Pildid sinust. Caroline Leavitt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juhi?”

      „Ei olnud joobes. Udu, aga mitte kiiruse ületamine. Kristallpuhas register.”

      „Minu naine on suurepärane juht,” ütles Charlie. „Ta pole kunagi trahvi saanud.”

      Politseinik kummardus ettepoole, nagu tahaks Charliele saladust avaldada. „Teie naise auto oli keset teed ja ilma tuledeta. Ei mingeid signaalrakette ega signaaltulesid. Auto oli pööratud valesse suunda. Teie naine seisis keset teed ja poiss jooksis metsa. Tehti hädaabikõne – astmahoog.”

      „Mu pojal on astma. Kas temaga on kõik korras? Mis mu naine ütleb, mis juhtus?”

      Noorem politseinik kõhkles. „Me ei tea,” sõnas ta viimaks. Charlie haaras trepi käsipuust.

      „Kas olete kombes?” küsis politseinik, kummardudes tema poole, ja Charlie hing jäi kinni. Ta tagus endale vastu rinda ja hetkeks mõtles, kas tal mitte pole Sami astmahoog. „Jah,” vastas ta ja haaras autovõtmed ning politseinik võttis tal käest kinni. „Kas te leiate kellegi, kes teid sõidutab? Sellises olukorras te ei ole võimeline kolm tundi sõitma.”

      „Kolm tundi,” kordas Charlie. Juba üksnes selle kuulmine tegi haiget. „Meil on aega,” sõnas politseinik järsult. „Me ootame niikaua, kuni te leiate kellegi, kes teid sõidutab.”

      Charlie helistas paarile sõbrale, aga kedagi ei olnud kodus. Siis helistas ta oma töödejuhatajale Edile, kes tuli otsekohe, pani Charlie autosse istuma ja siis sõitis nii kiiresti, kui sai. Kumbki ei rääkinud ja kuulda oli ainult maanteemürinat.

      Charlie arvates nad ei sõitnud piisavalt kiiresti. Mootor kiunus ja Charlie pigistas käsi kokku ning vabastas taas. Tänavad olid rahvast täis, kui kõik liikusid aegluubis. Üks noor naine sirutas end loiult kikivarvule, et võtta ajalehekioski riiulilt üks ajakiri. Üks vana mees pritsis pudelist vett tänavale, ise naeris: „Häh-häh-häh.”

      Kõik on korras, ütles Charlie endale. Inimesed ajavad kogu aeg asju segi. Küsi kolmelt tunnistajalt midagi kuriteo kohta ja sa saad kolm erinevat vastust.

      Viimaks jõudsid nad Hartfordi haiglasse. Kompaktne punane telliskivihoone. Kiirabiauto vuhises mööda ja Charlie tundis äkki iiveldust. Ta surus sõrmed peopessa, tõmbas end küüru ja higistas. See on eksitus. Just see see ongi – eksitus. Ta läheb haiglasse, näeb oma naist ja poega. Nad lähevad koos koju ja kõik on üks hämmastav lugu, mille üle nad hiljem naeravad.

      Haigla oli eredalt valgustatud ja lärmakas. Ed tuli temaga kaasa, oli ta kõrval. Liftis pigistas üks naine imelikult kollaseid karikakraid peos, ohkas pidevalt ja siis taganes Charlie juurest eemale, nii kaugele liftiseina lähedale kui võimalik. Charlie uuris lilli lähemalt. Värvitud, mõtles ta imestades. Lilled olid värvitud. Ta kummardus üle naise ja vajutas nuppu ja naine ohkas jälle. Lillede värvitud kroonlehed võbelesid ta hingeõhus.

      Kui liftiuksed avanesid, oleks Charlie äärepealt komistanud. „Ma ootan sind siin,” ütles Ed ja noogutas ooteruumi poole. Ta võttis istet oranžil toolil ja pani pea käte vahele.

      Charlie püüdis leida meditsiiniõde, arsti, et küsida: kus nad on? Kus nad on? Ent iga kord, kui ta lähenes mõnele meditsiiniõele, liugles see temast eemale nagu elavhõbe, sammud vaiksed kui kassi käpad. Iga kord, kui ta hüüdis: „Doktor,” heitis arst talle pilgu ja siis pidi ta minema. Charlie suundus registreerimislaua juurde, selle ümber sagisid inimesed. Üks meditsiiniõde vaatas tema poole. „April Nash. Sam Nash,” lausus Charlie hingetult.

      Meditsiiniõde pilgutas silmi. „Ahah, härra Nash….”

      „Kust ma leian oma poja? Kus mu naine on?”

