Naised päikesevalguses. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

      „Olen kodus,” hõikas mees eesukselt. Tema viimased sõnad.

      „Ma olen köögis.”

      Mees viskas portfelli eeskoja laua juurde põrandale ja läks vannituppa end värskendama. Kuna Camille loputas kraani all salatit ja vesi jooksis, ei kuulnud ta mütsatust, kui mees ühtaegu äkilise ja saatusliku infarkti tagajärjel põrandale kukkus.

      CORNWALLIS MEADOWS, ENDINE suur piimafarm, millega piirneb, nagu silt ütles, indiaanlaste kaubatee (hiljem karjatee), mida mööda kuulu järgi olevat kõndinud Suurbritannia kindral ja tema sõdurid iseseisvussõja ajal. Kogukonnal oli Chapel Hilli aadress, ehkki see asus, nagu Charlie nüüd taipas, Hillsborough’ lähedal, linnast pagana kaugel. Tema ema sõnastas selle lühemalt, kui nad olid umbes viisteist minutit mööda vana 86. maanteed kihutanud: „See koht on karukolkas.” Mõlemad naersid, Charlie avas katuseakna ja kõik aknad, et tunda küntud põldude pruuni mulla lõhna, näha õrna kevaderohelist hingust puude ümber ja kuulda vee vulinat aprillivihmadest paisul maanteekraavides. Varsti vohab kuslapuu ning saadab õhku raske lõhna pahvakuid. Kohalik restoran valmistab igal kevadel kuslapuusorbetti ja Charlie viib selle lühikese hooaja vältel ema alati õhtust sööma. Ta naudib ema reaktsiooni lihtsatele kostitustele, seda, kuidas ta terve näoga naeratab, võttes vastu toidupoe tulbikimbu või korvitäie ploome poja aiast. Siis tunneb Charlie, et vastutab isiklikult ema naudingu eest.

      CORNWALLIS MEADOWSI PÄRANI avatud värava juures keeras Charlie sisse veel kolme auto kannul, mis veeresid loogeldes mööda sissesõiduteed ennesõjaaegse sammastega maja ette, kus nüüd olid kompleksi söögituba ja esitlusruumid. Maja oli kaua kuulunud Daltonite perekonnale, perekonnale, kes oli sada aastat tagasi rahastanud pooli piirkonna ülikoolihooneid, nagu hiljem ka meditsiiniuuringute keskust, mis meelitab ikka veel karjakaupa rahvast ligi, et selle läheduses pensionipõlve pidada.

      Hilisemad Daltonite põlvkonnad kasvatasid Tennessee kõnnihobuseid, sõlmisid halbu abielusid ja kaotasid suure osa kopsakast varandusest, mille esimene Tanner Dalton oli teeninud – kes nüüd enam mäletab, kuidas. Nad kõik olid surnud ja viimane neist – Tanner IV – müüs vanadusnõtruses maa ja maja maha, abiellus oma põetajaga ja kolis Sarasotasse. Tähelepanuväärse maja ning rahuliku maatüki, mis ulatus Eno jõeni, napsas endale üks Charlotte’i kinnisvaraarendaja, keda toetasid tõsised riskikapitalistid. Niisiis: Cornwallis Meadows.

      VALGED, RUUTJAD KÕRVALHOONED seisavad hajusalt maja taga – neli tagasihoidlikku jaemüügiäri. Camille teadis juba kohaliku toidu kohvikut, poodi, mis müüs kalleid laudlinu, küünlaid ja seepe, juuksurisalongi, ja Inki, raamatupoodi, mille tugevaks küljeks oli see, et seal korraldatavatele üritustele meelitati tippkirjanikke. Tänavaid, mis kulgevad kummalgi pool suurt hoonet, ääristavad omavahel ühendatud suvila tüüpi elamud, igaühel väike eesaed ja teivastara. Kauguses terendab suur pigem asutuse moodi U-kujuline hoone, mille ühes tiivas on abipersonaliga ühetoalised korterid, teises surmaeelne hooldushaigla. Camille oli näinud C Meadowsit, nagu asukad seda nimetavad, kui käis vaatamas Karenit, õpetajast kolleegi, kes otsis abi häguse nägemise tõttu, ent sai teada, et tal on hiiglasuur ajukasvaja ja vaid kaks kuud elada. Karenit enne surma vaatamas käinud Camille läks raamatupoodi, et midagi lugemiseks leida, ja märkas kasutatud raamatute riiulil – avamata – raamatuid, mis ta oli Karenile ostnud. Ta ostis uuesti „Maa külalised”, jah, kas need me polegi? See on üsna tõsi.

