Linnuvaatleja. Shaw William Arthur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pisimastki plekist mingit vihjet välja võluda. Neil tuli niisama metoodiliselt üle käia terve maja. Enne, kui vaneminspektor McAdam ja ta meeskond jõuavad Bobi asjad läbi vaadata ja välja selgitada, mis minema viidud on, kulub üksjagu aega.

      Väljas sorteeris valget kombinesooni ja näomaski kandev mees rohelise prügikasti sisu, tõstis selles leiduva ettevaatlikult välja ning asetas läbipaistvatesse kilekottidesse. Cupidi oli küünarnukid kriminalistide auto kapotile toetanud ja rääkis telefoniga. „Pool tundi,“ ütles naine. „Kas vaneminspektor saab selle ära korraldada?“

      Kui South talle lähenes, lõpetas naine kõne, võttis õlakotist sigaretipaki ja pakkus mehele suitsu. Too raputas pead ja suunas pilgu kuskile naise kukla taha. Ta võttis märkmiku välja ja kirjutas sinna „Noor laisaba-änn/söödikänn?“ ja kellaaja.

      „Leidsid midagi?“ küsis naine.

      „Teen ainult natuke märkmeid,“ vastas mees. Lind passis veepiiril kalakajakat, et tolle saak endale napsata. Nagu ikka, kaalus South sellest Bobile rääkimist, ja taipas siis sellises olukorras tavalist tobedat šokki tajudes, et Bob on surnud. Bobile oleks selle linnu nägemine meeldinud.

      „Ma märkasin seda. Sa oled inimene, kes teeb märkmeid. See on hea.“ Naine noogutas. „Niisiis, mida sa mulle härra Rayneri kohta veel räägid?“

      South toppis märkmiku taskusse tagasi. „Ta tuli siia umbes nelja aasta eest. Ostis maja välja. Esialgu ei puutunud ma temaga eriti kokku. Siinsed inimesed hoiavad tihtipeale omaette. Aga teda huvitasid linnud või vähemasti õppis ta neid tundma, niisiis nägin teda tihti kaitsealal. Kunagised kruusakarjäärid. Ta käis seal iga päev. Ta polnud kuigi kogenud, vähemalt alguses, aga varustus oli tal võimas. Tuhat kaheksasada naela maksev binokkel. Me saime jutu peale.“

      „Sa oled linnuloendaja?“

      „Tegelikult linnuvaatleja. Mitte loendaja.“

      Cupidi tegi grimassi. „Kas neil on mingi erinevus?“

      South raputas pead. „Ei midagi olulist.“

      „Kas see on haruldane? Tuhat kaheksasada naela binokli eest?“

      „Praegusel ajal vist mitte eriti. Aga oli ilmselge, et enne siiatulekut polnud ta linnuvaatlusega suuremat tegelenud. Mõned inimesed niimoodi siia sattuvadki. Nad on kogu tööelu sellest unistanud, kuid neil pole selleks varem iialgi aega olnud.“

      Sündmuspaika ümbritsev politseilint plaksus tuule käes. „Kas ta mainis midagi, mis teda häiris?“

      South raputas pead. „Mida enam ma sellele mõtlen,“ vastas mees, „seda selgemini taipan, et ei teadnud temast suurt midagi. Tegelikult peaaegu mitte midagi. Ta oli olnud õpetaja. Tal oli õde. Ongi kõik. Ometi me kohtusime sisuliselt iga päev. Mulle meeldib enne hämardumist väljas käia. See on hea aeg. Praegusel aastaajal on see kohe pärast minu vahetuse lõppu. Mul kujunes välja harjumus kolmel või neljal päeval nädalas tema juurest läbi astuda ja me läksime koos välja. Aga me ei rääkinud omavahel eriti millestki, kui linnud välja arvata.“

      „Linnud?“

      „Saan aru, et see kõlab kummaliselt.“

      „Seersant,“ hüüdis prügikasti kõrval seisev kriminalist. „Vaadake.“ Cupidi astus mehe poole, South sabas. Valges kaitseülikonnas mees avas sinivalge poekoti, et Cupidi saaks selle sisule pilgu heita. „Sidemed?“ küsis naine.

