Название: Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I
Автор: Fanny de Sivers
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949730391
isbn:
Alles Kolgatal, kui Jeesus sureb ristil võiduhõiskega, saab täiesti selgeks, et ta ei olnud poliitiline juht, vaid Jumal. Ja seda tunnistas kõigepealt Rooma ohvitser – pagan –, kes seda üllatavat suremist pealt nägi.
Lihtne kõnekeel, kiire väljendusrikas sündmustiku kirjeldus on viinud Markuse ka teatrilavale. Nii on teda etendatud Londonis, Brüsselis, Ateenas, Pariisis.
Markuse evangeelium on lühem kui teised. Umbes tunni ajaga võib ta otsast lõpuni läbi lugeda. Mitmed Markuse imetlejad teevad seda vahetevahel ja leiavad, et iga kord on see lugu neile midagi uut juurde andnud.
Jõululood Uues Testamendis
Evangeeliume on neli. Kõik neli jutustavad sama lugu: Jumal-Poja elukäiku kuni surmani. Ja ülestõusmiseni! Sünni kohta, millel põhinevad meie Jõulud, leiame andmeid ainult kahes – Matteuse ja Luuka juures. Mõlemad esitavad eri aspekte, märgivad detaile, mis teiste juures puuduvad. Nõnda näiteks kirjeldab Luukas Maria külaskäiku Eliisabeti juurde, millest Matteus vaikib. Matteus sellevastu jutustab Heroodese tagakiusamisest ja püha perekonna põgenemisest Egiptusesse. Luukas ei lausu selle kohta sõnagi. Oluline on aga see, et vaatamata variantidele ei esine kuskil vasturääkivusi. Mõlemad tunnistavad sama tõde, nimelt et Jeesus on Jumala Poeg, sündinud Neitsist Maarjast, ja et tema tulek maa peale valmistab kõigile, kes sellest teada saavad, suurt rõõmu.
Uurijad seletavad evangeeliumide erinevusi autorite isiksustega.
Luukas on kreeklane. Tema vaimses kogemuses predomineerib üleminek seaduselt armule. Matteus on juut ja tunnetab Jeesuse sündi kõigepealt vanatestamentlike tõotuste täitumisena.
Aga esitatud sündmuste valik ei ole seotud ainult autorite päritoluga. Selles avaldub ka nende elatud elu sisu.
Matteus on juudina elanud kaasa valitud rahva ajaloo jubedusi, ja kannatanud ise kristlasena õigeusklike juutide põlguse all. Samas aga tunneb ta määratut usaldust Jumala vastu, kes tõmbab ajaloo niite ja saadab oma valguskiired inimkonna pilkasesse pimedusse.
Luukas on Püha Vaimu võlu all. Ta tunneb, et Nelipüha ime kordub, ja on juba kordunud ennegi: Maria, Eliisabeti, karjaste, vana Siimeoni ja teiste juures. Et kaitsetus lapsukeses ära tunda Jumalat, selleks on vaja Püha Vaimu valgust.
Igatahes mõlemad tunnistavad selgelt, et Jeesus on Jumal, inimeseks saanud transtsendentne olevus, kuigi tema ilmumine ei torka silma. Ja et Neitsist sündimine märgib vastuvaieldamatult juba Vanas Testamendis ennustatud uue Loomise algust.
Matteus ja Luukas tähendasid üles neid episoode, mis neid kõige sügavamalt puudutasid, ja mis on olulised Jumala Sõnana meie õpetuseks. Kristlase isiklik kogemus palves ja meditatsioonis võib täiendada – kui Jumal tahab – neid napisõnalisi kirjeldusi. Nii näiteks koostas Assisi püha Franciscus Jõuludeks sõime, kus kohtame Jeesuslapse ja teiste tuntud kujude kõrval ka eeslit ja lehma – loomariigi esindajaid. Ja see paistab üsna loogiline, kuna Loomine on kosmiline akt ja hõlmab kõike, mida Jumal oma fantaasiakülluses on kujundanud. Sellest ei tohi miski välja jääda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
1
Tõnu Õnnepalu, Fanny de Sivers ja jumalik ajalugu. – Sirp 19.06.1992.
2
Marju Lepajõe, Fanny de Sivers on võrratult rohkem. – Postimees 31.10.2005.
3
Ott Ojamaa, Fanny de Sivers? – Looming 1990/10: lk 1436-1437.
4
Marju Lepajõe, Fanny de Sivers on võrratult rohkem. – Postimees 31.10.2005.
5
„Maarjamaa” ema Fanny 90! – Maarjamaa, Vello Salo ringkiri. Nr 11 (130). XXIV aastakäik. Luukapäev 2010.
6
Mati Unt, Ave Fanny de Sivers. – Looming 1992/8: 1143.
7
Fanny de Sivers, Ilu ja rõõm. – Tulimuld 1982/1: 19.