Linnuvaatleja. Shaw William Arthur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastas naine. „Ei, otse loomulikult mitte tore, kurb.“

      South jätkas: „Niisiis ei tohiks ma juurdluses osaleda. Kuna ma tundsin ohvrit.“

      Cupidi ajas suu prunti. „Raisk,“ ütles ta. Käruga naine jõudis lõpuks teisele poole teed. Seersant Cupidi sõitis üle sebra ja juhtis seejärel vilkuvate ohutuledega auto teisel pool teed olevate asfaldile joonistatud siksakjoonteni, kus jäi seisma.

      „Oota üks hetk,“ ütles ta mobiiltelefoni lagedale tuues. Ta valis numbri ja tõstis telefoni seejärel kõrva äärde. „Vaneminspektor McAdam? Mul siin tekkis üks küsimus.“ Mees kuulis vaneminspektori häält.

      Liiklusmüra tõttu ei saanud ta aru, mida vaneminspektor räägib. Cupidi tegi korraks pausi ja pöördus Southi poole. „Ta tahab teada, kas te olite lähedased sõbrad?“ küsis naine.

      „Lähedased? Küllap vist,“ arvas South. „Ma kohtusin temaga päris sageli.“

      „Kas kuulsite, härra?“ Naine heitis pilgu kellale. „Kas ma pean ta jaoskonda tagasi viima?“ Ta kuulatas veel veidi aega, ütles paar korda „saan aru“ ja lõpetas seejärel kõne.

      Naine pani telefoni käest, lülitas vilkuri tööle ja sööstis taas liiklusesse; ümberringi paiskusid autod paanikas laiali, pidurdasid ja pöörasid kõnniteele, teadmata, mis suunas liikuda.

      „Noh?“ tahtis South teada.

      „Ta ütles, et võid minu juurde jääda, rangelt üksnes nõuandjana. Vähemalt täna, kuniks seis selgemaks saab. Ainult ära ilma minu ütlemata midagi tee, eks?“

      Naine ei tundnud kohalikke teid ja läbis seetõttu ristmikke ja linna paljusid ringteid ettevaatlikult. Alles äärelinna jõudes sai ta kiirust lisades suuna ranniku poole võtta.

      „Mis juhtus?“ küsis mees, kui nad viimaks maanteel olid.

      „Ma veel ei tea. Umbes tund aega tagasi helistas keegi endast väljas olev naine. Kriminalistid on kohal ja teevad oma tööd.“

      Mehele meenus. Bob oli maininud, et ta õde tuleb külla. Naine käis vennal külas iga kahe nädala tagant, neil oli selline omavaheline kokkulepe.

      „Jumal küll, mul on nii kahju. Tuled sa sellega üldse toime? Sest ta oli ju ikkagi sõber …?“

      „Ma ei tohiks selle asjaga seotud olla,“ vastas mees.

      „Aga sa oled ju niikuinii?“

      Paremal pool maanteed kerkivad kortermajad asendusid munitsipaalmajade, seejärel kahepereelamute ja väikeste suvila tüüpi majade ning haagissuvilate parkimisplatsidega, mille akendelt sinine vilkur vastu peegeldus. Mida kaugemale nad sõitsid, seda lagedamaks muutus maastik.

      Vasakul oli läbi üksikute avade muulis näha veepiirini ulatuvat kiviklibuga kaetud randa. Liiklus jäi hõredamaks ja Cupidi andis gaasi. Ta vilgutas eessõitjast möödudes vastutulevale autole tuledega.

      „Kas sulle päriselt ka meeldib siin elada?“ uuris naine.

      „Ma olen peaaegu kogu elu siin elanud,“ vastas mees.

      „Ma ei taha muidugi öelda, et sellel kohal midagi viga oleks.“

      „Aga tegelikult?“

      Naine keskendus maanteele enda ees. „Tegelikult ei midagi. Ma lihtsalt ei suuda seda endale ette kujutada. See kõik siin on kuidagi … väga lage, kas pole?“

      Nad sõitsid parasjagu läbi padura, mida katva rohupinna tuul oli pruuniks kõrvetanud. „Miks sa siis siia kolisid?“

      „Oh, tead isegi. Lihtsalt vaheldust oli vaja,“ ütles naine, mehe meelest pisut liiga kergel toonil.

