Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I. Fanny de Sivers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Valitigi välja üliõpilased, kes kuidagi prantsuse keelt oskasid. Olin ka nende seas.

      Seal oli niisugune ilmelik lugu. Noored üliõpilased, täiesti teine miljöö, pärast õhtusööki istusime salongis … Maja juhataja, leitnant, hariduselt ajaloolane – küsis, mida te teete ja kes te olete jne. Keegi ei rääkinud midagi. Hakkasin siis teiste eest rääkima. Nii naljakas oli – kakskümmend inimest istuvad ja keegi ei räägi midagi. Järgmisel päeval ütles see leitnant mulle, et tahab veel rääkida. Läksin tema büroosse. Siis ta küsis, kes ma niisugune olen, – hoopis teistmoodi. Ütlesin siis, et ma tegelikult sakslane ei ole. Ta kutsus mu sinna kultuurikeskusse, et saaksin aega eksamiteks valmistuda. Olin siis just lõpueksameid tegemas. Seal hakkasingi Prantsusmaad nende inimeste kaudu tundma õppima.

      Offenburgis, paarkümmend kilomeetrit eemal, anti välja üht prantsuse kultuuriajakirja. Üks jesuiidi paater ajas seda asja, hiigla huvitav mees. Nemad käisid kogu aeg Pariisi vahet. Pariisis oli üks asutus, mis tegeles Prantsuse-Saksa suhetega. Ja mind saadeti Pariisi, kuna tundsin hästi Saksamaad. Seal hakkaski kõik see asi susisema.

      Õpinguid ülikoolis alustasite juba Eestis?

      Siin hakkasin prantsuse keelt õppima, siis ladina keelt ja kunstiajalugu. Vaevalt poolteist semestrit – üks terve kooliaasta ja natukene peale.

      Olete te pärit usklikust perekonnast?

      Ema oli väga usklik. Isa eriti ei olnud. Kummalgi polnud mingisugust teoloogilist haridust. Kõik minu küsimused jäid vastuseta. Ja ega kooliõpetaja ka palju parem olnud. Kui ma midagi küsisin, siis ta ehmatas ära. Vahel küsisin niisuguseid hulle küsimusi …

      Millised on hullud küsimused?

      Näiteks, mida Jumal praegu teeb? Maailm on ära loodud, kõik on enam-vähem hästi. Nüüd ootame ainult viimsetpäeva – kas see on loogiline? Ei osatud vastata. Aga mind huvitab see, mis praegu on, sest mina elan praegu ja praegu peab ka midagi olema.

      Kas te nüüd olete vastuse saanud?

      Olen ise vastuse leidnud. See on selge – Jumal on vitaalne. Ta teeb kogu aeg midagi. Maailma loomine käib edasi. Kuni lõpuni. Täna, homme, ülehomme …

      Keegi ütles kunagi, et minu teooria on niisugune-naasugune. Olen nõus selle kõik prügikasti viskama, kui keegi pakub loogilisema süsteemi asemele. Aga teist sellist lihtsalt ei ole. Ainukene süsteem, mis on algusest peale lõpuni koherentne, tihedalt seostatud, on piiblisüsteem.

      On Jumala tunnetamine teid mingit pidi aidanud või – kuidas see teis toimib?

      Igal inimesel avaldub see kindlasti isemoodi. Sel teemal on väga raske vaielda, sest Jumal räägib peamiselt sündmuste läbi, isiklikult räägib ta võibolla väga vähestega. Ja neist sündmustest peab siis katsuma kuidagi aru saada.

      Kas teie jaoks on usk emotsionaalne?

      Emotsionaalne? Väga vähe. Emotsioonid on kahtlased asjad. Kui hammas valutab, siis läheb kogu süsteem sassi.

      Minu arusaamist mööda on usk metafüüsiline teadmine. Kõik kuulub kokku. Inimene on tervik. Nii et emotsioonid tulevad kaasa igal juhul. Aga emotsioonid on minu arust teisejärgulised.

      Jumalaga võib vahel isegi raksu minna. Siis tulevad emotsioonid vahele.

