Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I. Fanny de Sivers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teised aga kuhjavad igasuguseid fantastilisi lugusid ja imesid. On selge, et legendid loovad tegusid ja sündmusi mingi idee illustreerimiseks. Matteus ja Luukas ei mõtle välja, vaid kirjutavad, mida nad on kuulnud, kuigi kaasaegsete tunnistus võis neid kimbatusse saata. Selle aja vaimu kohaselt oleks Jumalapoeg pidanud tulema otse taevast – suure au sees – ja mitte ilmuma vaikselt kuskil tähtsusetus linnakeses tagasihoidliku Joosepi perekonda.

      Evangeeliumide autorid julgesid kirja panna Kristuse sünniloo, kuigi see võis ka sel ajal paista absurdne, nagu oli absurdne ja isegi põlastusväärt Issanda kannatus ja ristisurm. Kui asetada Jeesuse elusündmused Heroodese-aegsesse kultuurpoliitilisse konteksti, siis selgub, et selles elus paistab kõik skandaalne, algusest lõpuni.

      Nii on Jeesuse neitsist sündimine täiesti uus ja uskumatu. Mütoloogias pole ühtegi sellist eeskuju. Mütoloogilistes sündides, kus mingi jumal on isaks, ilmub see alati viljastava võimuna, sigitajana, ja asub füüsiliselt isapositsiooni. Uus Testament esitab olud hoopis teisiti.

      Jeesuse sünd neitsist Mariast oli fakt, millest Matteus ja Luukas ei saanud mööda minna, mida nad ei oleks ka osanud ega julgenud välja mõelda. Nad panid kuuldu kirja ja püüdsid selle mõttest aru saada.

      Muidugi võidakse ka siin vastuväiteid leida, sest kõik sündmused, mille silmapaistvam osa juhib metafüüsikasse, nõuavad „usku”, igatahes annavad erinevaist allikaist saadud andmete üllatavad kokkusattumused põhjust järelemõtlemiseks.

      Anglikaani piiskop John Robinsoni uurimus „Honest to God” lükkab ümber kogu evangeeliumide senise dateerimise. Seni olid Piibli eriteadlased arvamusel, et nimetatud tekstid redigeeriti alles 70 aastat pärast Kristuse surma või veelgi hiljem. Robinsoni arvates on need kirjutatud palju varem, võimalikult 50 ja 60 aastate vahel.

      See uudne seisukoht lööb kõikuma mitmed teooriad ja sellepärast ei ole seda ka veel aktsepteeritud. Kuid mitmed uurijad on hakanud märkama nende tekstide heebrea-sugemeid. Nii näiteks analüüsis prantsuse ajaloolane Claude Tresmontart teoses „Le Christ hébreu” evangeeliumide jutustuste struktuuri ja tõestab, et see on põhiliselt heebrealik ja mitte kreekapärane, nagu seni ette kujutati, sest Uus Testament on kirjutatud kreeka keeles. Sellega saab selgeks, et antud tekstid on kirjutatud sündmustele palju lähemal ajal, kui seda varem arvati.

      Igatahes moodsa eksegeesi alusel ei saa enam lahutada meie usutunnistuse Kristust ajaloolisest Naatsareti Jeesusest.

Eesti Kirik16.12.1990

      Kui kuskil maakolkas toimub midagi olulist

      Jõulude lugu on üllatav ja teeb rahutuks. Kui mõelda, et kuskil maakolkas toimus ülitähtis kosmiline sündmus, ja keegi ei märganud seda! Aga mis seal oligi märgata? Öeldakse, et Jumal tegi end inimeseks. Pöörane uudis! Normaalselt võiks arvata, et kui Jumal – see Kõigevägevam – on olemas ja võtab äkki kätte Taevast Maa peale tulla, siis peaks see toimuma suure kärina ja mürinaga. Thor lööb välku. Jupiter raputab mägesid. Aga mis juhtub Petlemmas? Naine saab lapse. Muud midagi. Nagu igal pool mujal maailmas. Selle koha pealt tunduvad paganausud kuidagi realistlikumad.

      Karjased küll kuulsid-nägid mingisuguseid ingleid, kes kuulutasid, et inimkonnale on sündinud Päästja. Kas nad oleksid pidanud seda edasi rääkima? Ja kellele? Nad kuulusid alamrahva alamasse kihti. Nende seas polnud ärimehi ega pankureid. Ja poliitikat nad ka ei teinud. Ja kui kõrgem seltskond oma pidusid ning vastuvõtte korraldas, jäid nemad igal juhul kutsumata.

