Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I. Fanny de Sivers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaunistavad mitmesugused sümbolid. Seal on kuuseoksi ja küünlaid, lund ja piparkooke. Kristlikult meelestatud publikule pakutakse ka pilte „pühast perekonnast”, mis tulevad enamasti muuseumidest ja kunstigaleriidest. Siin istub neitsi Maarja rikkalikult volditud mantlis ja hoiab Jeesus-last „põlvede peal”, nagu me „Püha öö” puhul laulame. Tavaliste rekvisiitide juurde kuuluvad paar tiibu lehvitavat inglit ning üllatunud silmadega eesel ja lehm, kel on Assisi Franciscusest saadik au seda stseeni pealt vaadata.

      Maarja taga või kõrval aga seisab veider vanamees, kes mulle ammu närvidele käib. Tema juuksed on valged ja habe samuti, ja ilme enamasti pahur või hädine. See raugastunud tüüp peab kujutama Maarja seaduslikku abikaasat Joosepit! Ja kuna renessansisajandid maalivad hoolega jõuluteemalisi pilte, siis leiame seal mitmesuguseid Joosepeid, üks nigelam kui teine.

      Olgu see siis Giotto või Dürer või Anton van Dyck, kõik esitavad Joosepit, nagu oleks see Maarja vanavanaisa. Mitmes kohas on tema juuksed juba välja langenud, nagu näiteks Lucas Cranachi „Põgenemisel Egiptusse”. Isegi Fra Angelico, keda peetakse vaimsemaks kui teisi tema aja kunstnikke, annab Jeesuse kasuisale Egiptuse teel kõhna kurva näokese ja valged juuksed musta mütsi all. Võib küsida, kuidas niisugune vilets mehike üldse julges sellist pikka teekonda ette võtta.

      Aga anonüümsed ja vähem tuntud meistrid on siin veel leidlikumad. Ühel 15. sajandi lõuendil komberdab vanake juba kepiga.

      Mida tähendab see häbematu gerontomaania?

      Aga kõigepealt: kas Joosep võis üldse selline olla?

      Teame, et antiikajal pandi tütarlapsed varakult mehele. Maarja vanemad olid sügavalt usklikud inimesed. Nende tütreke võis olla umbes 15 aastat vana ja talle tuli leida sobiv, väärikas kosilane. Oleks olnud võimatu niisugust neiut mõnele rikkale saja-aastasele voodisoojendajaks maha müüa. Muide, Joosepi puusepa-ametiga ei saanudki erilist rikkust kokku ajada. Aga see nõudis füüsilist jõudu, tugevaid muskleid, et käia metsas puid raiumas ja need omal jõul koju tirida. Joosepil – nagu ka Jeesusel – pidi olema atleedikeha.

      Raugalik Joosep lapseohtu Maarja kõrval oleks ka ergutanud külarahva keelepeksu. Naatsaret oli väike alev, kus inimesed tundsid üksteist ja kõik sündmused leidsid vastukaja naabertänavas. Naised käisid kaevul vett toomas – see kaev on veel tänapäeval olemas – seal jutustati uudiseid, sõeluti külaklatši. Mida oleks arvatud noore tüdruku mehest, kes seisab veel vaevalt püsti? Tänapäeval ütleksime: näe kus va pedofiil! Et kutsu kas või politsei!

      Paistab selge, et Joosep pidi olema noor. Juba Avila püha Teresa, kes Joosepist eriti lugu pidas, sõdis selle perversse kuju vastu meie maalikunstis. Ja üks realistlikemaid portreesid Joosepist tulebki Hispaaniast, nimelt El Greco pintsli alt. Ka Rafaeli „Abielu sõlmimisel” pole viga …

      Aga millest võis selline rumal traditsioon – kujutada Joosepit raugana – välja kasvada?

      On legende, mis jutustavad, et Joosepil oli juba olnud naine ja trobikond lapsi laiali ilma peal, ja nüüd, kus mehe elu oli ära elatud ja surm juba silma ees, annab Jumal talle käsu Jeesus-laps oma hoole alla võtta ja ema Maarja neitsilikkust kaitsta. Tohoh!

      Ja siin ongi konks! Kogu meie kultuur piinleb seksuaalsuse kinnismõtteis. Selle ületähtsustamine on aktuaalne nüüd j a oli seda ka ennevanasti. Me ei suuda ette kujutada, et üks noor ilus neiu ja üks elujõuline noormees suudaksid elada ühe katuse all „ilma-et-midagi-juhtuks”! Et armastus võib olla tugevam kui kõik loomulikud tungid, et on olemas ideaalid, mis annavad jõudu, sisendavad vaimsust ja julgust kõigest argisest välja trügida. Elada kangelaslikult.

      Meil on raske mõista Pühakirjas esinevaid sündmusi ning kujusid. Kas mitte sellepärast, et me rabeleme kogu elu aeg mitmesugustes painajalikes soovunelmates ja illusioonides: seks, raha, võim … Öeldakse, et Tõde teeb vabaks!

