Linnuvaatleja. Shaw William Arthur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mine ja vaata ise.“

      „On see Bob Rayner? Täiesti kindlalt?“

      „Jah. Seda ta ütles, see naine, kes meile helistas.“

      „Kas ta oli teie saabudes siin?“ uuris Cupidi.

      „Jah. Praegu on ta Ashfordis. DNA-proovide andmiseks ja muu värgi jaoks.“

      Nad peavad naisest jäänud jälgi teiste majast leitutega võrdlema, mõtles South. „Oli temaga kõik hästi?“ küsis South.

      Jigger hingas valjusti välja. „Mitte eriti. Igati põhjusega. Kui me mehe kastist leidsime, jooksis naine lihtsalt karjudes majast välja.“

      „Kastist?“

      „Sellest, kuhu surnukeha peidetud oli. Naine oli poolel teel randa ja ulgus nagu loom, kui ma vaesekesele järele jõudsin.“

      Cupidi näris huult. „Mida tapmiseks kasutati?“

      „Ütlevad, et mingit tömpi eset.“

      „On aimu, miks seda tehti?“ uuris naine edasi.

      „Ärge seda minu käest küsige.“

      „Ma küsin teie käest,“ vastas Cupidi. „Teie jõudsite esimesena sündmuskohale.“

      Võmm näis solvuvat. „No mis ta muud ikka on kui sissemurdmine.“

      Sissemurdmine. Cupidi noogutas. Ta vedas valge kombinesooni luku kinni. „Selle aasta mood,“ tähendas naine. „Tõmba enda oma selga, William.“

      „Ta mainis mulle, et ta õde tuleb külla.“

      „Sa tundsid seda vaest vennikest?“ küsis konstaabel. „Püha Kristus. Tunnen kaasa, semu.“

      South noogutas. Kui ta oli kaitseülikonna, kindad ja kingad ülle saanud, astus ta Cupidi kannul ukse poole. „Miks tema sind Billiks kutsuda tohib?“ tahtis naine teada.

      „Ta pole kunagi küsinud, millist varianti ma eelistan.“

      Mustapäised kajakad pikeerisid ja keerlesid. Põõsad vabisesid tuules. Politseiraadiod vadistasid omakeskis.

      „Kas sa saad sellega hakkama, William?“ Seekord oli naise hääl vaikne, et teised lähedal olijad teda ei kuuleks.Mehe jaoks oli see viimane võimalus välja vingerdada. Ta võinuks pehmendavatele asjaoludele viidata, minna ja autosse istuda ning edasisest uurimisest prii olla.

      Aga eesuks seisis pärani lahti. Cupidi astus sellest sisse. South tõmbas sügavalt hinge ja järgnes naisele majja.

      Väikese maja sisemus oli tundmatuseni muutunud. Raamatud olid riiulitest välja rebitud, sahtlid põrandale kummutatud, kapid tühjaks kistud.

      Sarnaselt teiste läheduses asuvate hoonetega oli seegi kõigest rannavallil kükitav onnike: elutuba ja köök, vannituba ja kaks pisikest magamistuba. Kriminalistid olid kõigis ruumides ametis, kuid Southi pilku tõmbas enda poole elutoa akna all tekikasti kohal koogutava fotograafi kuju. Välklamp sähvas ruumi valgeks. Teised põlvitasid ja uurisid seinu. Küllap otsivad verepritsmeid, oletas mees. Üks meestest pihustas põrandale metoodiliselt mingit kemikaali, mis pidi verejälgi näitama. Oh taevas.

      South tegi sammukese ettepoole. Miski praksatas ta jalgade all ja ta vaatas kohkunult maha. Kõigest makaron: köögis seisnud purkide sisu oli maha valatud.

      Cupidi tutvustas end avatud kasti kõrval seisvale kriminalistile. „Te olete siinkandis uus, mis?“ küsis mees.

      „Esimene nädal. Laupäeval kolisin,“ vastas Cupidi.

      „Sel juhul tere tulemast ametisse.“ Mehe viibe hõlmas kogu ruumi.

