Vana naise lugu. Hallie Ephron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui ta emast täielikult lahti ütleb, kinnitas ta endale, võtab ema alkoholist loobumist tõsiselt. Aga tõtt-öelda tõi nende omavahelise sideme katkestamine talle tohutu kergenduse, võimaldas tal hoolitsemise kohustusest vabaneda.

      Sellest oli möödunud mitu kuud. Ja nüüd lõpuks oli ka Gingeril mõõt täis saanud, aga tema ei saanud lihtsalt selga pöörata. Ta polnud sellisest puust.

      „Olgu-olgu.” Evie ei suutnud uskuda, et kuuleb end nii ütlevat. „Ma võtan selle asja enda hooleks. Lähen homme tema majja ja hakkan asju korda sättima. Käin pärastlõunal haiglas ära. Jään...”

      „Ja jääd sinna? Oh, kas sa tõesti teeksid seda?”

      „Ainult nädalavahetuseks.”

      „Aga...”

      „Eks me siis näe.” Evie neelatas. „Ja sul on õigus. Nüüd on minu kord.”

      Neljas peatükk

      Enne töölt lahkumist ütles Evie kõigile, et peab võib-olla mõneks ajaks puhkust võtma. Gingeril oli muidugi õigus. Näitus avataks kenasti ka ilma temata. Nick tuleks viimaste pisiasjadega toime sama hästi kui tema, kui mitte pareminigi. Pealegi, kuigi kogu see värk nägi välja nagu poolik segapuder, olid näituse installatsioonid juba peaaegu valmis.

      Ta jättis ka Sethile sõnumi. Ütles, et tegu on perekondliku hädaolukorraga. Tema emaga. Et ta peab kulutama paar päeva asjade kordaajamiseks.

      Järgmisel hommikul sõitis ta varakult metroo ja seejärel bussiga oma Brooklyni südames Sunset Parki lähedal asuvast tillukesest korterist Bronxi lõunatipus paiknevasse Higgs Pointi. Ta püüdis mitte mõelda sellele, mida ta kohale jõudes eest leiab.

      Maja juurde kõndides ta ei kiirustanud. Eresinist taevast viirutasid kiudpilved. Lehed puudel ja põõsastel olid ikka veel varakevadiselt erkrohelised. Muidugi on asjad samamoodi ka kõikjal mujal linnas, isegi Manhattanil, aga Eviel oli harva aega seda märgata.

      Vastutasuks Evie nõusolekule majaga tegelda ja haiglas ema vaatamas käia lubas Ginger tervisekindlustuse korda ajada. Õnneks oli emal tuletõrjuja lesena ikka veel kehtiv kindlustus. Ja õnneks oli nende isal jagunud ettenägelikkust – kuigi see, et tuletõrjujad surid üldiselt noorelt, polnud mingi saladus – teha laenukindlustus. Pärast tema surma kuulus maja automaatselt emale.

      Evie tõstis seljakoti teisele õlale. Ta oli kaasa võtnud mõned vahetusriided ja hambaharja. Mida lähemale ta ema majale jõudis, seda aeglasemalt ta kõndis. See siin oli omaette maailm, maaribake Lõuna-Bronxi nurgas, ühes küljes East Riveri jõgi, teises Long Islandi väin. Sinka-vonka kulgevaid tänavaid ääristasid pikad ja kitsad lähestikku ehitatud majad. Ilma et siinsed krundid oleksid pärinenud üheltki ametlikult planeerimiskaardilt, olid need jagatud suvemajakeste jaoks kahekümnenda sajandi algupäevil, ammu enne seda, kui Whitestone’i sild siia pääsemise hõlpsamaks muutis. Kõige parema asukohaga majad, nagu Evie ema omagi, seisid reas Neck Roadil ühe linna allesjäänud lodu serval. Eviel polnud õrna aimugi, miks oli väinaäärseid Soundview’ laguune säästetud prügilaks muutumise häbist.

      Ta möödus majast, kus kunagi elas tema sõbranna Alicia. Sealse garaaži taga oli ta suitsetanud oma esimese sigareti ja seejuures kuiva rohu peaaegu põlema süüdanud. Tagaverandal kiikpingil Joey Mendezega musitanud. Nüüd vajas maja hädasti uut värvikuube; sõbranna viltuse laega toa akende ees olid nüüd kardinate asemel rebenenud rulood. Alicia maja kõrval olev elamu oli kummaliselt tähniline, sest valge värv koorus ja tõi nähtavale suuri tumepruune laike.

