Naised päikesevalguses. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Ah, ma armastan ooperit, fotograafiat ja purjetamist.” Ta istus äkitselt, nagu ei tahaks enam ühtegi sõna lausuda. Purjetamine. Kunagi talle meeldis purjetamine. Enam mitte.

      Camille kuulas. Indialanna oli südamekirurg, kes pidi töölt lahkuma varase Parkinsoni tõve tõttu. Üks teine naine, kes nägi välja nagu vanem Audrey Hepburn, oli psühholoog, kes oli aastaid andnud hinnanguid surmamõistetud vangidele. Suure kondiga Bitsy juhtis kakskümmend aastat kolimisfirmat. Peaaegu kõik, kes rääkisid, olid töötanud; kolm pretendeerisid tiitlile „koduperenaine”. Kaks kirjeldasid end kui vähist paranenuid ja üks mainis südamesiirdamist. See pole esmakursuslase enesetutvustus, mõtles Camille. Keegi ei ütle, et talle meeldib Jack Kerouac või et ta veetis suve Apalatši rajal matkates.

      Ta läks ringkäigu alustamiseks välja koos Susani ja Juliaga. Väikestel siltidel olid kirjas majade nimed: Vinca, Larkspur, Azalea, Marigold, Lantana, Zinnia. Erinevalt kahest esimesest, mida nad nägid, mõlemad üsna tüüpiliselt sisustatud nagu hotelliketi tuba, oli Morning Glory viimane maja, kust avanes vaade üle aasa ja kus oli lisaks aiale ka külgterrass. „Kellelegi meeldivad tõeliselt nartsissid,” märkas Camille, „ja nende mitmesugused liigid.”

      Koolibri sumises rippfuksia lilla kõri juures. „Vaadake! Tooge lavale koolibrid! Nemad juba teavad, kuidas paik ahvatlevaks teha.” Susan kummardus, et nuusutada ühte topeltnartsissi, sest teadis, et see lõhnab. „Ilusti tehtud. Vaadake, kuidas hüatsindid tärkavad. Julia, kas sa kujutled end verandal „Nessun dormat” kuulamas ja end vanadusse kiigutamas?”

      Julia nügis Camille’i, kui nad sees ringkäiku tegid. „Kellele see pesa ei meeldiks, ah?” Kui selles ei ela keegi, kes on Bermudas puhkamas, mõtles ta, lööks ta oma säästud otsemaid letti, jookseks üürikorterisse kohvri järele ja keedaks öö hakul juba süüa. „Mulle meeldivad värvid, mida on kasutatud, see justkui jäine melon ja salvei – ja see suur mugav kreemikasvalge diivan.” Kõik majakesed olid avatud planeeringuga: suur elutoaala, kööginurk toiduvalmistamispinnaga, mille all oli koht veinipudelitele, palju lauaruumi, keskmise suurusega magamistuba, üllatavalt luksuslik vann, korralik panipaik. „Mulle meeldiks selles suures vaskkausis munavalgeid kloppida. Vaadake seda!” Tööpinna kohal olid seinad üleni täis vaskanumaid.

      „Ma olen rabatud,” tunnistas Camille. Niipea kui ta oli seda öelnud, lasksid tema kopsud sügava ohkega õhku välja. Tegelikult paistis maja pisike, nagu tunnistaks, et vana inimene peab kahanema. Joo mind, mõtles ta end ühtäkki liiga pikana ja kohmakana tundes.

      Viimane majake, mida nad külastasid, nägi välja nii sünge, et Camille mõtles, miks seda üldse näidati. Elutoas laiutas tohutu suur televiisor ja selle ette oli pargitud niisama suur lamamistool. Paljad põrandad, lagedad pruunikashallid seinad, ajaleheriidad kamina kõrval, millel polnud ühtegi nõeplekki. „Ma arvan, et seda näidatakse meile kahe magamistoa tõttu,” ütles Julia tühja kööki vaadates. Blair kiirustas neid tagant ja ütles midagi sellist, et omanik pole veel end sisse seadnud, ning suunas nad vaatama väikest tiiki, millel liuglesid pardid.

      Kõigile meeldis köögiviljaaed valge tara taga, mille peal jooksis elektritraat pesukarude ja hirvede peletamiseks. Korjamisvalmis kähara salati rivid, sparglilehised, mis heljusid tervislike ürtide klumpide taga, ja viinamarjaväädid, mis laiutasid pikal tüvel ja millel tärkasid õrnad kollakasrohelised lehed. Rammusad vaod näisid ootavat taimi niipea, kui maapind soojeneb.

      Lõuna ajal istus Camille Blairi kõrval. Kõik oli hoolikalt, tagasihoidlikult vürtsitatud ja väga maitsev. „Mis mulje teile jäi, proua Trowbridge, või kas ma tohin teid Camille’iks kutsuda?”

      „Oh, palun! Muidugi. Kõik näib ideaalne, lihtsalt ideaalne. Kui inimene sellist olukorda vajab.”