      Ükskord juhtus minuga niisugune naljakas lugu … Ma ei tea, järsku ei maksa sellest kirjutada – see on niisugune natukene hull. Olgu …

      Elan 15 kilomeetrit Pariisist. Koju sõidan rongiga. Jaama juures on üks kirik, seal on igal õhtul missa. Enne kui rongi peale lähen, astun ikka kirikusse sisse. Sel õhtul oli mul kuidagi kiire. Vaatasin kella, et jään vist rongist maha. Läksin enne missa lõppu ära. Jooksin, ise tulivihane. Jaamas oli mul kuidagi iseäralik tunne, justkui oleks keegi kõrval. Aga rongi sain kätte – selle, mida olin tahtnud. Muga polnud ammuaega niisugust asja juhtunud – unustasin rahakoti rongi. Kell kaheksa õhtul jõudsin koju – võtmeid pole, raha pole. Kuskilt helistada ka ei saa. Mida teha? Hüppasin bussi peale. Bussijuhid tundsid mind, üks laenas kaks franki. Sõitsin jaama. Sealt helistati lõppjaama. Selgus, et rahakott oli alles. See oli tõeline ime. Sõitsin sinna. Koju jõudsin alles südaööl. Mul oli nii häbi, kui kõigest aru hakkasin saama. Sestsaadik ma niipalju enam ei jookse.

      Rääkisite ennist, kuidas teid sakslastest hoopis erinevaks peeti. Sellegipoolest küsiksin: on saksa ja eesti rahvus teie arvates sarnased?

      Arvan siiski, et see saksa traditsioon Eestimaal on nii sügavale läinud … Igatahes – eestlased sobivad sakslastega palju paremini kui prantslastega. Nad kuuluvad ju samasse kultuuriringkonda.

      Aga on nad teie arvates rohkem sarnased või rohkem erinevad? Mis on neis ühist, mis erinevat?

      On tõesti huvitav probleem, mis neil just ühist leidub. Vähemalt väliselt tõsine suhtumine ellu. Prantslastel on see kuidagi liikuvam ja pealiskaudsem. Eestlased ja sakslased on palju otsekohesemad kui prantslased. Prantslased väga tihti naeratavad ja lubavad. Sageli aga ei pea oma sõna, või ei saa seda pidada. Kui aga sakslane ütleb „ei” või „jaa”, siis nii see ka on. Enam-vähem. Eestlane samuti. Aga niisugused pisiasjad on elus väga tähtsad.

      Mis on vabadus?

      Kõigepealt, vabadus on sisemine asi. Vabadus on ka tõe äratundmine. Nagunii me maailmas üksi ei ole. Ei saagi olla. Vabadus selles mõttes, et mul pole üldse mingeid sidemeid – see ei funktsioneeri üldsegi. Kui inimene tunneb ära oma koha Jumala suhtes, siis ta saab vabaks kõigest sellest, mis talle muidu ahelaks muutuks.

      Kas absoluutset tõde on olemas?

      Jaa. Seda ma usun siiski. Kui Jumal on olemas, siis see ongi absoluutne tõde. Ma arvan, et see on kuidagi loogiline.

      Kas inimene saab selle tunnetamiseni üldse jõuda?

      Ma arvan küll, et saab. Siiski on tähtis teada, et on terve rida piirkondi või alasid, kuhuni inimene ise ei küüni. Lihtsalt tuleb ära tunda need piirid, mis meil on. Ja juba see teeb vabamaks. Piirid on piirid. Neist ei saa üle, ja sinna pole midagi parata. Jumal üksi saab sealt läbi.

      Jumalatunnetus on tegelikult see, mis tuleb Jumalalt, mitte meie poolt. Öeldakse ju, et usk on Jumala and. Seda ei saa välja kaubelda. Aga peab olema mingisugune vastuvõtlikkuse pind. Jumal ise ütleb, mis ta tahab. Igaühele tema võimete kohaselt …

      Jumal kutsub põhimõtteliselt kõiki. Ta on ju meid loonud. Meis kõigis on mingi jumalik säde. See on peaaegu Jumala egoism, et jälle kõike enda kätte saada, kui nii öelda tohib. Aga kui inimene ei taha kuulda, siis ei ole midagi parata. Ei saa kedagi päästa tema enda tahte vastu. Muidugi, Jumalal on võimalik inimesega seestpoolt rääkida ja talle teatavaks teha asju, mis meil väljastpoolt ei õnnestu. Võib ka teistpidi olla – et kasvõi üks sõna väljastpoolt mõjub kuidagi, ja pärast algab kasv seestpoolt.

      Mismoodi on eestlastele teie arvates mõjunud kättevõidetud vabadus?

      See on kole asi. Vabadus mõjub võib-olla alles siis, kui inimene teataval määral ise endast lahti saab. Nõukogulik kasvatus on suure töö ära teinud. Ta on inimesed ära rikkunud. Need, kes siis „niite tõmbasid”, võivad praegu küll öelda, et nad said, mida tahtsid. Ja seda niikaua, kuni inimesed aru ei saa, et nad peavad ise sõrad vastu ajama. niikaua, kui igaüks kisub enda poole ja solidaarsust ei ole, et tule mitte midagi välja.

      Aga miks siis inimesed sõrgu vastu ei aja – kas СКАЧАТЬ