Naised päikesevalguses. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

      Margaret oli kindel pagulane, mitte tulija-mineja nagu mina ning tema tikitud sussid ja mustrilisest Veneetsia sametist must mantel ei sarnanenud sugugi nende äsjasaabunute fuksiinpunaste, oranžide, safranikarva sulejoppide ning saabastega.

      Elektrilises fuksiinpunases naisterahvas hiivab kaubiku tagauksest välja koerapuuri. Ta laskub põlvili ja laseb välja väikese helepruuni klähvitsa, kes hakkab otsemaid nende kõigi ümber tiirutama ning vaat et tõuseb rõõmust lendu. Niisiis oletasin, et kuna nad koera kaasa võtsid, pole nad tulnud lühikest puhkust veetma.

      Tulehakatust lisaks korjates vajusin omalaadsesse unelusse. Naiste žestid ja liigutused allpool näisid ühtäkki kauged otsekui staatiline pilt. Nagu mingi nüüdisaegne illustratsioon keskaegsele tundideraamatule: laigulise halli taeva all püüab hiliseid kiiri tugev maja, kivid helgivad, nagu kataksid neid teojäljed, akende lapiline klaas heiastab päikesevalgust nagu peegel. Villa Assunta ja minu vahel viirutavad külateed küpresside pikad varjud. Otsekui looride taga (sest pärastlõunane valgus muutub siin kahvatuks meekarva lüümuseks) sammuvad naised aegluubis ukse poole, kus Gianni kohmitseb rauast võtmega, mis rippus kord kulunud oranži nööri küljes ukse kõrval konksu otsas. Ma tean, et peagi hingavad naised sisse suletud maja vanade raamatute lõhna. Nad astuvad majja ja näevad, et eeskoja aken lõkendab kuldsetest pärnalehtedest, vahest seisatavad, et hinge tõmmata. Ah siin me siis olemegi. Miks panid pisarad mu silmad kipitama?

      Oh, Luisa, sa ei lasknud kunagi eemaldada seda konarlikku sünnimärki oma lõual, ei kitkunud isegi iial seda jämedat orajat karva, mida ma kummalisel kombel tahtsin puudutada. Liiga hilja; sa oled läinud (kui kaua aega tagasi, aasta?), samuti Tito oma vagura naeratusega ja oma suure või mitte nii suure fallosega; ja nüüd on peaaegu täielikult kustunud paljud hooajad vanas cucina’s^[8.], kus oli nii suur kamin, et selle äärde sai tooli tõmmata, kallata veidi vin santo’t ning pajatada lugusid sõjast, kui paljud kohalikud mehed Venemaalt paljajalu tagasi kõmpisid. Too tuulepea Grazia oleks võinud lasta aeda veidi puhastada. Kõik läinud. „Tuulest viidud”, raamat mida ma varases murdeeas neelasin. Endiselt oivaline pealkiri. (Ka Margaret on via col vento.) Milline terane kirjanik oli la Margherita. Millised välkuvad silmad. Ma uurisin tema puhast selget proosastiili. Mulle meeldib kasutada sidesõna „ja”, sest minu meelest on kõik omavahel seotud. Margaret ei kasutanud seda kunagi, sest tema arust polnud miski seotud. Kirjatöös ei saa varjata, kes sa oled.

      Aastatega tema töö lihtsalt haihtus avalikkuse eest, isegi „Sinistele lilledele sadav päike”, mida kõvasti kritiseeriti, ent kanti sellest hoolimata menukite nimistusse. Enamik mu kirjanikest sõpru pole temast kuulnudki. Tunnen, et pean äratama taas huvi tema väheste raamatute vastu, mitte et mul oleks võimust tagada talle koht kaanonis, kui kaanonit üldse enam olemas on.

      SAABUMISED. KÕIK VÕIMALIKUD. Ma mäletan enda oma, musta raudvõtit, mille kinnisvaramaakler Pescecane (jah, Koerkala), mulle ulatas, kui olin alla kirjutanud viimasele paberile, seda, kuidas ma läbi tühjade tubade kõndisin ja neid loendasin: üksteist, enamikus väikesed. Neljas alumise korruse toas peeti kunagi taluloomi ning seal olid ikka veel tohutu suured siledad kivipõrandad ja kusihappest tekkinud kohev valge hallitusehärmatis. Ülemisel korrusel polnud lagesid, sest kunagi oli olnud ka pööningukorrus (ammu sisse langenud), kus hoiti vilja ning kastaneid. Olin unustanud pika köögi- ja söögitoatiiva külge traageldatud rõske cantina^[9.]. Mäletan riivi kriiksatust, seejärel aknaluukide lahtilöömist, sisse valguvat vaadet otsekui õnnistust. Casa Fonte delle Foglie – Lehelätte Maja. Võib-olla armusin majja selle luulelise nime pärast, mis oli kritseldatud vanimatele kohalikele kaartidele. Kiindusin oma rohelusse uppunud krunti tulvil oliivipuid, pärni, iilekstammesid ja mände, mis kasvasid kihiti ümber mäekülje käänu. Olin maja sisemust näinud vaid korra ega mäletanud isegi kahte ülemise korruse kaminat ega köögi kooldunud tala. Ka mitte hiireskelette sahvris. Näis, et mu maja oli algusest peale minu. Ma käärisin sõna otseses mõttes käised üles ja asusin tööle.