      Naine puudutas ta käsivart, pannes ta südame kiiresti põksuma. See ei ole kunagi hea märk, kui nad sind puudutavad. Ta oli televiisoris näinud liiga palju haigladraamasid, et ette kujutada, mis järgneb: tasane hääl, kindel pilk, halvad uudised. Ta tõmbas käe eemale. „Las ma kutsun arsti,” sõnas meditsiiniõde.

      „Ei-ei, rääkige teie mulle,” nõudis Charlie, kuid naine kõndis juba minema ja Charlie järgnes talle ja koridori lõpus, ratastel kanderaamil istus üks poiss, ülisuurde sinisesse haiglakitlisse uppunud. Charlie pingutas silmi, püüdes eristada nägu, kuid ta oli liiga kaugel, et aru saada, kes see poiss on. Poisi kõrval oli meditsiiniõde, kes pani mansetti ümber ta käsivarre.

      Põrand oli musta värvi, siniste ja roheliste ja punaste joontega, mis suundusid erinevatesse osakondadesse, ja Charlie kingad libisesid, kuid sellele vaatamata ta jooksis nii kiiresti, kui suutis. Poiss muutus ta silmis suuremaks, üksikasjad selginesid, ja äkki nägi Charlie kahvatut jumet, pruuni juuksepahmakat, kõiki neid elemente, mis kokku andsid Sami. Ta hakkas nutma ja jooksis poja poole. „Sam!” hüüdis ta, mõeldes: vaata mind, vaata mind, justkui teeks see poja ta jaoks reaalseks, kui poiss teda näeb. „Sam!”

      Sam ei liigutanud. Ja siis nägi Charlie ta käsivart, kangelt välja sirutatud, õmblus alates randmest korralike mustade ristidega küünarnukini jooksmas, nii et Charliel hakkas sellest vaatepildist pea ringi käima. „Issi,” lausus Sam, „mul on õmblus.” Sam krimpsutas valust nägu, kui Charlie ta põske puudutas. „Issi,” ütles ta, „see oli valus.”

      „Tal oli päris suur ja sügav haav,” teatas meditsiiniõde. Ta võttis vererõhumanseti poisi käsivarrelt ja patsutas teda õlale. „Sulle jääb arm. Nagu väike meene,” ütles ta poisile. „See teeb su väga eriliseks.”

      Sam vaatas oma käsivart.

      „Me andsime talle nebulisaatori astma leevendamiseks,” teatas meditsiiniõde. Charlie tõmbas Sami tugevasti enda vastu. Ta tundis poja väikest rinda tõusmas ja kerkimas, tema linnulikult kiireid südamelööke. Ta tundis poja haput hingeõhku. „Issi,” sosistas Sam. Ta hääl kõlas imelikult. Charlie lükkas poja juuksed näolt, et seda kontrollida, lükkas üles varrukad, et uurida ta luid, nahk oli siit-sealt lillakas, iga sinikas oli kui hoop Charlie kõhtu. „Sinuga on kõik hästi,” ütles Charlie imestades. Ta kallistas Sami veel kord tugevasti, kuid Sam tundus külm ja kleepuvniiske, ja Charlie märkas, et ta huuled olid pisut sinised. Ta vaatas üles meditsiiniõe poole.

      „Temaga saab kõik korda. Ta on tugev poiss, seda võin teile kinnitada.” Meditsiiniõe hääl oli vali ja tugev, kuid siis ta koputas Charlie käsivarrele ja tõmbas ta eemale, kust Sam ei kuule. „Tal on šokk,” ütles ta vaikselt. „Ta võib mõnda aega reageerida ja käituda uimaselt. Näidake, et te armastate teda, ja temaga saab kõik korda.”

      Charlie pöördus tagasi Sami juurde, tõmmates ta tugevasti enda vastu.

      Sam rabeles end vabaks. Ta silmad olid hiigelsuured, pupillid tumedad ja klaasjad, kuid samas ka kauged, nagu ta ei näekski Charliet, ehkki vaatas talle otsa. „Ma jooksin,” pahvatas Sam. „Ma jooksin auto juurest ära.”

      „Pole midagi. See on hea. Mul on hea meel, et sa jooksid, muidu oleksid võinud autos haiget saada.”

      „Ma ei teadnud, mida muud teha!”

      „Sa jooksid ja sinuga on kõik hästi.” Charlie neelatas. „Mida te tegite autos, poja? Kuhu te emmega sõitsite?”

      „Nad ei lase mind emme juurde,” sõnas Sam.

      „Minu naine…” pöördus Charlie meditsiiniõe poole. Veel üks kanderaam, mida lükkas üks mees, veeres temast mööda.

      „Te peate otsima arsti,” sõnas meditsiiniõde. „Täna on siin palju rahvast.”

      „Sina СКАЧАТЬ