      „Olge te tuhandest tänatud.“

      South vaatas, kuidas naine avatud kastile lähenes; ta märkas, kuidas tolle pea kasti sisu nähes korraks jõnksatas. Kriminalist oli töö katkestanud ning silmitses naist teraselt, otsekui kontrollides, kas too oma tööga toime tuleb. Cupidi silmitses mõnda aega surnud meest ja seejärel viipas. „William. Tunned sa ta ära?“

      South hoidis tahaplaanile.

      „Pole vaja. Ta õde juba tuvastas mehe isiku,“ ütles kriminalist. „Surnu nimi on Robert Rayner.“

      „Aga ikkagi, äkki tuled ja vaatad?“ küsis Cupidi rahulikult ja tõstis pilgu. South oli selles ruumis palju kordi viibinud ja pidas end tähelepanelikuks inimeseks, kuid tekikast polnud talle varem kordagi silma jäänud. Arvestades väikese männipuust kirstu eendakna-alust asukohta võis arvata, et seda oli kasutatud istmena. Küllap oli selle peal kunagi mõni padi või kaltsuvaip. Mees üritas seda meelde tuletada.

      Bob Rayner oli olnud kena inimene, tore mees, kes tegi kehvasti süüa, kuid käis hästi riides. Ta osales vähihaigete toetamiseks korraldatud heategevuslikel rattasõitudel ja tegutses vabatahtlikuna kohalikus vetelpäästejaamas. Ta oli möödunud suvel rannas ühe turistitüdruku uppumisest päästnud, kuid ei tahtnud sellest rääkida ega lubanud hiljem ajalehtedel end pildistada. Tema polnud üks neist neemel liikuvatest rikkuritest, kes kalurionnide renoveerimiseks moodsaid arhitekte palkasid ja siis neid onne vaid paar nädalat aastas kasutasid ja oma laiade autodega kitsaid teid sulgesid. Tema oli üks neist, kes elas neemel aastaringselt. Selleks pidi teatud sorti inimene olema. Kui mõned nädalalõpud välja arvata, oli tegu vaikse kohaga. Suurem osa siinsetest alalistest asukatest olid Southi-sarnased omaette olemist hindavad ja eraldatust nautivad inimesed.

      South lähenes aegamisi avatud kastile.

      „Oled sa varem surnud inimesi näinud?“ küsis Cupidi.

      Kõigepealt nägi South Bobi pead. Esimese hooga tekitas see temas hämmastust. Talle tundus, et tegemist on eksitusega. See ei näinud üldse Bobi moodi välja. See oli täitsa vale kujuga. Kõigepealt liiga suur.

      Mehel kulus sekundi jagu aega taipamaks, et pea oli umbes poole suuremaks paistetanud ja silmakoopaid täitvast koorikuks kuivanud verest tumedaks tõmbunud. Ükski toll ta nahast polnud enam loomulikku värvi. Kõrv tundus kadunud olevat, selle aset täitsid koorik, krõmpsluutükk ja vereklomp.

      South astus lähemale. Alasti kehal olid esindatud kõik mõeldavad värvitoonid. Kogu Bobi nahk näis vöökohast kõrgemal verevalumitega kaetud olevat. Tundus, otsekui kannaks ta oranži-, punase-, lilla-, musta-, pruuni- ja kollaselaigulist ülikonda. Mehe kube oli sinikatest tume.

      Tapja oli teda kaua ja jõhkralt peksnud. Temast oli saanud lihakäntsakas. Kogu mehe keha kõneles vägivallast.

      See tundus absurdsena. Selline rahumeelne, leebe ja tasane mees. Ja siis see asi – see nagu polnukski Bob –, mida mõõdeti ja pildistati, millest pintsettidega ja tõendite kogumise kottidega üle käidi.

      „Mis laadi relvaga tegemist oli?“ küsis Cupidi.

      „Liiga vara öelda. Igatahes midagi rasket.“

      „Sündmuskohalt ei ole midagi leitud?“

      „Ei.“

      Puitkastil verd ei olnud. Mees topiti selle sisse pärast surma, mõtles South, õudusega sõpra silmitsedes. Vaene Bob. Vaene, vaene Bob.

      „Tunnen kaasa,“ tähendas Cupidi.

      „Mida?“

СКАЧАТЬ