Teraapia. Sebastian Fitzek

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja muidugi palgatud eradetektiivi Kai Strathmanni aruandeid.

      „Ei ole midagi, millega sa peaksid töötama või mida lõpetama, Viktor,” jäi naine endale kindlaks. „Mitte kui midagi. Sest meie tütar on nimelt veel elus.” Oli loogiline, et naine jättis ta siia Parkumile üksinda ja viibis nähtavasti parasjagu mingis New Yorgi bürookõrghoones Park Avenuel mingil koosolekul. See oli tema viis mõtteid kõrvale juhtida. Tööga.

      Larenz võpatas mustal diivanil, kui üks hõõguv puuhalg lahtises kaminas praksatades kokku varises. Ka Sindbad, kes oli kogu aja kirjutuslaua all maganud, hüppas ehmunult püsti ja haigutas etteheitvalt leekide poole. Kuldne retriiver oli kaks aastat tagasi Wannsee ranna parkimisplatsil Isabelli juurde jooksnud.

      „Mis sul küll pähe tuleb? Kas sa tahad Josy krantsiga asendada?” oli ta tookord Isabellile nende villa fuajees näkku karjunud, kui naine loomaga koju tuli. Ta tegi nii kõva häält, et majapidajanna kadus kiiresti teisele korrusele triikimistuppa.

      „Mis me siis sellele elajale sinu arvates nimeks paneme? Joseph?”

      Nagu alati, ei lasknud Isabell end ka selles olukorras provotseerida. Jälle oli ta käitunud ühele Põhja-Saksamaa vanimale pankuriperekonnale, selle hansalikule päritolule omase väärikusega. Ainuüksi tema terashallid silmad reetsid mehele, mida naine sel hetkel oli mõelnud: „Kui sa tookord oleksid tähelepanelikum olnud, oleks Josy praegu siin meie juures ja saaks selle koeraga mängida.”

      Viktor oli seda taibanud, ilma et Isabell oleks pidanud silpigi ütlema. Ja saatuse iroonia tahtis, et loom valis esimesest päevast peale peremeheks Viktori.

      Ta tõusis püsti, et endale köögis teed juurde valada.

      Lootuses teist lõunasööki saada traavis Sindbad talle väsinult järele.

      „Unusta ära, semu.” Viktor tahtis talle just sõbraliku müksu anda, kui märkas, kuidas loom kõrvad peadligi tõmbas.

      „Mis sul viga on?” Ta kummardus alla koera juurde ja siis kuulis ka tema. Metalset kraapimist. Klirinat, mis äratas temas vana mälestuse. Veel ei osanud ta seda paika panna. Mis see oli?

      Viktor hiilis aeglaselt ukse juurde.

      Seal. Jälle. Nagu münt, millega kraabitakse kivi. Veel kord.

      Viktor hoidis hinge kinni. Ja siis talle meenus. See oli heli, mida ta väikese poisina oli sageli kuulnud, kui isa purjetamast tagasi jõudis. See oli metalne, klirisev heli, mida tekitas võti, kui see kõlksus vastu savikruusi. Ja see tekkis siis, kui tema isa oli välisukse võtme maha unustanud ja ukse juurest lillepoti alt varuvõtit välja koukis.

      Või keegi teine?

      Viktori sisemus tõmbus krampi. Keegi oli ukse taga ja teadis, kuhu tema vanemad võtme peitsid. Ja see keegi tahtis nähtavasti majja tulla. Tema juurde.

      Peksleva südamega astus ta esikus edasi ja piilus läbi raske tammest ukse silma. Ei midagi. Ta tahtis just koltunud rulood eest tõmmata, et väikesest aknast paremale, majaukse kõrvale vaadata, kuid mõtles siis ümber ja vaatas veel kord läbi välisukse piiluaugu. Ta tõmbus hirmunult tagasi. Pulss tagus metsikult. Kas ta tõesti nägi seda praegu?

      Viktor tundis, kuidas küünarvartele hakkab tulema kerge kananahk. Ta kuulis omaenda verd kuulmekäikudes kohisemas. Ja ta oli täiesti kindel. Ei mingit kahtlust. Sekundi murdosa vältel oli ta näinud inimsilma, mis tahtis nähtavasti väljast rannamajja sisse vaadata. Silma, mis oli talle kusagilt tuttav, ilma et ta oleks osanud öelda, kellele see kuulus.

