Pildid sinust. Caroline Leavitt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kõik on hästi, Samiga saab korda. April on arvatavasti muljuda saanud ja sidemetes, väikesele poisile hirmutav vaatepilt, ja loomulikult on Sami vaja selleks ette valmistada, selgitada ja rahustada.

      Ta oli jõudnud poolde koridori, kui üks hääl hüüdis: „Härra Nash!”

      Charlie pöördus. Talle lähenes üks arst, keda saatsid kaks Canada ratsapolitseile sarnanevas vormis politseinikku. Kõigi näod olid suletud nagu rahakukrud. „Härra Nash.”

      Arst oli rohelistes kirurgiriietes, mask rippus kaelas. „Kus mu naine on?” küsis Charlie arstilt.

      „Härra Nash.”

      Charlie vaatas ringi. „Kas ta on mõnel muul korrusel?”

      Äkki ta märkas arsti käisel nõrka sinepiplekki.

      „Mul on väga kahju,” ütles arst.

      Hiljem ta mäletas järgmisi seiku. Kui politseinikud küsisid samu küsimusi nagu Massachusettsi politsei, millele ta ei osanud vastata. Kui politseinikud palusid luba Samiga rääkida ja Sam keeldus midagi ütlemast, isegi kui Charlie ta kõrval seisis ja kätt hoidis. Kui üks meditsiiniõde ulatas talle väikese plastkoti Aprili asjadega. Tema rahakott, tema kamm ja taskurätt, kõik nii tuttavad asjad. Kaks arsti küsimas doonorikaardi kohta, mis nad olid Aprili rahakotist leidnud, kes tahtsid ta allkirja, et saaksid Aprili organid kellelegi teisele annetada. Keegi teine puudutab Aprili nahka. Keegi teine näeb läbi tema silmade. Temalt paluti allkirja lahkamise ja siis matusebüroo jaoks. Ta vaid seisis seal ja vahtis. „Me võime teid saata kellegi juurde Oakrose’is,” pakkus sotsiaaltöötaja vaikselt ja ta noogutas. Talle meenus, et ta oli tulnud sellesse ruumi, et näha oma naist. See oli tavaline tühi ruum pika lauaga ja ta naine lebas sellel, kuidagi sundimatult, otsekui puhkaks, näolihased lõdvestunud, nahk kahvatu kui kirjapaber, kerge naeratus huulil, nagu ta teaks isegi kinnisilmi, et mees on seal ja tal on hea meel teda näha. Charlie puudutas naise kleidiäärt, seda kleiti polnud ta varem näinud. Hetkeks tekkis tal mõte – võib-olla see ei ole April. Naise põsel oli hall kolmnurkne laik. Charlie võttis naise näo pihkude vahele, silitas ta käsivarsi, ta jalgu. „Hinga,” ütles ta.

      Ta ronis lauale naise kõrvale, pani käe talle ümber. Ta sulges silmad ja siis kuulis, kuidas uks avanes, kuulis samme lähenemas. „Härra Nash,” lausus üks hääl ja ta avas silmad ja nägi jälle seda pagana sotsiaaltöötajat, aga ta ei suutnud liigutada, ei suutnud jalgu alla võtta. Sotsiaaltöötaja puudutas ta käsivart veel kord ja seekord Charlie kangestus.

      „Kas teil on kedagi, kellele ma saan teie pärast helistada?” küsis ta.

      „Helistage Aprilile, minu naisele.”

      Naine oli mõne hetke vait. „Kas on veel kedagi?” Charlie raputas pead.

      „Ma tean, kui raske see on. Ma tean, mida te tunnete, aga te ei saa siia jääda,” ütles naine.

      Charlie mõtles Edile, kes istub ooteruumis, pea käte vahel. „Kust te teate, mida ma tunnen?”

      Naine pani käe ta õlale. „Minu tütar suri, kui oli kümneaastane. Tal jäi närimiskumm kurku kinni, ta lämbus.”

      Charlie sulges silmad. Kui ta ei liiguta, võib-olla läheb naine minema.

      „Ma helistan matusebüroosse teie eest. Nad korraldavad teie abikaasa transpordi koju. Kas see sobib teile?”

      Charlie tundis, kuidas kaart talle pihku pisteti, ja avas silmad. Naine oli kirjutanud kaardile Vennad Roland Matusebüroo. „Ta tahtis, et ta tuhastataks,” sõnas Charlie ja naine noogutas.

      „Ma ütlen neile,” lausus ta. „Aga te peate poja koju viima.” Aegamisi vedas Charlie end laualt alla. Ta järgnes naisele koridori, nad läksid piki punast joont, siis sinist ja siis jõudsid ühte väikesesse ruumi ja seal oli Sam, oma riided seljas, käsivars sidemes, ja lobises ühe meditsiiniõega. Sam heitis ühe pilgu isa näole ja jäi vait. „Tule, lähme koju,” ütles Charlie vaikselt ja Sam libistas end haiglavoodilt ja võttis Charlie käest kinni, pigistades seda kõvasti.

