Linnuvaatleja. Shaw William Arthur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naise taktitundelisus talle hetkel nii vastukarva oli? Ilmselt seetõttu, et selles puudus tegelikult heatahtlikkus. Küllap ta mõtles parasjagu sellele, kuidas tal vedanud oli: kui South surnud meest nii hästi tundis, on temast veelgi enam kasu. Samas ei saanud ta sinna miskit parata. Ta tegi oma tööd. Kaitses oma töö seisukohast väärtuslikku allikat. Mees raputas pead. „Ei, mul pole häda midagi.“

      Ta taganes pisut kaugemale, kuid nägi isegi sealt ühte kätt. Teine oli kuskil keha all peidus. Sõrmed tundusid olevat murdunud ja asetsesid kummalise nurga all, otsekui oleks ohver end mingil hetkel peksmise ajal kaitsta üritanud.

      „Korduvad löögid,“ tähendas kriminalist, otsekui oleks ta Southi mõtteid lugenud.

      „Oskate öelda, kui palju neid oli?“ küsis South.

      „See pole tegelikult minu rida. Neid võis vabalt sadu olla.“

      „Ilmselt kandis keegi tema peale tõsiselt kauna või otsime mingit psühhopaati,“ tähendas Cupidi. „Või mõlemat.“

      „Kas sellist imelist asjasse süvenemise võimet teil seal Londonis treenitaksegi, mis?“ küsis kriminalist.

      „William? Mida sina ütled? Oli ta kellegi välja vihastanud?“

      „Selles asi ongi. Ta polnud üldse seda tüüpi inimene, kes kedagi häirinuks. Ta oli kõige meeldivam inimene, keda ma tean. Enamasti ei pandud teda tähelegi,“ vastas South. „Ta oli lihtsalt … lihtsalt armas inimene. Muud ei midagi.“

      Cupidi pöördus Southi poole ja küsis: „Millega ta endale elatist teenis?“

      South tundis korraga surmväsimust. Ta soovinuks istet võtta, kuid kuriteopaigas ei saanud ta seda teha. Mees üritas meelde tuletada, mida ta teadis. „Ta oli pensionil. Enne seda oli kooliõpetaja.“

      „Mis aine?“

      „Oeh. Inglise keel mu meelest. Vabandust. Ma päris täpselt ei mäleta.“

      „Naine oli?“

      South raputas pead. „Üksik,“ vastas mees ja taipas siis, et ei mäletanud end Bobilt selle kohta midagi küsimas. Aga ta ju pidi olema seda teinud. Kas naaber oli lahutatud? Elas naisest eraldi? Ta ei teadnud seda.

      „Aga kallim?“

      „Vaata ringi,“ soovitas mees. „Ühtki fotot ei ole. Tema elus polnud kedagi peale õe. Lapsi samuti polnud.“

      Mees jälgis, kuidas Cupidi sooritas metoodilise pöörde ning vaatas ruumis ringi ja silmitses põrandal vedelevat sodi. Enamasti on inimestel kuskil perepildid, kasvõi pisike kuldses raamis foto kaminasimsil või kapil. Rayneril ei olnud midagi sellist.

      „Küllap ma arvasin alati, et ta on gei,“ arvas South. „Tead küll, sellest põlvkonnast, kes sellest ei rääkinud. Või siis suhted lihtsalt ei pakkunud talle huvi. Pidasin seda mingiks põlvkonna teemaks, taipad? Isiklikust elust ei räägita. Ta oli minust mõned aastad vanem. Ma ei näinud kunagi kedagi. Ja ta ei maininud ka kunagi kedagi.“

      „Kas see veidrana ei tundunud?“

      South raputas pead.

      „Noh, minu jaoks oleks see imelik tundunud,“ ütles Cupidi. „Sa siis ei küsinud kordagi?“

      „Ei.“

      „Mehed jäävad minu jaoks tõeliseks mõistatuseks,“ tähendas naine.

      „Küllap see mulle tema juures meeldiski.“

      Asi polnud selles, nagu polnuks nad paari aasta jooksul, mil South meest tundis, omavahel üksjagu rääkinud, kuid Rayner ei andnud mingeid isiklikku elu puudutavaid küsimusi esitama kutsuvaid vihjeid. Ja omalt poolt ei küsinud Bob Rayner ka Southi elu kohta midagi. Southi meelest oli tegemist ideaalse asjakorraldusega. Nad rääkisid sellest, mida nägid: ilmast, paadikuuride ja majade seisukorrast, veerisevallide kõrgusest, diiselmootori kütusefiltrite puhastamisest ja otse loomulikult lindudest. Bob Rayner oli innukas õppur olnud.

