Teraapia. Sebastian Fitzek

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tõde seisis korraga otse minu ees ja kisendas mulle näkku.”

      „Kuidas te seda mõtlete?”

      „Täpselt nii, nagu ma ütlen. Ma seisin vastakuti inimesega, kes kogu selle häda eest vastutust kandis, ja ma ei suutnud seda taluda. Noh, te teate ju ise kõige paremini, mida ma siis saarel tegin. Ja kuhu see mind viimaks viis.”

      „Saar,” haaras dr Roth sõnal sabast. „Parkum, eks ole? Miks te üldse seal olite?”

      „Psühhiaatrina peaksite õigupoolest teadma, et see on vale küsimus.” Viktor naeratas. „Aga ma püüan sellegipoolest teile vastata: ajakiri Bunte palus minult, aastaid pärast Josy kadumist, juba mitmendat korda eksklusiivintervjuud. Algul tahtsin keelduda. Ka Isabell oli vastu. Kuid siis ma mõtlesin, et küsimused, mis mulle faksi ja e-posti teel saadeti, võiksid aidata mul mõtteid sorteerida. Rahu saada. Kas mõistate?”

      „Niisiis sõitsite sinna, et intervjuu kallal töötada?”

      „Jah.”

      „Üksinda?”

      „Minu naine ei tahtnud ega saanud kaasa tulla. Tal oli tähtis ärikohtumine New Yorgis. Ausalt öeldes olin ma väga rõõmus, et sain omaette olla. Ma lootsin lihtsalt, et saan Parkumil viimaks ometi juhtunust vajalikul määral eemalduda.”

      „Eemalduda, et oma tütrega hüvasti jätta.”

      Viktor noogutas, kuigi dr Roth ei olnud viimast lauset küsimuseks vorminud.

      „Umbes nii jah. Niisiis võtsin koera kaasa, sõitsin Põhjamere äärde ja lasin end Syltilt saarele sõidutada. Ma ei osanud ju aimatagi, millise sündmusteahela ma selle reisiga käivitasin.”

      „Rääkige mulle sellest põhjalikumalt. Mis täpselt Parkumil juhtus? Millal te esimest korda märkasite, et kõik on omavahelt seotud?”

       Josephine seletamatu haigus. Tema kadumine. Intervjuu.

      „Olgu pealegi.”

      Viktor tegi peaga ringe ja kuulis, kuidas tema kaelalülid naksusid. Ahelate tõttu oli see hetkel ainus lõõgastusharjutus, mida ta sai veel teha. Ta tõmbas sügavalt hinge ja sulges silmad. Nagu alati, võttis vaid mõne silmapilgu, kuni mõtted teda tagasi minevikku kandsid. Tagasi Parkumile. Tagasi rookatusega rannamajja. Kohta, kus tal oli plaanis oma elu neli aastat pärast tragöödiat jälle rea peale saada. Kus ta lootis leida uueks alguseks vajaliku distantsi. Ja kus ta selle asemel kõik kaotas.

      2. peatükk

      Parkum, viis päeva enne tõde

      B: Kuidas Te end vahetult pärast tragöödiat tundsite?

      L: Ma olin surnud. Ma küll veel hingasin, ma jõin ka ja sõin aeg-ajalt. Ja ma magasin mõnikord päeva jooksul isegi tunnikese või kaks. Aga ma ei eksisteerinud enam. Ma surin päeval, mil Josephine kadus.

      Viktor vahtis plinkivat kursorit viimase lõigu lõpus. Ta oli saarel olnud juba seitse päeva. Juba nädal aega istus ta varahommikust hilisõhtuni vana mahagonist kirjutuslaua taga ja püüdis vastata intervjuu esimesele küsimusele. Alles täna hommikupoolikul oli tal viimaks õnnestunud vähemalt viis sidusat lauset sülearvutisse toksida.

      Surnud. Tõepoolest, ei leidunud tabavamat sõna kirjeldamaks seisundit, milles ta oli pärast juhtunut päevade ja nädalate kaupa viibinud.

      Pärast juhtunut.

      Viktor sulges silmad.

