Ristiisa. Mario Puzo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja lastele rohkem, kui kohus seda vajalikuks pidas. Käin kord nädalas neid vaatamas. Ma tunnen neist puudust. Vahel tundub, et ma lähen hulluks.“ Ta võttis jälle lonksu. „Nüüd on mu teine naine hakanud mu üle naerma. Ta ei saa aru, miks ma olen armukade. Ta kutsub mind vanamoodsaks, teda ajab mu laulmine naerma. Enne kui ma ära sõitsin, klohmisin ma ta kenakesti läbi, kuid ma ei puudutanud nägu, sest tal on filmivõtted. Ma klobisin ta käsi ja jalgu, kuid ta ainult naeris selle peale.“ Johnny süütas sigareti. „Nii on praegu lood. Elu pole sittagi väärt.“

      Don Corleone ütles vihaselt: „Need on hädad, kus ma sind aidata ei saa.“ Ta tegi pausi ja päris siis: „Mis su häälega on?“

      Kogu tehtud sarm ja enesehaletsus kadus Johnny Fontane’i näolt. Ta lausus peaaegu murtuna: „Ristiisa, ma ei saa enam laulda. Midagi on juhtunud mu kõriga, arstid ei tea, milles on asi.“ Hagen ja don vaatasid talle üllatunult otsa: Johnny oli muidu olnud ikka visa vend. Fontane jätkas: „Mu kaks filmi tõid kenakesti sisse. Ma olin suur staar. Nüüd heidavad nad mu ukse taha. Stuudio boss pole mind kunagi sallinud ja nüüd maksab ta mulle kätte.“

      Don Corleone jäi seisma oma ristipoja ette ja küsis mornilt: „Miks see mees sind ei salli?“

      „Ma laulsin nende liberaalsete organisatsioonide jaoks, sa tead, kogu see pahn, mis sulle ei meeldinud. Hüva, Jack Woltzile ei meeldinud see samuti. Ta nimetas mind kommunistiks, kuid see silt mulle külge ei hakanud. Siis näppasin ma ära tüdruku, kelle ta oli hoidnud enda jaoks. See oli puhtal kujul ühe öö lugu, kuid tüdruk hakkas mulle järele jooksma. Mida mina sain teha? Siis heidab mu hoorast teine naine mu välja. Ja Ginny ning lapsed ei võta mind tagasi, kui ma nende ette käpuli ei heida. Ja tagatipuks ei saa ma enam laulda. Ristiisa, mida kuradi päralt ma peaksin tegema?“

      Don Corleone näoilme oli muutunud jahedaks, selles polnud enam jälgegi kaastundest. Ta lausus põlglikult: „Sa võiksid alustada sellest, et hakkad käituma nagu mees.“ Äkitselt moondus ta nägu raevust. Ta hüüdis: „NAGU MEES!“ Ta sirutas käe üle laua ja haaras Johnny Fontane’i juustest. „Kristuse nimel, kuidas on see võimalik, et pärast nii pikka minu juures olemist pole sinust saanud midagi paremat? Hollywoodi finocchio, kes vesistab ja kerjab kaastunnet? Kes töinab nagu naisterahvas: „Mida ma pean tegema? Oh, mida ma pean tegema?““

      Don ahvis Johnnyt nii ootamatult ja täiuslikult, et Hagen ja Johnny puhkesid naerma. Don Corleone oli meelitatud. Hetkeks käis tal läbi pea, kui palju ta siiski oma ristipoega armastas. Kuidas oleksid tema enda kolm poega sellisele teravusele reageerinud? Santino oleks tujust ära läinud ja olnud veel mitu nädalat tagantjärele pahur. Fredo oleks saba jalge vahele tõmmanud. Michael oleks läkitanud talle jäise naeratuse ja kadunud majast mitmeks kuuks. Kuid Johnnyl – oh milline tore poiss ta siiski on! – oli nägu juba naerul, ta kogus jõudu, teades ristiisa tegelikku eesmärki.

      Don Corleone jätkas: „Sa lõid naisterahva üle oma bossilt, mehelt, kes on võimukam kui sa ise, ja nüüd sa kaebad, et ta sind ei aita. Milline arulagedus! Sa jätsid oma perekonna maha, oma lapsed ilma isata, et abielluda hooraga – ja nüüd sa nutad, et nad sind avasüli tagasi ei võta. Oma hoora ei löö sa näkku, sest tal on filmivõtted – ja nüüd sa imestad, miks ta su üle naerab. Sa oled elanud nagu narr ja nüüd on sind tabanud narri saatus.“

      Don Corleone vaikis hetkeks, et küsida siis vaiksel häälel: „Oled sa nõus seekord mu nõuannet kuulda võtma?“

      Johnny Fontane kehitas õlgu. „Ma ei saa Ginnyga uuesti abielluda – igatahes mitte nii, nagu tema seda tahab. Mul on vaja kaarte mängida, mul on vaja tipsutada, mul on vaja poistega väljas käia. Kenad linnud jooksevad mulle järele ja ma pole kunagi suutnud neile vastu panna.“

      Oli harv juhus, kui don Corleone ärritust välja näitas.