      „Sõida aeglasemalt,“ ütles mees. „Kohe tuleb käänak.“ Ta niheles istmel. Miski torkis teda selga. „Vasakule.“

      Kitsas tee oli roopasse sõidetud. Rannajoonel krabisesid rehvide all lahtised kivid. Põhja pool tasane merepind, lõuna pool lausik maapind. Kõdunevate aknaraamidega ilmastikust kulutatud majad, mille küljes olevatelt satelliidipannidelt nõrgus värvitud seintele roosteniresid. Tuules plagisev ülemõõduline Iseseisvuspartei lipp.

      „Talvel on siin vist päris karm,“ oletas naine.

      „Siin on aasta ringi karm.“ Tegemist oli igast küljest tuultele avatud, läbi padura lõuna poole kulgeva laia ja madala neemega.

      Neemetipu suunas sõites märkas South rannaribal lõkke ümber istuvaid inimesi.

      „Võta hoogu maha,“ ütles ta inspektor Cupidile.

      „Miks?“

      South vaatas oma aknast välja. Madal lõke valgustas inimesi selja tagant ning nad olid nägude selgelt nägemiseks liiga kaugel, ometi tundusid nad kõik võõrad olevat. Lõke rannas tähendas alati teatud riski. Mõnikord purunesid ränikivid kuumusest ja kuumad kivikillud tabasid joodikuid.

      „Hulkurid?“ päris naine.

      „Nad tulevad siia, murravad vanadesse võrgukuuridesse sisse ja põletavad puitu. Viimasel ajal pole neid eriti näha olnud,“ vastas mees. Heidikud kössitasid tule ümber ja üritasid end selle hääbuvas kuumuses soojendada.

      „Me ei saa praegu peatuda,“ ütles Cupidi. South tõmbas põuest märkmiku ja kirjutas: „3 meest, 2 naist“, tõmbas seejärel märkmiku ümber kummipaela ja pistis selle tagasi taskusse.

      Nad hakkasid neeme otsa jõudma. Tee pöördus järsult paremale, merest eemale.

      „Nüüd vasakule,“ ütles mees ja naine pööras uuesti.

      „Issand, kui kõle siin on.“

      „Meile see meeldib.“

      Kõrvaltee pööras peateelt alla. Seersant Cupidi vaatas enda ees kerkivaid massiivseid hooneid. „Jessas. Mis kurat see veel on?“

      „Tuumaelektrijaam,“ vastas South.

      „Oh sa säde. Ma tahtsin öelda … ma ei teadnudki, et siin selline asi asub.“

      Vana majaka musta torni tagant kerkisid kahte reaktorit ümbritsevad metallist ja betoonist plokid, mis mõjusid tasasel maal ebaloomulikult raskepärastena. Nende hiiglaslikke kogusid ümbritsesid kõrgete pealt okastraadiga kindlustatud tarade read. Sedamööda, kuidas Cupidi ja South lähemale jõudsid, tundusid hooned veelgi suuremaks kasvavat. Tänu neile meenutas maastik veelgi enam Marsi pinda. Neist põhja pool kulgesid kõrgepingemastide read üle laiade klibuvallide sisemaa suunas.

      „Kas sa ei karda, et see värk õhku lendab?“

      Mees oli siin elanud alates neljateistkümnendast eluaastast. Veidral kolme miili pikkusel lahtistest kividest maaninal, mille olid kokku kandnud Inglise kanali vastuhoovused.

      Üksik tee viis Bob Rayneri maja ja selle taga asuvate rannavalvurite majade juurde. Kummituslikult silmapiiri kohale kerkiva elektrijaama geomeetriliste joonte tõttu mõjusid pilla-palla laiali poetatud väikesed hooned korratult, otsekui oleks keegi nad suvaliselt veoauto kastist välja loopinud. Viimastel aastatel olid siiakanti jõudnud miljonärid. Mõned СКАЧАТЬ