      „Kas te kujutlete end siin elamas, tõeliselt õnnelikku elu elamas?”

      „Seda on lummav kaaluda. Küllap pööran oma tunnetele tähelepanu, kui täna koju jõuan – vaatan, millised need on.”

      See naine täna ilmselgelt õnge ei hakka, oletas Blair. Ta segas oma jääteed. Ei mingit Chardonnayd, kui oli veel nii palju tööd teha. „Peaaegu kõik, kes siia kolivad, soovivad, et oleksid seda varem teinud.”

      Camille otsis lauast Susanit ja Juliat. Susan rääkis punast vesti kandva mehega, kes oli nüüd õnnelikult ärkvel, ja laua teises otsas istuv Julia näis endast paremal ja vasakul istuvat kaaslast vaatavat, kuid ei rääkinud nendega. Vahest nautis ta võipiimakastmega mahlaka krabi ja õrna salati igat suutäit.

      CAMILLE, JULIA JA Susan astusid rongilt maha samas peatuses. Tänav kihas T-särkide ja lühikeste pükstega tudengitest, kes olid niisama kindlad kevadekuulutajad nagu nartsissid. „Minu maja on siit kõigest nelja kvartali kaugusel,” ütles Susan. „Kas on liiga vara klaas veini juua? Ma tahaksin juttu ajada! Siis võin teid koju sõidutada.”

      Pehme vatitekk

      CAMILLE EI TEADNUD, miks ta oli kella Charlesi öölauale jätnud või miks magas ta endiselt pigem oma voodipoolel kui keskel. Ta pidi öösel end teisele voodipoolele keerama ja numbrilauda toksama, et näha, millisel kohutaval tunnil ta ärkas, vähimagi võimaluseta uuesti magama jääda. Ta kissitas silmi helendavpunase 3:07 poole, lipsas katete alt välja ning jäi lebama pilvpehmele vatitekile. Ta keskendus sulgpehmetel patjadel hõljumisele, käed laiali (ohtralt ruumi), sõrmed, varbad, juuksed – kõik kehaosad hõljumas (välja arvatud see tinaraske parem põlv). Tal oli õndsalikult mugav ja ta oli näruselt ärkvel.

      Kui ta kella mujale paneks, tähendaks see, et Charles ei vajuta äratushelinat kell seitse hommikul kinni. Ta ei teeks seda niikuinii, seda Camille teadis, aga ei teadnud ka. Ta vahtis mustendavaid aknaruute, jälgis, kuidas lõõmavvalge planeet keskmise ruudu tagant möödus ja raamist kadus. Nagu meie, mõtles ta. Üürike valguse möödumine. Kübe. Siis ta ohkas sellest pidevast painavast surmamõttest väsinuna. Iga asi võis selle esile kutsuda: vaasides närbuvad lilled, koolitulistamised ja terror õhtustes uudistes, hullumeelne säbruliste juustega naine, kes toidupoes tal varrukast kinni haaras ja ütles: „Mina olen ellujääja”, ehkki ta ilmselgelt ei olnud.

      Camille sundis end millelegi positiivsele mõtlema. Tänane päev oli hea. Ta tutvus Susani ja Juliaga! Susani maja Hillsborough Roadil oli Camille mööda sõites tihti imetlenud. 1930. aastate majakest oli aegade vältel laiendanud mitu professorit. Väikesed toad, intiimsed, kaunistuseks lõunosariikide rahvakunst, Pariisi taftkangad ja õhukesed gilim’id^[1.]. Isevärki naine Susan põlvitas kohvilaua juures ja kallas suurtesse klaasidesse Uus-Meremaa Sauvignoni.

      Camille ei mäletanud, millal ta oli viimati sõpru soetanud. Nad olid paar tundi üheskoos naernud, naernud südamest, mitte viisakuse pärast.

      „Miks nimetatakse neid pensionipõlve pidamise paiku alati „aasadeks”^[2.]?” oli Susan küsinud.

      Kui Julia vastas: „Sest seal sind karjatatakse”, olid kõik naernud.

      „Mis sa arvad, kas kolid sinna, müüd selle imetoreda maja ära?” küsis Camille. Ta suutis Susanit Morning Glory majakeses ja selle ahvatlevas aias ette kujutada.

      „Ma suudan ja samas ei suuda seda vaimusilmas näha. Kas teie suudate? Tundub, nagu kirjutaksid end sisse paika, kust välja kirjutada ei saa. Oh, praegu on kõik päikeseline: kõik käivad vesijoogas, keraamikaringis ja kitkuvad ülemkoka rõõmuks rohtu.”

      „Jah,” vastas Julia, „pärast teist laagrinädalat olin alati valmis koju minema. Ma ei tahtnud tõesti enam ühtegi punutud paela ega kipsbaleriini. Aga vahest on see nagu õppetundideta kolledž.”

      „Või ehk nagu ilma jalavõruta koduarest.”

СКАЧАТЬ