Naised päikesevalguses. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aasta on möödas, ja Camille ei usu ikka veel, et temalt võeti tema elu. Tema tähtsaim tugi. Sa oled kellegagi. Sina ja tema. Ühtäkki saab temast miinusmärk. Ta on kadunud. Mitte ainult tema, vaid ka see kolmas asi, mille nad lõid, nende abielu, mis purunes nii lihtsalt ja valjusti nagu kiviplaatpõrandale kukkunud taldrik. See liidetavate summast suurem entiteet, mille moodustasid plaanid, minevik, ambitsioonid, kurbused, ekstaas ja nii edasi. Kõik, mis olime meie. Mullast oled sa võetud. Lihtne, kuid Camille’ile ei mahu see pähe. Ta keerutas jalga, et torkivast põlvevalust lahti saada. Võib-olla seepärast ma põlvest ilma jäingi, mõtles ta. Ühejalgne mina.

      Hinga sisse, hinga sisse.

      Camille’i tähelepanu pöördus taas kõrge laega söögisaalile, mille suurest aknast paistis sõlmaed ja killuke valgest hooldeosakonnast. Kas see, mis kõiki vaos hoiab, on lihtsalt vormipärane dekoor, Williamsburgi stiil? Nurgakapid täis hõbedast magustoidunõusid ja kristallist veeklaase, kulunud idamaine vaip ning repro-Chippendale’i stiili toolide tikitud piltidega põhjad. Kas toolipõhjade muster kujutas vaid kohalikke taimi? Kellegi naine rikkus nende pärast oma silmad. Ah, otsustas Camille, see kõik tähendab vana, vastupidavat, perekonda. Ja peaagu kõik siin on üksi jäänud naised.

      „SEITSETEIST, KÕIK ON kohal ja ma tervitan teid südamest C Meadowsis.” Lisaks tugitoolidele ja diivanitele oli toodud klapptoole suurde elutuppa, kus Blair Griffin seisis kamina ees ning vaatas neid, kes olid sel hommikul kogunenud, et kuulda elust Meadowsis, teha väike ringkäik, süüa lõunat ja otsustada, kas muretseda endale tuba. Lõunasöök pidi olema eriline: kähar endiiviasigur ja krabikoogid, korralik Chardonnay ja magustoiduks mandlikook. Kellestki saab täna ostja. See oli Blairi ülesanne. Ta naeratas tema poole üles vaatavatele nägudele. Kõik olid valged, välja arvatud elegantne metallniitidega lillas saris naine, käimisraamiga jaapanlanna ja afroameeriklasest mees, kes toetus elevandiluust hobusepeaga kaunistatud kepile. „Seal on tool,” ütles Blair mehele viibates. Näis, et üks paar ongi ainult viiekümne viie aastane, kogukonda napilt sobilikus vanuses. „Kas kõik tunnevad end mugavalt? Hakkame peale. On aeg keerata uus lehekülg, me loodame, et teile meeldib see, mida te täna siin näete.”

      Susan keskendus kamina kohal olevale ekraanile, millel üks ahvatlev Ken Burnsi stiilis foto sujuvalt teise välja vahetas. Võimlemistund siseujulas, seejärel lillelised lamamistoolid väliujula ümber. Kunstiklass, üks naine keerutab savi potiks. Kaks vanemat naist tuiavad mööda aiarada, söögitoastseenid, kus kõik klaasi tõstavad, suur maja lumes ja jõulutuledes, neli nooremapoolset asukat terrassil kaarte mängimas: kaunilt kureeritud aktiivne elustiil.

      Põrandaliistu kerge liikumine tõmbas Susani pilgu endale, ja must prussakas hüppas ventilatsiooniavasse. „Hooajamenüüd,” ütles Hilary Clinton. Mis tema nimi oligi? Blair. „Peakokk Amos kutsub kõiki köögiviljaaia eest hoolt kandma. Veel on vara, kuid juunis hakkab aed vohama!” Susani huvi kasvas. Ilmusid fotod neljast naisest kollastel vahtalustel umbrohtu välja kiskumas. Kaks teist naist ube traatpüramiidile sidumas. Susan vaatas toas ringi. Hästi riietatud naised, enamasti, kergesti hooldatavate soengute ja vähese meigiga. Milline näeks maailm välja, kui juukseid ei värvitaks? Ta oletas, et kõikide vanus küünib viiekümne viiest kaheksakümneni. Lahutatud? Enamikus lesed? Nad kandsid mugavaid kampsuneid ja avaraid pükse (Eileen Fisher?) või hästiistuvaid hõlmikkleite, mõnel oli seljas Chapel Hilli visa hingega, moest mitte hooliv denimkampsun või vormitu pikk seelik, jalas Birkenstocki sandaalid, ning nad lasksid oma hallinenud juustel lihtsalt rippuda ning nende näost oli näha, mida ilm oli nendega teinud.

      Talle meenus, et kunagi oli üks Ware Propertiesi uus noor müügimees teda ekslikult oma kolleegiks pidanud. „Ma ei ole Katie,” parandas teda Susan. Mees naeris. „Kõik keskealised maaklerid näevad ühtemoodi välja.” Just siis laskis Susan teha turris soengu, andis oma rõivastele uue ilme, hakkas kandma erksaid värve koos säravate ehetega ning kõrge kontsaga kingi. Ta oli ruumis ainuke punasesse rõivastatud inimene, kui mitte arvestada kolm istet temast kaugemal tukkuva (narkolepsia?) mehe vesti.