      „Minu meelest oma paarkümmend pakki. Kõik avamata.“ Mees sukeldus kotti ja tõmbas välja ühe väikese karbi. „Imav side leemendavatele või veritsevatele haavadele,“ luges mees.

      „Kas su sõbral oli mingeid terviseprobleeme, mis sidemete kasutamist nõudnuks?“ küsis Cupidi.

      „Ei, minu teada mitte,“ vastas South.

      „Minu meelest oleks sellele vaesele vennikesele seal sees mõned täitsa ära kulunud.“ Mees hoidis karpi sinises kindas sõrme ja pöidla vahel. „Arvad, et tapja tõi need kaasa?“

      South piilus kotti. „Kas retsepti ka on?“

      „See oleks vist juba väga imelik,“ oletas kriminalist kotis tuhnides. „Võtad mõrvapaika oma sidemed kaasa? Ei. Retsepti ei ole.“

      Seersant Cupidi telefon hakkas helisema. „Üks hetk,“ ütles naine ning pööras käekoti enda ette, et selles sorima hakata. Ta leidis telefoni enne, kui see helisemise lõpetas. „Ma ei saa praegu rääkida. Ma olen tööl,“ ütles naine. Ja seejärel: „Oeh.“

      South nägi, kuidas ta silmad suureks läksid.

      „Mida ta tegi? … Olete päris kindel? … Selge. Ainult praegu ei ole selleks kõige sobivam hetk.“

      Naine kõndis kaugemale ja tasandas häält, et teised teda ei kuuleks.

      South sulges silmad ja üritas meenutada viimast korda, mil ta oma sõpra näinud oli. Ta oli vahetuse järel jooksmas käinud, talle meeldis peaaegu igal õhtul vähemalt paar miili joosta. Valgus oli juba hääbumas. Ta üritas vaimusilmas näha talle lehvitanud Bobi, täpselt meelde tuletada, milline too viimasel korral välja oli näinud.

*

      „Mida sa ometi siin teed, Billy?“

      Kui poiss silmad avas, seisis kaubiku kõrval mundris seersant Ferguson, tipuline müts peas.

      „Ma olin parasjagu teel koju.“

      „Kas tõesti?“ Ferguson naeratas. „Lähme siis, poisu. Ma olen sind igalt poolt otsinud.“

      Ferguson asetas käe Billy õlale, et poissi tupiktänava otsas asuva maja poole juhatada. Seersant oli kõhn mees, kelle seljas munder alati paar numbrit liiga suurena tundus, kuid ta polnud neist sugugi kõige hullem.

      Miks ema pidi alati riietuma nagu teismeline? See oli piinlik. Naine seisis koridoris telefoni juures. „Tänu taevale. Siin ta ongi.“ Ta pani toru hargile. „Billy, kus pagan sa olid? Ma olin murest haige. Õhtusöögiajast on juba terve igavik möödas.“

      „Preili McCorquedale tahtis minuga rääkida,“ vastas poiss.

      Ema nägu tõmbus pilve. „Ah nii. Ja mida tal öelda oli?“

      „Ta ütles, et palvetab minu eest. Ütles, et võin temaga igal ajal rääkida.“

      „Silmakirjalik klatšimoor,“ ütles Billy ema. „Ütle talle, et tegelegu oma asjadega.“ Naise selja taga seisis üle elutoa ukse kiigates Ulsteri kuninglike politseijõudude inspektor, kes oli kaks korda varemgi nende juures käinud; kogukas ja veresoontevõrguga kaetud näoga õlle järele lehkav mees.

      Billy ema kallistas poega otse politseinike silme all. Poiss tundis ema rindade survet. „Lase lahti,“ nõudis Billy vingerdades.

      „Tere, Billy,“ ütles inspektor ja üritas poisile puseriti hammastega naeratada, kui too viimaks lahti rabeles ja politseinikust mööda elutuppa pressis. Ema järgnes neile. Väike tuba nägi vaiba ülesvõtmise järel iseäranis lage välja.

      Nad olid pidanud seda vere pärast tegema. Ka isa lemmiktool oli läinud.

      Inspektor hoidis ühes käes pliiatsit ja teises sinist märkmikku. „Mida te ütlesitegi, proua Mac,“ ütles ta semulikult ja sõbralikult.

СКАЧАТЬ