      Natuke maad edasi, kolm kvartalit enne tema ema maja, seisis Sparklesi segakaupade pood. Evie naeratas nähes, et see on ikka veel alles. Graniitplokkidest maja oli aastakümneid vanem kui ükski teine lähikonna hoone. Selle sildil olid veel mõned metall-litrid, millelt valgus vastu kiiskas. Pood oli avatud ja külastajaid nähtavasti jagus – pooled selle ees olevad viltused parkimiskohad olid täis. Maja küljel, kus kliendid pidasid bensiini võtmiseks kinni juba enne seda, kui Evie perekond siia kolis, seisis vana tanklaautomaat. Kunagi erkpunase-kollasekirju, oli see nüüd peamiselt roostekarva. Oma tipus kõrguva suure ümmarguse kettaga oli automaat Eviele alati meenutanud hiiglaslikku, oma rügemendist ilma loata lahkunud malenuppu.

      Torisejal, kes Sparklesis enam-vähem leti taga elaski, oli kombeks Eviet ja Gingerit noomida, kui nad kas või hingasid mõne kommi peale, mida polnud valmis ära ostma. Mees hoidis noorteajakirju Seventeen ja YM kiletaskutes, et neid ei saaks sirvida, Penthouse’i leti taga pruuni paberi sisse pakitult, nii et näha oli ainult pealkiri. Telefoniautomaadile seadis ta ajapiirangu ning poeuksele riputatud silt hoiatas külastajaid, et need ei siseneks poodi toidu ega joogiga. Mees ei lasknud midagi esiakna külge kleepida, ehkki nüüd vaatas sealt vastu flaierite tohuvabohu. Evie seisatas, et neid silmitseda, ja toetas seljakoti jalge ette maha.

      Osa kirjakesi olid ingliskeelsed, teised hispaaniakeelsed. Hoovimüügid. Inglise keele tunnid. Kasutatud raamatute müük raamatukogus. Koosolek „Säilitagem lodu” lähedal asuvas kogukonnakeskuses. Heategevusõhtusöök St. Andrew’ kirikus.

      Evie kiikas poodi. Ta teadis, et lükkab vältimatut edasi, aga mis sellest. Tema ema maja ei kao ju kuskile. Kelluke – toosama tema noorpõlvest? – tilises pea kohal, kui ta uksest sisse astus. Ka poe sisemus lõhnas samamoodi. Saepuru ja kuivanud higi järele. Ja kohe välisukse kõrval oli endiselt telefoniautomaat. Evie pistis sõrme tagastusraha pilusse ja koukis sealt välja kümnesendise.

      Poe eesotsas seisis ikka veel too hiiglaslik jäätisekülmik, milles tema ja Ginger olid avastanud kaljamaitselised mahlajäätised.

      Läbi klaasist liugkaane piiludes tõdes Evie, et tal on kõht jube tühi. Enne oma korterist lahkumist oli ta ainult kohvi joonud. Kõige peal lebas Ben & Jerry’se pulgajäätis. Kirsilisandiga. Tema lemmik. Ta viis jäätise kassa juurde. Kassa kohal rippus hulk heledaid läikivaid lotopiletirulle. Evie ema oli olnud kauaaegne kraapimispiletite ostja.

      Poodnik, pikk noor tähelepanelike silmade ja terava ninaga noormees, vajutas tuttava ilmega hõbedaseks värvitud kassaaparaadil mõningaid klahve ning sularahasahtel avanes kõlksatusega, mis otsekohe tuletas Eviele lapsepõlve meelde. Ühel letitagusel riiulil seisis rodu taskulampe ja patareisid. Siin oli igas majas korralik tagavara – piisas ainult tugevamast tuulehoost ja vool oligi läinud, aga selle tagasisaamine võttis tunde. Evie mäletas, et emal oli kausitäis kasutatud patareisid – tollal, kui nende prügikasti viskamine oli seadusega keelatud.

      „Mis te arvate, kas taaslaetavad patareid säästavad energiat?” küsis ta poodnikult.

      Mees pilgutas talle otsa vaadates silmi, nagu näeks teda esimest korda. „Ainult siis, kui teil on meeles laadija lahti ühendada, kui need täis saavad.”

      Evie oli seda ka ise kuskilt lugenud. „Tobe lahendus. Võiks arvata, et seadmetega käib kaasas korralik väljalülitusnupp. Selle asemel kükitavad nad paigal ega tee muud, kui ainult ahmivad energiat.”

      „Võiks ju arvata, et taaslaetavad on ka taaskasutatavad, eks ole?” vastas mees. „Aga ei ole. Nii me siis kasutamegi tavalisi patareisid, ilma elavhõbedata, valmistatud vanas heas USA-s. Kõik, mida need teevad, on see, et lekivad prügilatesse kaaliumhüdroksiidi.” Evie märkas, et mehe dressipluusil südame kohal olev siiditrükk kujutas lainjate veejoonte kohal krabi ja kala. Nende alt loosungilt võis lugeda: KÜSI MINULT SOUNDVIEW’ VESIKONNA KAITSE KOHTA.

      „Soundview’ vesikonna kaitse?” küsis Evie.

      „Mh?”

      „Teie СКАЧАТЬ