      „See on pilguheit,” lõpetas Blair. „Las igaüks tutvustab ennast ja siis külastame kortereid. Pärast seda vaatame, mida peakokk Amos meile pakub. Öelge lihtsalt paar sõna, et me teaksime, kes te olete ja mis teid huvitab. Tänan tulemast ja ma ootan pikisilmi, millal saan igaühega rääkida. Ja kui on küsimusi, siis lihtsalt esitage need. Alustame teist.” Ta viipas Camille’ile, kes tõusis ja vaatas toas ringi.

      „Mina olen Camille Trowbridge. Ma pidasin veel viis aastat tagasi – osalise koormusega – ülikooli kunstiajaloo teaduskonnas loenguid. Olin abielus Charles Trowbridge’iga ja … Tema. Ma kaotasin ta möödunud aastal. Meil on abielus poeg ja mul on lapselaps. Mulle meeldivad aiandus, reisimine ja mulle pakuks huvi kunstiklass. Kaua aega tagasi tegelesin maalimisega ja pean ennast tänini maalikunstnikuks. Oi, mulle meeldib väga lugeda ja ma olen kakskümmend viis aastat ühes ja samas raamatuklubis olnud.” Ta kehitas õlgu, naeratas ja võttis istet. Jumal küll, mõtles ta. Ongi kõik. Ta polnud isegi öelnud, et talle meeldib miilide viisi rannas jalutada, tennist mängida, pärast head õhtusööki ja pudelit veini koos Charlesiga Netflixi vaadata, käia täikadel ja vanakraamipoodides, New Yorki näitusi vaatama lennata. Talle meeldis kappe ja raamaturiiuleid korrastada, vannis käia, tundide viisi raamatukogus istuda, suppi keeta, igal hilissuvel sibulaid tellida, sõpradele pikki meile kirjutada, suveõhtuti muru kasta, Ingridile „Pipi Pikksukka” ette lugeda. Raamatuklubi? See polnud juba rohkem kui aasta otsa kokku saanud. Ja maalimine? Ta oli õpetamisest loobunud, et uuesti proovi teha, ja lükkab ikka veel isegi kunstitarvete ostmist edasi. Ta tundis end kurnatuna. Põlvehäda oli liiga kaua kestnud. Ja see ei paranenud nii ruttu, nagu arst oli öelnud. Arsti suus kõlas see rutiinsena. Nojah, võib-olla talle oligi see rutiinne, aga Camille’ile mitte, ja see ajas ka hirmu peale. Ta oli selle järgmisi ette kuulutava esimese kukkumise kohta palju lugenud. Terve aasta oli tema põlv, kui ta trepist üles läks, raksunud nagu lahtikistav krõpskinnis, ning siis ühel päeval, kui ta parajasti toidukaupu pakiruumi ladus, see kõverdus. Viimaks järgnes paratamatus: operatsioon. Järgmiseks, aimas ta, tulevad dušikabiin ja alumise korruse magamistuba. Haa, järgmiseks vanadekodu.

      Ta taipas, et polnud mõnda järgmist tutvustust kuulnud, kuid nüüd tõusis Susan, eredate rõivastega nagu kardinal käblikute seas. „Tere kõigile. Mina olen Susan Ware, sündinud ja kasvanud siinsamas Chapel Hillis. Ma olen vallaline – mu mees suri kolm aastat tagasi. Mõni teie seast on ehk temalt maja ostnud. Ma müün endiselt kinnisvara, kuid mõtlen töölt äratulekule, et tegelda teiste huvialadega. Milliste huvidega? Aiandusega. Kõigega, mis on seotud lilledega. Kui saaksin otsast alata, hakkaksin maastikuarhitektiks. Veel, palun ärge naerge, mulle meeldib rannikul kala püüda ja käia ära igas uues restoranis, mis Durhamis avatakse. Mul on kaks täiskasvanud tütart, mõlemad läänerannikul.”

      Need veidrad kokkuvõtted. Piiluaugud. Camille’ile oli Susan kohe meeldima hakanud. Niisiis on ta üksik. Praegust elukaaslast ei mainitud. Vahest siis, kui ta siin mu naaber oleks, võiks see lõbus olla. Tema ja Julia Hadley. Kuidas oleks selle elegantse indialannaga? Või sellega, kes just rääkis, oli vist Catherine. Nõtke ja huvitavalt teravate näojoontega, nina nagu kvartsist nooleots. Catherine’id on tavaliselt tüsedad, aga tema kolis siia Connecticutist. Üsna kindlasti, ütles ta, üürib ta täna ühe maja. Esimesed muljed on salapärased – kui kiiresti ja kindlalt need kujunevad.

      Camille polnud kuulnud kedagi teist, kelle vastu ta oleks tõmmet tundnud. Jäme, südamlik, arglik, pahur, liiga avameelne, uje, armas, tõsine, armulik – näis, et igaüks tõi välja ühe iseloomujoone, ja hetkega tekkis reaktsioon. Või oli asi vahest primitiivsem, nagu Charles alati väitis: kogu külgetõmme põhineb tegelikult lõhnal.

      Nüüd oli Julia kord.

      „Mina olen Julia Hadley. Ma olen pärit Savannah’st ja kolisin siia alles hiljuti. Ma … ma olin abielus. Nüüd veedan vaba aega peamiselt lugemisega, sest ma pole veel otsustanud, mida järgmiseks ette võtta.” Oi ei, kui mannetu. Higitilk nirises mööda tema selga allapoole. СКАЧАТЬ