      Kuskil siiski vilkus täht, mis näitas, et sünnib midagi ebaharilikku. Aga inimene kõnnib tavaliselt, nina maas kinni, ja tõstab pilgu taeva poole, kui sealt hakkab alla rabisema vihma või rahet. Ainult paar nn Hommikumaa tarka arvas, et tuleb minna vaatama. Astronoomid ju oskavad rehkendada igasuguseid kõverjooni ja koosinusi ning mõõta taevakehade kiirgamist. Siit võib kerkida keerukaid hüpoteese. Peab aga olema pagana kõva annus julgust, et mõne kujutlusepildi nimel teele asuda. Või peab olema peast põrunud. Igatahes nende juttu ei võetud Jeruusalemmas tõsiselt, sest muidu oleks kuningas Heroodes hoopis teisiti reageerinud. Mõtelge ometi, Petlemmas olevat sündinud uus juutide kuningas, õhus on juba tunda riigipööret. Troon kõigub! Kui kutsuks kokku relvastatud kaardiväe ja läheks ise asja uurima: Petlemm asub ju ainult kümmekond kilomeetrit Jeruusalemmast. Aga Heroodes ei viitsi. Ja kas tasubki välismaa turistide loba peale hakata seda vaeva nägema?

      Mida Hommikumaa külalised Jeesus-lapse juures täpselt kuulsid või õppisid, seda Piibel ei jutusta. Kui nad sealt aga ära läksid, kadusid nad nagu tina tuhka. Paistab, et ka nemad ei hakanud oma seiklust kuskil pikalt-laialt seletama. Küllap neil oli juba selge, et harukordsete teadmiste levitamine võib osutuda hädaohtlikuks. See võib käia võimumeestele närvidele. Galilei lugu nad arvatavasti veel ei teadnud. Aga võib-olla teadsid ka. Öeldakse ju, et kõrgemal tasemel sulab aeg kokku …

      Niisiis – vaikne jõuluöö, mil nähtamatu Jumal tegi end inimeseks.

      Kujutab enne maailma elu ja argisekeldusi sel otsustaval silmapilgul: mõni vanamees tukub oma toanurgas, noored löövad tantsu, kaupmees istub laua taga ja rehkendab, purjus mees peksab oma naist, ratsanik kihutab kõrbes – tema reaalsus on liiv ja tuul, telgi ees lõkkel praeb lambakints …

      Nagu tänapäevalgi käis elu oma tavalist rada. Kus on nüüd tähed, ja mida nad jutustavad? Kes näeb neid?

      Judinad ajab selga, kui mõelda, et kuskil maakolkas sünnib võib-olla midagi olulist, mida keegi ei märka. Kuni äkki selgub, et ajaloo rattad lähevad roobastest välja.

Eesti Ekspress (Areen)20.12.2001

      Iga päev on rõõmupüha

      Üks prantsuse külapreester kaebas kunagi, et kristlased ei tea õieti, mida nad usuvad ega oska märgata sakramentides peituvat energiat. Nad tulevad pühapäeval kirikusse, mossis nägu peas, ja lähevad sealt tund aega hiljem koju – ikka pahura ilmega!

      Ometi on ristiusk rõõmus usk, ja iga kirikutorn, mis maastikust esile tõuseb, peaks meelde tuletama, et Jumal ei asu ainult taevas, vaid elab ka maa peal, ja et meid kõiki ootab vaimustav tulevik, kui me seda kogu südamest soovime.

      Jõulud tähistavad seda ajaloolist silmapilku, mil Jumal tegi end inimeseks. See on kosmiline sündmus, mis toob meie tigedasse maailma headust ning rõõmu. Ja nimelt rõõmu – seda rõõmu, mida ainult Jumal võib anda ja mis paneb vastu kõigile elu jalahoopidele ja särab läbi kõigist pisaraist ning leinalooridest. Eriti apostel Johannes toonitab, et jumalik rõõm loidab Kristuse südames, ja sellest võib siis ka iga inimene osa saada.

      Jõulud meenutavad mulle Kaana pulma. Kaanas pidutseti ja pühitseti perekondlikku sündmust. Kristuse ilmumine Petlemma sõimes märgib Jumala pulmi inimkonnaga. Nüüdsest kuuluvad Jumal ja inimene lahutamatult kokku ja inimesele on antud võimalus end täielikult teostada.

      Pulmamotiivi kasutatakse pühakirjas sageli. Pulmad on ju pidulik etapp elus, mis ühendab, toob rõõmu ja ehitab tulevikku. Jeesuse avalik tegevus algab Kaana pidulauas ja esimene ime – vee muutmine veiniks – teostub Maarja algatusel.

      Johannese järgi seisab Maarja Jeesuse missiooni alguses ja lõpus – Kaana pulmas ja Kolgata risti all. Ta nagu raamib selle sisse. Kuid Maarja sõnadest on jäänud ainult mõni üksik väljend evangeeliumi teksti. Viimane neist ongi öeldud Kaanas, kuid kostab juba 2000 aastat iga teadliku kristlase kõrva: „Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke.”

      Kaunis naisekuju lunastuseloos teeb selle kuidagi maalähedaseks. Judeokristlik Jumal ei ole kauge, kättesaamatu võim nagu muhameedlaste Allah, ta laskub meie konkreetsesse murelikku argipäeva, kus iga vein saab varsti otsa ja muud probleemid vaevavad hinge. Ta võtab osa meie töödest, СКАЧАТЬ