Ristiisa. Mario Puzo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ madalama pakkumise tähendusest üldse aru. Ta keeldus.

      Järgmisel päeval läks don Corleone orkestrijuhi poole. Ta võttis kaasa oma kaks parimat sõpra – Genco Abbandando, kes oli tema consigliori, ja Luca Brasi. Need olid ainsad tunnistajad, kui don Corleone veenis Les Halleyt alla kirjutama dokumendile, millega ta loobus kõigist õigustest Johnny Fontane’i teenustele vastutasuks 10 000 dollari suuruse allkirjastatud tšeki eest. Don Corleone saavutas selle nii, et torkas püstoli orkestrijuhi oimukohta ja ütles surmtõsiselt, et täpselt ühe minuti pärast ilutseb dokumendil kas Les Halley allkiri või siis tema aju. Les Halley kirjutas alla. Don Corleone pistis püstoli tasku ja ulatas allkirjastatud tšeki.

      Ülejäänu oli juba ajalugu. Johnny Fontane jätkas esinemisi, kuni temast sai üleameerikaline laulusensatsioon. Ta esines Hollywoodi muusikalides, mis tõid stuudiole sisse terve varanduse. Tema heliplaatide müügitulu ulatus miljonitesse. Siis lahutas Johnny end oma naisest, kes oli olnud tema noorpõlvesõbranna, ja jättis maha oma kaks last, et abielluda filmimaailma kõige lummavama blondi staariga. Paraku pidi ta varsti veenduma selle hoorakommetes. Ta hakkas jooma, mängupõrguid külastama ja teisi naisi taga ajama. Tagatipuks kaotas ta hääle. Tema plaatidel polnud enam minekut. Stuudio ei uuendanud temaga enam lepingut. Ring sai täis – nüüd oli ta naasnud oma ristiisa juurde.

      Kay sõnas mõtlikult: „Oled sa ikka kindel, et sa pole oma isa peale kade? Kõik, mis sa temast mulle oled rääkinud, näitab, et alatasa on ta midagi tegemas teiste inimeste heaks. Ta peab olema kuldse südamega inimene.“ Tüdruk muigas pisut virilalt: „Muidugi, tema meetodid pole just eriti konstitutsioonilised.“

      Oli juba peaaegu videvik, kui pulmatort välja toodi, hääleka imetluse pälvis ja ära söödi. Spetsiaalselt selleks puhuks Nazorine poolt küpsetatud tort oli nupukalt kaunistatud erakordselt maitsvate kreemiteokarpidega, mida pruut tordilabidalt ahnelt suhu kühveldas, enne kui koos oma blondi kaasaga mesinädalatele vuhiseda. Don kiirustas külaliste lahkumist viisakalt takka, pannes ühtlasi tähele, et FJB meeste musta sedaani polnud enam näha.

      Lõpuks oli sissesõiduteele jäänud ainult must Cadillac, mille roolis istus Freddie. Don laskus eesistmele, ta kehakaalu silmas pidades olid tema liigutused veel kärmed ja nõtked. Sonny, Michael ja Johnny Fontane võtsid koha sisse tagaistmel. Don Corleone pöördus Michaeli poole: „Sinu sõbranna … kas ta saab ise kesklinna tagasi?“

      Michael noogutas: „Tom lubas tema eest hoolt kanda.“ Don Corleone väljendas rahulolu Hageni asjalikkuse üle.

      Et bensiini normeerimine oli ikka veel jõus, püsis Belt Parkwayl Manhattani suunas hõre liiklus. Vähem kui tunni aja pärast veeres Cadillac Prantsuse Hospitali tänavasse. Sõidu ajal päris don Corleone oma nooremalt pojalt, kas tal läheb koolis hästi. Michael noogutas. Siis küsis Sonny tagaistmelt: „Isa, Johnny räägib, et sa ajad tal selle Hollywoodi asja joonde. Tahad, ma põrutan sinna appi?“

      Don Corleone oli napisõnaline ja järsk: „Täna õhtul lendab sinna Tom. Ta ei vaja mingit abi, see on lihtne asi.“

      Sonny Corleone hakkas laginal naerma. „Johnny aga arvab, et sa seda korda ajada ei suuda, seepärast ma mõtlesin, et võib-olla sa tahad mind sinna saata.“

      Don Corleone pööras pead. „Miks sa minus kahtled?“ küsis ta Johnny Fontane’ilt. „Kas su ristiisa pole alati täitnud seda, mida ta on lubanud? On mind iial haneks veetud?“

      Johnny vabandas närviliselt. „Ristiisa, mees, kes seda stuudiot juhib, on tõeline 90-kaliibriline pezzonovante. Teda ei saa ümber veenda, isegi mitte rahaga. Tal on väga tähtsad sidemed. Ja ta vihkab mind. Ma lihtsalt ei taipa, mis kombel sul õnnestuks sundida teda meelt muutma.“

      Don vastas naerusui: „Ma ütlen sulle: sa saad, mida tahad.“ Ta müksas küünarnukiga Michaelit: „Me ju ei valmista mu ristipojale pettumust, Michael?“

      Michael, kes isas hetkekski ei kahelnud, raputas pead.

