      Uksed avanesid kolmandal korrusel, kus asus peamine näitusesaal. Minut hiljem kostis kellakõlin. Sõnum. Evie koukis telefoni välja.

      Sõnum oli lühike ja nunnu. See polnud Sethilt; see oli Evie õelt Gingerilt ja Eviel polnud vähimatki tahtmist seda näha.

      Kolmas peatükk

      Asi on emas. Helista mulle. xx Ginger

      Miks just nüüd? Ega ometi jälle. Evie teadis, et peaks otsekohe tagasi helistama, ning kui nad koos Nickiga Viie Linnaosa Ajalooseltsi peasaali sisenesid, lükates enda ees platvormkäru, millel lebas sissemähitud B-52 Wright Whirlwindi mootor, meenutades hiiglaslikku pastrami-võileiba, oli naisel plaan just seda teha. Aga tema ülemuse reageering nende saabumisele viis ta mõtted mujale.

      „Vau! Kas see on see, mis ma arvan?” kõmises Evie selja taga Connor Kennedy tuttav hääl. Hetk hiljem oli mees talle juba nii lähedal, et naine tundis tema tualettvee ja sigaretisuitsuse hingeõhu lõhna. Mees seisis täiesti liikumatult ja vaikselt, vahtides ainiti mootorit. Selle asjanduse kolimine siia oli nahka pannud tubli osa Evie eelarvest, aga Connori reageeringu järgi otsustades oli asi seda väärt.

      „Nii et see tuleb sensatsiooniline,” ütles mees, tegi 360-kraadise pöörde ja silmitses murelikul pilgul näitusesaalis valitsevat korralagedust. „Me saame sellega hakkama, eks ole?”

      „Loomulikult saame hakkama. Alati saame,” kostis Evie, hääl enesekindlam, kui ta end tegelikult tundis.

      Peasaali põrand kubises pakkekastidest. Teised kaks Evie väikese meeskonna liikmetest panid kokku installatsiooni jaoks mõeldud aluseid ja pleksiklaasist seinatahvleid. Muuseumi alaline elektrik puuris seina sisse auke ja paigaldas juhtmeid kuue massiivse lameekraaniga monitori tarbeks. Üks koristaja pühkis laia põrandaharjaga kokku puidu- ja kipsitolmu.

      Väljas, teisel pool kitsaid kahe korruse kõrgusi kaaraknaid plaksusid tuules eelseisvat näitust reklaamivad kollased lipud. Dramaatiline punakasoranž kiri neil teatas: MÄLLU KÕRVETATUD. Selle all väiksemalt: 10. juuni – 17. november. Ainult kolm nädalat avamiseni.

      Evie nägi ruumi vaimusilmas, vaiksena ja prügist puhtana. Kõigil neljal ajaloolisel tulekahjul on oma ajajoon ja fotod, audio- ja videomaterjalid. Esemed, mida ta on nende oma kollektsioonist välja noppinud ning teistelt laenanud, pannakse alustele, valgustatakse ja dokumenteeritakse. Iga grupeering jutustab üheskoos omaenda loo.

      Ta tutvustas Connorile pooleldi valmis installatsioone. Juba oli paigas külalisi tervitav suurejooneline punamust aurujõul töötav pump nagu see, mida kasutati 1776. aastal möllanud ning börsituru ja suurema osa Manhattani lõunaosast hävitanud suure tulekahju kustutamiseks. Järgmises sektsioonis, millega mälestatakse 1853. aastal puhkenud kodusõjaaegse väeteenistusse värbamise vastaste ähvardavate rahutuste ajal aset leidnud põlengut, on üles pandud suurendatud sütitavad ajaleheartiklid („Meid müüakse 300 dollari eest, sellal kui neegritele makstakse 1000 dollarit”), mis kütsid kirgi nii võimsalt, et peaaegu iga tumedanahalist ähvardas oht tänaval taga aetud, läbi pekstud või koguni tapetud saada. Üks Evie lemmikesemetest selles sektsioonis oli pikk kõnetoru, selline, millega neil viiel põrgulikul suvepäeval, kui linn põles, karjuti tuletõrjujatele korraldusi.

      Järgmine sektsioon tuletas meelde 1911. aasta Triangle’i pluusivabriku tulekahjut, väidetavalt kõige kurvemat juhtumit üldse. Väljapaneku keskel seisis kõrgendatud platvorm, millele oli asetatud päevinäinud tuletõrjevõrk, mis ei suutnud päästa noori, peamiselt immigrantidest naisi, kes viskusid Asch Buildingu hoone ülemiste korruste akendest alla. Vahtplastalustele kinnitatud fotod, mis näitasid hävinud tehast, täis söestunud õmblusmasinaid ja just nagu langenud sõduritena kenasti põrandale ritta laotud kirste, olid juba seinal. Selle väljapaneku fotodes oli midagi, mis mõjus Eviele alati vapustavalt, täitis ta pea iiveldama ajava suitsulehaga, lõhnaga, mis oli tema enda mälestustesse kõrvetatud.

      Iseäranis südantlõhestav oli nimekiri neist 146-st, kes tolles tulekahjus hukkusid. Mary Goldstein oli kõigest üheteistaastane, Kate Leone neliteist, enamik ülejäänuid teismeeas ja kahekümnendate algupooles. Mõned surnukehad olid veel sada aastat hiljem tuvastamata.

      Toonastel ajakirjanikel lubati või koguni soovitati kirjutada häbenematult emotsionaalseid kirjatükke ning Evie oli valinud tsitaadiks ühe reporteri kirja pandud sügavalt melodramaatilise tunnistajaloo:

      Ma sain teada uue heli – koletuma heli, kui ükski kirjeldus edasi annaks. See oli üha kiiremini langeva elusolendi mütsatamine kivisele kõnniteele... Mütsti-surnud, mütsti-surnud – üheskoos suundusid nad igavikku.

      Mütsti-surnud, mütsti-surnud – üheskoos suundusid nad igavikku. See kaeblik lõik, pigem luule kui proosa, liigutas Eviet südamest. Ta ei kujutanud ette, et tänapäevane Daily СКАЧАТЬ