      „Kas on mingeid märke sissemurdmisest?“ tahtis Cupidi kriminalisti käest teada.

      „Meie pole midagi leidnud. Uks oli minu teada naise saabudes lahti.“

      Keegi, keda Bob Rayner tundis? Ehk koguni keegi, keda nad mõlemad tundsid? „Vaata hoolega ringi, William,“ soovitas Cupidi. „Kas märkad selle toa juures mingeid muudatusi? Kas midagi on puudu?“

      Mees polnud tegelikult kunagi asjadele Bob Rayneri majas erilist tähelepanu pööranud. See oli lihtne, kuna väljastpoolt ebahariliku välimusega majas sees polnud midagi ebatavalist. Siin oli sadu raamatuid. Valdavalt romaane. Dickens, Austen, paar Bookeri preemia võitjat. Mõned loodusteemalised raamatud. Mõned albumid Picasso- ja Chagalli-suguste maalikunstnike reprodega, mida igas keskklassi inglise kodus leidub. Seintel rippusid partidega õlimaal ja raamitud üheksateistkümnenda sajandi Lõuna-Kenti kaart.

      Baarikapi uks oli pärani, märkas mees. „Tal oli alati kapis ühelinnaseviskit. Nüüd on kapp tühi.“

      „Väga hea,“ tähendas naine märkmeid tehes. „Ära kiirusta. Aga väärisesemed? Kas sa tead, kus ta neid hoidis?“

      Mees vaatas maha. Paljud Bobi raamatud olid rikutud, need vedelesid lahtiselt põrandal, lehed kortsus. Bobile poleks see sugugi meeldinud, tema oli alati nii kohutavalt korralik.

      Tal oli tarvis keskenduda, kuid see polnud lihtne. Kulus sekund või paar, enne kui ta koridori poole vaadates taipas, et nagi välisukse kõrval oli tühi. Ta silmitses põrandat selle ümbruses. „Minu meelest on ta binokkel kadunud.“

      „Binokkel?“ Naine noogutas ja kirjutas jälle. „Veel midagi?“

      South vaatas ringi. „Kuidas magamistoaga on?“

      Maja oli ehitatud ammu enne, kui kaks hiiglaslikku tuumareaktorit vaate läände ära varjasid; neist esimene kerkis kuuekümnendatel ja teine kakskümmend aastat hiljem. Suurest magamistoast oli kunagi ilmselt avanenud hunnitu vaade ääretule veerisega kaetud rannale. Bob oli alati maganud kahest magamistoast väiksemas, selles, mille aknast ei pidanud elektrijaama vahtima. Teine, vaatega reaktoritele, oli olnud kasutuses lisamagamistoa ja kabinetina.

      Riidekapi uksed olid pärani, sahtlid poolenisti välja tõmmatud. Voodi kõrval vedelesid paberid. Lisaks katsid põrandat sokipaarid.

      „Ehk tuli ta tagasi ja ehmatas murdvarast,“ oletas South.

      Nad vaatasid teise magamistuppa. Ka seal olid arhiivikapi sahtlid lahti jäetud. Tehnik otsis parasjagu sahtlite käepidemetelt sõrmejälgi.

      „Või siis tahtis keegi, et asi murdvarguse moodi välja näeks,“ vastas naine. „Kui kriminalistid on lõpetanud, tuleme tagasi ja vaatame selle kõik üle.“

      „Tuleme?“

      „Ära muretse. Ma korraldan sulle asenduse.“

      „Sa võid ju proovida,“ arvas mees. „Aga mingit asendajat pole kuskilt võtta. Ma ei tea, kuidas teil Londonis asjalood olid, aga meil siin jätkub isegi tööpäevadeks vaevu inimesi, nädalavahetustest rääkimata.“

      „Ega selline ajastus minu jaoks ka midagi eriti imelist ei ole. Ma lootsin kõigepealt asjades natuke orienteeruma hakata.“ Naine ohkas. СКАЧАТЬ