Eesti Ekspress (Areen)12.01.2008

      Jõulud ja ajalugu

      Jõulud on laste püha. Rõõmus, romantiline öö, täis müüte ja legende. Kõigis kristlikes maades süüdatakse küünlad, riputatakse kuuseoksi ja kuldtähti lakke või aknale. Rahvas sööb, joob, pidutseb ja jagab kingitusi.

      Kuid jõulud ei ole ainult laste püha. Jõulud on ajalooline sündmus, nii võimas ajalooline sündmus, et ta Läänes jõudis välja suruda paganliku pööripäevapeo.

      Viimase sajandi jooksul on mitmed kriitikud ja uurijad püüdnud selgitada, et Jeesuse sünnil Petlemmas ei ole midagi ühist meie jõuludega. Kuid mida kaugemale areneb eksegees, seda selgemini tõuseb esile Pühakirja kindel ajalooline alus.

      Aastal 1983 ilmus René Laurentini sulest 600-leheküljeline põhjalik dokumenteeritud teos Jõulude tõe üle „teispool müüte” (Les Evangiles de l’enfance du Christ). Autor on töötanud teema kallal juba kolmkümmend aastat ja teab, millest ta kõneleb.

      Uues Testamendis on väga vähe andmeid Kristuse lapsepõlve kohta: kaks peatükki Matteuse ja kaks peatükki Luuka evangeeliumis. Kiriku traditsioon on mõlema sündmustiku kokku pannud. Jõulusõimede ümber, mis on ladina maades populaarsemad kui jõulupuud, kohtame karjaseid ja Idamaa tarku. Ja siin on juba esimene probleem ajaloolastele: Matteus ei lausu sõnagi karjastest ja sõimest, Luukas jällegi ignoreerib „kuningaid” ja nende kingitusi.

      Kuid uurija peab teadma, et mineviku jutustused on alati pluralistlikud. Iga tunnistaja näeb sündmusi ning asjaolusid isemoodi, oma elamuse järgi, omaenese isiksuse kohaselt. Ka töötab iga mälu erinevalt ja peab kinni ainult teatavaid asju. Ajaloosündmustel on palju tahke, nii et üks inimene vaevalt jõuab kõike ära näha ja tunda. Kogemuste erinevus ja tõsiasjade mitmekülgsus avaldub pideval kaasaegsete sündmuste kirjeldamisel ja analüüsimisel. Pole imestada, et evangeeliumid on koostatud sama reegli järgi.

      Oluline on see, et evangeeliumide jutustused ei räägi üksteisele vastu. Kuigi iga autor valib episoodid Kristuse elust oma äranägemise järgi ja esitab need isikliku maitse kohaselt, ühtivad kõik tähtsad faktilised andmed: daatum – Heroodese valitsusaeg, kohad – Petlemm ja Naatsaret, tegelased – Maria, Joosep jne. Ja muidugi teade Jumalinimese sünnist väljaspool loomulikke loodusseadusi.

      Moodsa ajalooteaduse seisukohalt ei saa evangeeliume muidugi mitte võtta nagu tänapäeva arhiivimaterjale. Aga kui me tahaksime neid allikaid kõrvaldada sellepärast, et nad ei ole teaduslikud, siis peaksime samasse paberkorvi viskama kõik teised antiiksed teosed ja autorid nagu Herodotos, Plutarchos või Plinius, sest ka nemad ei tunnista praeguste nõuete kohaselt.

      Tõsisem argument on vastuväide, et Jeesuse lapsepõlve jutustused kuuluvad legendide piirkonda ja et need on muuseas kirjutatud hiljem kui kõik teised episoodid Kristuse elust. Alles paarikümne aasta eest toetus Pühakirja-vastaste kriitika tugevalt sellele argumendile, kuid uurimused näitavad, et ka see ei pea paika. Luukas ise defineerib oma meetodi kohe evangeeliumi alguses: „Et juba mitmed on võtnud kätte kirjutada loo neist asjust, mis meie seas tõsikindlalt on sündinud, nõnda nagu meile on jutustanud need, kes ise on seda näinud algusest ja on olnud sõna sulased, siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna sinule, kõrgeauline Teofilos, et sa õpiksid tundma nende asjade kindla tõe, mida sulle on õpetatud” (Lk 1:1).

      On selge, et nimetatud tekstide autorid olid sündmuste ülestähendamise ette võtnud pärast põhjalikku uurimist. Kõik kriitikud, kes on püüdnud evangelistide andmeid kristlusele võõraste allikate abil ümber lükata, on läinud oma argumentatsiooniga rappa. Nii ei pea kuidagi paika 1960-ndatel aastatel tekkinud eelarvamus, et evangeeliumide ajalooline väärtus on kõrvaline, sest tegemist on usulise kirjandusega, kui ainult vaadata antud teksti objektiivselt. Muidugi on СКАЧАТЬ