      Esimesi tunde vahetult pärast šokki ei suutnud ta meenutada. Ei teadnud, kellega ta oli rääkinud, ega seda, kus ta oli käinud. Kui kaos purustas tema perekonna. Isabelli kanda oli tookord põhiline raskus. Tema oli see, kes politsei ülesandel riidekapi läbi otsis, et teada saada, mis riided Josyl seljas olid olnud. Tema oli see, kes võttis perekonnaalbumist välja pildi, et lapsest oleks tagaotsimiseks sobiv foto. Ja tema oli ka see, kes sugulastele teatas, sel ajal kui Larenz sihitult Berliini tänavatel eksles. Väidetavalt nii professionaalne, kuulus psühhiaater oli oma elu kõige tähtsamas olukorras haledalt läbi kukkunud. Ja ka järgnevatel aastatel oli Isabell olnud tugevam kui tema. Sel ajal kui Isabell juba kolme kuu möödudes hakkas uuesti tööle ettevõtlusnõustajana, oli Viktor arstipraksise maha müünud ega võtnud sellest ajast peale enam ühtegi patsienti ravile.

      Korraga hakkas sülearvuti heleda häälega hoiatavalt piiksuma ja Viktor märkas, et aku tuli taas vooluvõrku ühendada. Kui ta saabumise päeval nihutas kaminatoas kirjutuslaua merevaatega panoraamakna juurde, märkas ta, et seal ei olnud pistikupesa. Nüüd sai ta töötades küll nautida hingematvat vaadet talvisele Põhjamerele, aga pidi iga kuue tunni tagant arvuti kamina ette väikesele lauakesele laadimisseadme juurde tassima. Viktor salvestas kiiresti Wordi-dokumendi, enne kui andmed igaveseks kaovad.

      Nagu Josy.

      Ta heitis korraks pilgu aknast välja ja pöördus siis jälle kohe kõrvale, kui ta merd vaadates leidis eest oma hinge peegelpildi. Tõusev tuul, mis vilistas üle rookatuse ja pani mere lainetama, rääkis selget keelt. Oli novembri lõpp ning tuul kiirustas koos sõprade lume ja pakasega saarele tulema.

      Nagu surm, mõtles Viktor püsti tõustes ja viis sülearvuti kamina ette diivanilauale, millel lebas laadimisjuhe.

      Väike, kahekorruseline rannamaja oli ehitatud eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel ja polnud pärast Viktori vanemate lahkumist enam ühtegi meistrimeest näinud. Õnneks oli saare vallavanem Halberstaedt kandnud hoolt elektrijuhtmete ja maja ees paikneva generaatori eest, nii et nüüd oli majas vähemasti valge ja soe. Aga pikad aastad, mille jooksul ükski pereliige polnud majas käinud, ei olnud vanale puumajale just kuigi hästi mõjunud. Seinad vajasid nii seest kui väljast hädasti uut värvi. Laevaparkett oleks tulnud juba aastaid tagasi lihvida ja esikus osaliselt välja vahetada. Topeltklaasidega puitaknad olid ilma käes kiiva kiskunud ning lasid seetõttu ülearu palju külma ja niiskust sisse. Sisustus oli kaheksakümnendatel aastatel ehk luksuslik olnud ja viitas veel tänagi perekond Larenzi jõukusele. Kuid Tiffany-lampidele, napanahast pehmele mööblile ja tiigipuust riiulitele oli hoolitsuse puudumisel natuke liiga palju paatinat tekkinud. Sellest, kui nad vähemalt tolmulappigi nägid, oli kaua aega möödas.

      Neli aastat, üks kuu ja kaks päeva.

      Viktoril ei olnud vajagi köögis rebitavate lehtedega kalendrisse vaadata. Ta teadis. Niipalju oli aega mööda läinud sellest, kui ta viimast korda oma jala Parkumile tõstis. Toalagi ei olnud juba ammu uut värvi näinud. Samuti nagu tahmast mustunud kaminasimss. Aga tookord oli miski muu olnud korras.

      Tema elu.

      Sest siis oli Josy olnud temaga koos, kuigi neil viimastel oktoobripäevadel röövis haigus temalt juba kogu jõu.

      Viktor võttis nahkdiivanil istet, ühendas sülearvuti laadijaga ja püüdis mitte mõelda nädalavahetusele enne seda saatuslikku päeva. Asjatult.

      Neli aastat.

      Kaheksakümmend neli kuud, mis möödusid ühegi elumärgita Josy kohta. Hoolimata mitmetest suurtest otsimisoperatsioonidest ja üleriigilistest üleskutsetest elanikkonnale meediakanalites. Isegi kaheosaline erisaade televisioonis ei toonud mõistlikke vihjeid. Sellegipoolest keeldus Isabell laskmast oma ainsat tütart surnuks tunnistada. Samal põhjusel oli ta olnud ka intervjuu vastu.

      „Siin ei ole midagi lõpetada,” oli ta veidi enne ärasõitu öelnud.

      Nad СКАЧАТЬ