      CHARLIE JÄTTIS AUTO maja ees seisma ja ruttas välja, et emale uks avada. Camille asetas kruusale haige parema jala, heitis siis vasaku hoogsalt välja ning laskis Charliel ennast püsti upitada. Jalul seistes polnud tal enam häda midagi, kuid voodist või sügavast tugitoolist tõusmine ja autost väljatulemine torkisid tema jalga tuliste valuoradega. Mõnikord valutas kaastundest teinegi jalg. „Sa näed suurepärane välja, ema. Mulle meeldib su soeng.” Camille nägi tõesti suurepärane välja. Viisteist lisakilo, millega ta oli leppinud kui saatusega, olid kuude jooksul sulanud ja tema kõhn tennisemängija keha liikus taas normaalse nõtkusega. Üks tema sõbrannasid oli hiljaaegu toorelt öelnud: „Mure sobib sulle.”

      „Nägemist, kullake. Sa ei pea mulle järele tulema. Linna saab rongiga. Väike jalutuskäik koduni on ainult kasuks.”

      NAINE, KELLEL OLID jalas punased püksid ning seljas punaste ja türkiisikarva pööristega kampsun, seisatas majani viiva tellisraja alguses. Ta silmitses kumbagi teeserva palistavaid begooniaid: roosavalge-roosa-valge. Kui Camille möödus, ütles naine: „Mina oleksin eelistanud roosade rühmi ja valgete rühmi, mitte sõjaväerivisse istutatud lilli.” Camille naeratas.

      „Mina olen Susan Ware. Kas te lähete uustulnukate tutvumisüritusele?” Tema käepigistus tundus tugev ja kuiv. Camille’i oma oli selle vastand. Talle meeldisid Susanne’i hallid pärani silmad, tumedamad kui tema hõbehallid turris juuksed.

      „Jah. Mina olen Camille Trowbridge. Ka mina vihkan igasuguseid sirgeid ridu. Iseäranis tulpide puhul, sest need on niigi koledad!”

      Susan naeris ehmatavalt valjusti. „Jah! Ometi keegi, kes minuga nõus on. Need näevad välja, nagu oleksid 3D-prinditud! Kas näete seda peenart, millel on vaheldumisi karvase kadakkaera, peterselli ja lavendlikarva keegelkelluka klumbid?”

      „See on väga ilus. Nojah, vähemasti begooniad kasvavad ja peavad sügiseni vastu.”

      Camille läks Susani kannul sisse, kus neile anti nimesildid ja tutvustati neid majahaldaja Blair Griffinile, kes oli Hillary Clintoni täpne koopia neoonsinise pükskostüümini välja. Ta surus kindlalt käsi ja tervitas tulijaid. „Me teame, et C Meadowsi elustiil hakkab teile meeldima, daamid. Kõigile meeldib. Teile räägitakse kõigest. Käige majas ringi, tutvuge ja jooge kohvi, kuni me hiliste saabujate järele ootame.” Tema abiline ulatas neile brošüürid ja suunas nad kohvi ja küpsetiste juurde.

      „Kas teile meeldib, kui teid „daamideks” kutsutakse? Oi, seal on Bitsy Sanford! Kas ta on pensionil? Meil oli millalgi sada aastat tagasi temaga kahe peale auto.” Susan läks tugitooli juurde, kus suure kondiga naine, seljas triibuline lehviga pluus, oma kohvitassi kohal kössitas. Camille läks söögituppa ning silmitses sarvesaiu ja karuküüsi.

      „Tere hommikust, need on just nii hõrgud, nagu nad välja näevad. Mina olen Julia Hadley, aga kätt ma ei tohiks anda – mu sõrmed on puha võised.” Olidki. Ja ta polnud tähele pannud, et sarvesai oli tema tumesinisele pintsakule ja vaibale pudisenud.

      Camille naeratas ja tutvustas ennast, seejärel sirutas käe sarvesaia järele. „Kui siia kolime, saame neid ilmselt igal hommikul. Mis te arvate, kas need tuuakse meile tuppa?”

      „Kahtlane. Ja kui, siis peame koiduaegseid võimlemisharjutusi kaks korda tegema.”

      „Ma lihtsalt uurin maja. Kas te kolite siia?” küsis Camille.

      Julia pidas pausi. „Mul pole aimugi, mida ma teen.” Siis kehitas ta õlgu.

      Camille mõtles: minul ka mitte. Aga ma ei pea mitte midagi tegema. Ma ei teegi midagi. Siis pahvatas Julia: „Ma pean tõesti oma elu muutma …” Ta vakatas ja võttis viimase suure ampsu sarvesaia.

      Teised naised ja kaks meest kohtusid portselanist kohvitasside taga ja rääkisid vaikselt. Nagu oleksime matustel, mõtles Camille. Vaimusilma ette kerkis kujutluspilt abikaasast. Tema kombest lükata sõrmed läbi tumeblondi juukespahma, mis tal laubale langes. Charles. Kelle käed olid marmorist voolitud, kelle kõrvanibu naisele meeldis näksida. Charles, kes koju tuli, võtmed köögiletile viskas, pintsaku ült heitis, pungis portfelli riieteruumi hiivas. Charles, tema nõrk vihma ja vürtsika lõhnavee hõng. Matuseid polnud. Mälestusüritus aias, pärast, pärast seda, kui mehest, pärast seda, kui mehest sai tuli. Täielikult. СКАЧАТЬ