      Kui nad haigla sissepääsu poole kõndisid, võttis don Corleone Michaeli käevangu ja laskis teistel ette minna. „Kui sa kolledži läbi saad, tule minu jutule,“ ütles don. „Mul on mõned plaanid, mis sulle meeldivad.“

      Michael ei lausunud sõnagi. Don Corleone torises tülpinult: „Ma tean, missugune sa oled; ma ei palu sul teha midagi niisugust, mida sa heaks ei kiida. Jutt on millestki erilisest. Käi praegu pealegi oma teed, lõppude lõpuks oled sa ju mees. Ent kui sa oled enda koolitamise lõpetanud, tule minu juurde, nagu üks poeg tegema peabki.“

      Genco Abbandando perekond, musta riietunud naine ja kolm tütart, oli nagu sorgus vareseparv kogunenud kobarasse haigla valge kivipõrandaga koridori. Nähes liftist väljuvat don Corleonet, viskusid nad justkui instinktiivselt kaitset otsides tema poole. Ema oli kuninglikult kehakas oma mustas rüüs, tütred töntsid ja inetud. Missis Abbandando suudles don Corleonet põsele, nuuksatas ja hakkas halama: „Oh, milline püha mees te olete – tulla siia oma tütre pulmapäeval!“

      Don Corleone tõrjus tänuavaldused kõrvale: „Kas ma siis ei võlgne austust säärasele sõbrale, kes kakskümmend aastat on olnud mu parem käsi?“ Talle oli kõik esimesest pilgust selge: see peatselt lesestuv naine siin pole veel adunud, et tema abikaasa teeb täna öösel minekut. Vähktõppe surev Genco Abbandando oli viibinud selles haiglas juba peaaegu aasta ja naine oli hakanud tema saatuslikku haigust pidama peaaegu et argielu tavaliseks osaks. Täna oli tema arvates vaid järjekordne kriis. „Astuge sisse ja minge mu õnnetu abikaasa juurde,“ sõnas naine, „ta küsib muudkui teie järele. Vaene mees, ta tahtis tulla pulma, et näidata oma lugupidamist, kuid doktor keelas selle ära. Siis ütles ta, et küll te temale sel suurpäeval külla tulete. Ma ei uskunud, et see on võimalik. Oh, mehed mõistavad sõprust sügavamalt kui meie, naised. Astuge sisse, te teete ta õnnelikuks.“

      Genco Abbandando erapalatist väljusid õde ja arst. Viimane oli noor mees, tõsise näo ja käsutama sündinu, s.o rikka mehe elu elanu ilmega. Üks tütardest küsis arglikult: „Dr Kennedy, kas me võime teda praegu vaatama minna?“

      Dr Kennedy heitis koridoris tema ette kogunenud suurele inimrühmale ärritatud pilgu. Kas need inimesed juba ükskord ei mõista, et palatis lamav mees oli suremas piinarikastes valudes? Oleks märksa parem, kui nad ta rahule jätaksid. „Ma võin sisse lubada ainult perekonnaliikmeid,“ ütles ta silmatorkavalt viisaka häälega. Ta oli üllatunud, kui patsiendi naine ja tütred pöördusid äraootavalt lüheldase turske mehe poole, kes kandis saamatult sobitatud õhtuülikonda.

      Too tüse mees hakkas rääkima. Tema häälduses oli aimata vaevumärgatavat Itaalia aktsenti. „Mu kallis doktor,“ ütles don Corleone, „on see õige, et ta sureb?“

      „Jah,“ kinnitas dr Kennedy.

      „Siis pole teil siin enam midagi teha,“ sõnas don Corleone. „Me võtame selle koorma enda õlule. Me lohutame teda. Me suleme ta silmad. Me matame ta maha ja nutame ta matustel ning hiljem kanname hoolt tema naise ja tütarde eest.“ Nii otsekohesest jutust sai lõpuks kõik selgeks ka missis Abbandandole ja ta hakkas nuuksuma.

      Dr Kennedy kehitas õlgu. Nendele talumatsidele on võimatu midagi selgeks teha. Teiselt poolt tuli tunnistada selle mehe sõnade karmi tõde. Tema osa siin oli tõesti läbi. Endiselt silmatorkava viisakusega lausus ta: „Palun oodake, kuni õde teid sisse kutsub, ta peab patsiendiga veel mõned asjad korda ajama.“ Ja valge kitli lehvides marssis arst mööda koridori minema.

      Õde kadus tagasi palatisse ja ülejäänud jäid ootele. Lõpuks tuli õde uuesti välja ja hoidis neile sisenemiseks ukse pärani. Ta sosistas: „Ta sonib valu ja palaviku СКАЧАТЬ