      Võta end kokku, Viktor!

      Ta hingas sügavalt sisse ja rebis ukse lahti.

      „Mida te …?” Viktor katkestas poolelt sõnalt lause, mille ta tahtis tundmatule isikule oma lävepakul näkku paisata, et talle korralikult hirm naha vahele ajada. Aga seal polnud kedagi. Ei puitverandal ega ka aiateel, mis viis umbes kuus meetrit kaugemal asuva aiaväravani, ega ka kalurikülla viival katteta liivasel teel. Viktor astus viis astet alla eesaeda, et verandaterrassi alla vaadata. Siia puges ta väikese poisina mängides alati naabrilaste eest peitu. Kuid isegi aeglaselt loojuva pärastlõunapäikese hämaruses nägi ta veel selgesti, et peale mõnede närtsinud lehtede, mis tuul oli siia kokku ajanud, ei olnud seal midagi ega kedagi, kes oleks teda seganud ja tema rahu rikkunud.

      Viktor võdises natuke ja hõõrus trepist üles kiirustades käsi. Tuul oli helepruuni tammeukse peaaegu iseenesest kinni löönud ja Viktor pidi pingutama, et seda ägedast tuulehoost hoolimata avada. Ta oli sellega just toime tulnud, kui ta äkki seisatas.

      See heli. Juba jälle. See kõlas natuke vähem metalselt ja heledamalt, aga ta oli jälle seal. Ja seekord ei tulnud see väljastpoolt. See tuli elutoast.

      Kes iganes tahtis siin endale tähelepanu tõmmata, ei seisnud enam ukse taga. Ta oli juba majas sees.

      3. peatükk

      Viktor hiilis aeglaselt läbi esiku kaminatoa poole ja otsis seejuures sobivaid vahendeid juhuks, kui oleks vaja end kaitsta.

      Sindbadist ei oleks hädaolukorras talle mingit abi. Retriiver armastas inimesi nii väga, et ilmselt kutsuks ta sissemurdja endaga mängima, selle asemel et ta minema peletada. Ja hetkel oli koer koguni nii laisk, et ei teinud segamisest väljagi ja oli ilmselt elutuppa tagasi traavinud, sel ajal kui tema peremees läks asja uurima.

      „Kes seal on?”

      Ei mingit vastust.

      Viktorile meenus, et alates 1964. aastast polnud saarel ühtegi kuritegu toime pandud ja et tookordne registreeritud juhtum oli ka vaid süütu kõrtsikaklus. Igatahes ei suutnud need faktid teda praegu eriti rahustada.

      „Hallo? On seal keegi?”

      Ta hiilis hinge kinni hoides nii ettevaatlikult kui võimalik piki esikut kaminatuppa tagasi. Olgugi et ta püüdis liikuda võimalikult hääletult, oigas vanadusest nõder parkett iga kaalunihke juures. Tema klassikaliste augumustriga kingade nahktallad hoolitsesid ülejäänu eest.

      Miks ma üldse hiilin, kui ma samal ajal kõva häälega hüüan? küsis ta endalt. Tema käsi oli juba peaaegu elutoaukse lingini jõudnud, kui ust äkki sissepoole tiriti. Viktor oli sedavõrd halvatud, et unustas hirmu pärast karjumagi hakata.

      Ta ei teadnud, kas tunda kergendust või olla vihane, kui ta naist nägi. Tunda kergendust selle pärast, et sissetungija oli kena, habras naine ja mitte rohmakas löömamees. Või olla vihane selle peale, et naine söandas päise päeva ajal tema kodurahu rikkuda.

      „Kuidas te siia sisse saite?” küsis Viktor valju häälega. Blond naine ukselävel, kaminatoa ja esiku vahel ei tundunud olevat kohmetu ega ebakindel.

      „Rannapoolne uks oli lahti, kui ma väljas koputasin. Andke andeks, kui ma teid segan.”

      „Segate?”

      Viktor oli hirmu halvavast seisundist ärganud ja pidi tundmatule ninna karates auru välja laskma.

      „Te ei sega, ei, te ehmatasite mind poolsurnuks!”

      „Mul on väga …”

      „Ja te valetate ka veel,” lõikas Viktor tema jutule vahele ja trügis naisest mööda elutuppa.

      „Ma ei ole tagaust siiajõudmisest saadik lahti teinud.”

СКАЧАТЬ