      „Ma pole sulle öelnud, et sa uuesti abielluma peaksid. Tee, mis tahad. On hea, et sa tahad oma laste isa olla. Mees, kes pole oma lastele isa, ei saa iial olla tõeline mees. Ent sel juhul pead sa saavutama, et nende ema sind aktsepteeriks. Kes on öelnud, et sa ei tohi elada nendega ühes majas? Kes on öelnud, et sa ei tohi elada oma elu täpselt nii, nagu sa ise seda soovid?“

      Johnny Fontane puhkes naerma: „Mitte kõik naised ei ole niisugused nagu vanad head itaalia eided. Ginny sellega ei lepi.“

      Nüüd muutus don irooniliseks. „Seepärast, et sa pidasid end ülal kui finocchio. Sa andsid talle rohkem, kui kohus määras. Teist ei löönud sa näkku, kuna tal olid filmivõtted. Sa lased naistel dikteerida oma käitumist, nemad aga ei jaga sellestsinatsest maailmast tuhkagi – ehkki taevas saavad neist pühakud, sel ajal kui meie, mehed, põleme põrgus. Ja veel üks asi: ma olen sind aastaid jälginud.“ Doni häälde sugenes midagi sisendavat. „Sa oled olnud hea ristipoeg, sa oled mulle piisavalt lugupidamist avaldanud. Ent mis on saanud sinu teistest vanadest sõpradest? Ühel aastal aeled sa ringi ühe, teisel aastal teise semuga. Kas või see itaalia poisike, kes filmides nii koomiline välja nägi – tal polnud õnne ja sa pöörasid talle selja, sest sina oled kuulsam. Või sinu vana sõber, vana seltsimees, koolivend, kes oli sinu laulupartner – Nino? Pettumusest on ta liiga palju jooma hakanud, ent ta ei kaeba kunagi. Ta rabab oma kruusaveoautoga tööd teha ja käib vaid nädalalõputi mõne dollari eest laulmas. Ta ei ütle kunagi sinu kohta midagi halba. Kas sa ei võiks teda pisut aidata? Miks mitte? Ta laulab ju hästi.“

      Johnny hääles võis tabada kannatlikku tüdimust: „Ristiisa, tal lihtsalt pole piisavalt annet. Ninol pole midagi viga, kuid ta ei anna mõõtu välja.“

      Don Corleone peaaegu sulges oma silmad ja sõnas siis: „Kuid ega sinulgi, ristipoeg, ole piisavalt annet – küll sa ise tead. Kas ma pean ka sinule otsima töökoha kruusaveoautole?“ Kui Johnny vastuse võlgu jäi, jätkas don: „Sõprus on kõik. Sõprus on rohkem kui anne. Ta on rohkem kui valitsus. Ta on peaaegu võrdne perekonnaga. Ära seda iial unusta. Kui sa oleksid üles ladunud sõprusemüüri, poleks sul vaja minu abi paluda … Hüva, ütle nüüd, miks sa enam laulda ei saa? Aias laulsid sa hästi. Niisama hästi kui Nino.“

      See peen vihje pani Hageni ja Johnny muigama. Nüüd oli Johnny kord ilmutada isalikku kannatlikkust. „Mu hääl on nõrk. Ma laulan laulu või kaks, pärast seda aga ei suuda laulda mitu tundi või isegi mitu päeva. Ma ei pea vastu proovidele ja duublitele. Mu hääl on nõrk: vist mingi haigus.“

      „Nõnda siis on sul naisteprobleemid ja su häälepaelad on haiged. Nüüd ütle mulle, mis probleem on sul selle Hollywoodi pezzonovante’ga, kes sul töötada ei lase?“ Don oli asunud asja juurde.

      „Ta on märksa tähtsam nina kui need sinu pezzonovante’d,“ ütles Johnny. „Talle kuuluvad stuudiod. Ta on presidendi nõuandja sõjalise filmipropaganda alal. Alles kuu aega tagasi ostis ta selle aasta parima romaani linastamisõiguse. See raamat on bestseller, ja peategelane meenutab täielikult mind. Mul poleks isegi vaja näidelda – tuleks olla vaid mina ise. Mul ei tarvitseks isegi laulda. Ma võiksin võita Akadeemia auhinna. Kõik teavad, kui suurepäraselt see mulle sobiks: pärast seda oleks mul jälle menu. Näitlejana. Kuid see lurjus Jack Woltz maksab mu maha, ta ei anna seda osa mulle. Ma tegin ettepaneku, et mängin ilma rahata, minimaalse tasu eest, kuid ometi ütles ta „ei“. Ta saatis sõna, et kui ma tulen ja stuudio juhatuse ees tema perset suudlen, siis ta võib-olla mõtleb asja üle järele.“

      Selle emotsionaalse mõttetuse peale lõi don Corleone käega. Mõistlike meeste vahel võib äriasjad alati ära lahendada. Ta patsutas ristipoega õlale: „Sa oled araks tehtud. Sa arvad, et keegi sinust ei hooli. Ja sa oled kõvasti alla võtnud. Paned kärakat, eks? Ei saa und ja võtad pille?“ Ta vangutas hukkamõistvalt pead.

      „Nüüd tahan ma, et sa mu käsu СКАЧАТЬ