      Mida kolm naist praegu näevad – kas see talletub igaveseks või hääbub tasapisi, kui puhkus läbi saab? Nagu see maja, mida üürisin ühes juulikuus Firenzest põhja pool Mugellos – vana külmkapp tekitas säherduse jääkihi, et uks ei läinud kinni. Kui linki puudutasid, said jäise vapustuse. Ma ei suuda magamistubasid üldse ette kujutada, kuid mäletan aastakümnetevanuseid jõulukaarte ja ristsekutseid puhvetkapi sahtlis. Mälu on sulgenud kõik pikast koridorist edasi viivad uksed. Vaid üks selle lõpus seisab lahti – tühi valge tuba, mille sarika all põrandal on tuvisõnniku rida. Kes rebib oma juured lahti ja teeb pesa võõrale maale, kus pole omakseid? Mina tegin seda. Margaret – noh, tema oli rändama sündinud. „Nüüd ei saa sa kunagi koju minna,” ähvardas ta ikka.

      Kuid sa võid koju minna; see asi pole hull, see tähendab seni, kui sa pole kindel, kus kodu on. Kui palju lootusrikkaid inimesi olen näinud saabumas ja siin elu alustamas vaid selleks, et ühel päeval ärgata – pärast remonti, pärast itaalia keele kursust (mina arvasin, et itaalia keel peaks kerge olema), pärast kaevu kuivamist, pärast arvukaid alkoholiga lõunasööke koos teistega, kes räägivad vähe itaalia keelt, pärast kärekülma talve – ja mõelda: mida paganat ma siin teen?

      Sellegipoolest tõukavad meid tagant võimsad jõud. Tõukasid Margareti, tõukasid mind. Firenze raudteejaamas vilguvad saabumiste tähised kõrvuti ahvatlevate lahkumistega. Treni in arrivi, treni in partenze^[10.] – üks soovitab teist. (Ma tahan ikka veel neisse kõigisse istuda.) Margaret hülgas oma Casa Gelsomino – Jasmiinimaja. Igatsen tema saatust, seejärel mitte. Kahel suvel käis ta veel siin ja elas meie juures. Sel ajal oli ta Itaalia suhtes kriitiline ja nähvas mulle ühel õhtul, kui tema kannatus katkes: „Sa oled nagu laps. Naiivne. Pidevalt üllatunud.” Ma ei lausunud sõnagi. Ta oli kord varemgi mind rünnanud.

      Colin tõreles temaga. „Oh, Margaret, sa tead, et see on jamps. Kit näeb kõike.” Ja ta kallas Margaretile õhtu lõpetuseks napsu grappa’t.

      „Itaalia on vana maa. Seda sa vähemasti tead. Siin sünnivad lapsed vanadena. Seda sa ei tea.” Margaret kummutas grappa ühe lonksuga, vaatas meid veidi aega pärani silmi ja ütles: „Buona notte^[11.].”

      Ja need kolm naist valisid parajasti endale magamistube ja hiivasid pagasit voodile, märkasid parajasti, et neis Toscana häärberites pole seinakappe, igas toas on vaid koopataoline nagisev armadio^[12.]. Mis toob neid Luisa rangesse villasse? Kas nende loo lõpp on juba algusse sisse kirjutatud? Elioti „mu alguses on mu lõpp” ärritas mind kolledži esimeses astmes. Kui õudne, mõtlesin siis, aga nüüd küsin endalt, millal ja kuidas lõpeb mu siinne elu. Saatus, liiga leebe sõna – aga milline punane niit ühendab ettenägematut lõppu päevaga, mil ma saabusin, valge päikesekleit seljas, avasin ukse, tõstsin käed taeva poole, keerutasin ringi – maakleri imestuseks – ja hüüdsin: ma olen kodus.

      KUI SAMMUSIN MAJA poole, käes haokorv ja taskus peotäis lehtpeeti, tüümiani ja rosmariinioksi, kui viimased päikesekiired plahvatasid orujärvede pinnal sulalaikudena, Colin lehvitas eesukselt, Fitzy kargles vasekarva lehe kannul, mis keereldes rohule langes, „Palazzo del Drago trepid” vedelesid aiatoolil, Gianni andis signaali ja lausus hääletult buona sera, Signora, sellal kui tema reisijatest vabanenud kaubik mööda kihutas ning mu majast hoovas muusikat – Thelonious Monk? – seal, just nii valis teema mu välja.

      1 Aed (it). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

      2 Õhuke lehttaignakook (pr). [ ↵ ]

      3 Maisijahupuder (it). [ ↵ ]

      4 Harilik kivipuravik (it) [ ↵ ]

      5 Seapraad (it). [ ↵ ]

      6 Põhjatuul (it). СКАЧАТЬ