      Politseinikud ootasid, käed kohmetult taskutes. „Kas teil on võimalus koju sõita?” küsis üks politseinik.

      Charlie noogutas. Siis läks Edi otsima ja niipea, kui too nägi Charlie nägu, ta tõusis ja tegi midagi, mida ta polnud varem kunagi teinud. Ta embas Charliet tugevasti. „Tulge,” ütles ta. „Ma viin teid koju.”

      Oli hilja. Ümbruskond oli pime, kardinad olid ette tõmmatud. Kvartali lõpus kräunus Gallagheride indlev kollane kass. „Kas te saate hakkama?” küsis Ed ja Charlie mõtles, et Edi naine – sale kena naine punaste lokkis juustega – on kindlasti veel üleval ja muretseb tema pärast. Charlie hõõrus Edi õlga. „Sa oled teinud rohkem, kui ma suudan sind tänada. Mine koju,” ütles ta.

      Sam komberdas kõnniteel paar sammu. Charlie võttis ta sülle, oma sooja unise poisi, kelle käsivarrel jooksis sakiline haav. Sellest jääb arm, mõtles ta. Charlie viis Sami tema tuppa, pani õrnalt voodisse. Niipea kui poisi pea patja puudutas, ta juba magas.

      Charlie istus Sami kõrvale voodile. Ta ei suutnud oma magamistuppa minna. Ta ei suutnud omaenda majas ringi liikuda. Telefon helises ja ta lasi sellel heliseda.

      Voodi oli kitsas, kuid Charlie heitis tasahilju Sami kõrvale ja pani käsivarre talle ümber, tõmmates ta lähemale, ja vaatas poja rinda hingamise rütmis kerkimas ja vajumas. Ta langetas pea ja suudles poega põsele.

      Ma jooksin, oli Sam talle öelnud. Kuhu ta jooksis? Mille juurde ta jooksis? Ja mida Sam üldse autost väljas tegi? Mida tegi April sellel teel kolme tunni kaugusel? Kuhu nad olid minemas ja miks ta polnud sellest midagi teadnud? Tal on šokk, oli meditsiiniõde talle öelnud.

      Charlie lamas ärkvel, vahtides pimedusse, kuulates maja kriuksumist. Siis ta tõusis ja läks võtma kilekotti Aprili asjadega, mille ta oli jätnud eestoa laua peale. Ta tühjendas selle elutoa põrandale. Naise rahakott, peotäis münte ja meigitarbed. Kõik oli mustaks tõmbunud, suitsune. Tal oli tunne, nagu oleks ta saanud hoobi kõhtu. Ta vajus põrandale, tal oli halb olla.

      Varem ta naeris filmide üle, kus mehed hingasid sisse oma naiste riiete lõhna. Nüüd hoidis ta ise Aprili sinist taskurätti näo ees, kuid see lõhnas vaid suitsu järele. Ta pillas selle käest.

      Charlie käed hakkasid värisema. Ta lükkas koti toa kaugemasse nurka. Miks April ei öelnud talle, et ta läheb koos Samiga kuhugi? Kas ta oli ikka veel pahane nende sõneluse pärast? Kas see oli naise viis maha rahuneda, minna kusagile ja tulla siis tagasi, enne kui Charlie teada sai, et ta oli ära? Charlie läks magamistuppa ja avas naise sahtlid, kiskus välja brošüürid, mida naine seal hoidis, kohtadest, mida ta tahtis külastada. Frank Lloyd Wrighti Falling Water House Pennsylvanias. Whetstone’i rooside park Ohios. Kas nad sinna olidki teel?

      Naine polnud jätnud talle kirjakest. Ta polnud öelnud, et midagi on halvasti. Kõik oli endine, kuid, armas taevas, ta oli seisnud keset teed, auto vales sõidusuunas, ja ta oli Sami kaasa võtnud.

      Armastan sind. Lahkumise eelõhtul enne voodisseminekut, enne seda kui nad tülli läksid, oli ta seda mehele öelnud, sosistanud, huuled mehe kaelal. Armastan sind. Enamikul hommikutel vahetasid nad vaid kiire suudluse, sest mõlemad tormasid minema, kuna Sam oli kas laagrisse või kooli hilinemas. Charlie puudutas naise ninaotsa, naeratas talle. „Ütle mulle seda ka,” ütles naine alati, ja Charlie vastus oli alati sama: „Kas sa seda siis nüüdseks veel ei tea?” Igal hommikul, СКАЧАТЬ