Teraapia. Sebastian Fitzek

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja korraldas Josy eratunde. Ja Viktor oli oma arstipraksise Friedrichstraßel sootuks sulgenud, et saaks ööpäev läbi tütrele pühenduda. Või täpsemalt öeldes – tema arstidele. Kuid vaatamata meedikutemaratonile, mille tütar viimaste nädalate jooksul oli läbi teinud, olid kõik eksperdid, kellega nad konsulteerisid, nõutud. Nad ei osanud Josy perioodiliselt korduvaid palavikukrampe, pidevaid nakkushaigusi ega öist ninaveritsust kuidagi seletada. Mõnikord sümptomid vähenesid, vahetevahel kadusid sootuks, nii et perekonnal tekkis juba lootus. Kuid pärast lühikest pausi hakkas kõik jälle otsast peale, enamasti veel hullemate haigushoogudega. Seni olid sisehaiguste arstid, hematoloogid ja neuroloogid suutnud ainult kindlaks teha, et tegemist ei ole vähi, aidsi, hepatiidi ega mõne teise neile tuntud infektsiooniga. Josephinet oli juba isegi malaaria suhtes uuritud. Negatiivne.

      „Dr Larenz?”

      Maria sõnad katapulteerisid Larenzi tagasi reaalsusesse ja ta märkas, et oli vastuvõtuõde ilmselt kogu aeg ammulisui vahtinud.

      „Mida te temaga tegite?” Ta leidis oma hääle jälle üles ja nüüd muutus see iga sõnaga üha valjemaks.

      „Mida te silmas peate?”

      „Josy. Mida te temaga tegite?”

      Nüüd Larenz juba möirgas ja ootavate patsientide jutud katkesid poolelt sõnalt. Maria ilmest oli näha, et tal polnud vähimatki aimu, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Loomulikult oli ta dr Grohlke juures vastuvõtuõena töötades patsientide ebatavalise käitumisega harjunud. Lõppude lõpuks ei olnud see siin erapraksis ja Uhlandstraße ei kuulunud juba ammu enam Berliini silmapaistvamate piirkondade hulka. Ikka ja jälle uhtus lähedalasuv Lietzenburger Straße ooteruumidesse prostituute ja narkareid. Keegi ei imestanud, kui näiteks võõrutusravil olev kõhnunud lõbupoiss vastuvõtuõe peale karjuma hakkas, mitte sellepärast, et ta ei tahtnud lasta oma ekseemi ravida, vaid kuna ta vajas ravimit, mis tema valusid leevendaks. Täna oli olukord natuke teine. Sest

      dr Viktor Larenz ei kandnud räpaseid dresse ega auklikku T-särki. Tal ei olnud jalas lääpatallatud tosse ja tema nägu ei olnud lõhkenud mädavistrike kogumispunkt. Vastupidi. Ta nägi välja, nagu oleks mõiste „distingeeritud” just tema jaoks leiutatud: sale kehaehitus, sirge hoiak, laiad õlad, kõrge laup ja markantne lõug. Kuigi ta oli Berliinis sündinud ja üles kasvanud, peeti teda enamasti hanseaadiks. Puudusid veel vaid hallinevad meelekohad ja klassikaline nina. Isegi tema tiigipuupruunid lokkis juuksed, mida ta viimasel ajal veidi pikemaks lasi kasvada, ja tema viltune nina – valus mälestus purjetamisõnnetusest – ei vähendanud härrasmehelikku üldmuljet. Viktor Larenz oli nelikümmend kolm. Mees, kelle vanust oli raske hinnata, kuid kelle puhul oli kindel, et tema taskurättidel olid tikitud initsiaalid, ja kellel polnud iialgi sularaha kaasas. Kelle silmatorkavalt kahvatu nahk lasi oletada rohkeid ületunde tööl. Ja just see tegigi asja Maria jaoks nii keeruliseks. Ühest doktorikraadiga psühhiaatrist, kes kannab kaks tuhat kakssada eurot maksvat rätsepaülikonda, ei oska ju keegi oodata, et ta avalikus kohas möirgama hakkab. Et tema hääl tõuseb falsetini, kui ta metsikult žestikuleerides ajab arusaamatuid sõnu suust välja. Just sellepärast Maria ei teadnudki, mida ta nüüd peaks tegema.

      „Viktor?”

      Larenz pöördus madala hääle suunas. Dr Grohlke oli lärmi kuulnud ja katkestas vastuvõtu. Liivakarva juuste ja sügaval silmakoobastes asuvate silmadega vana kondine tohter paistis väga murelik.

      „Mis siin lahti on?”

      „Kus on Josy?” karjus Viktor talle vastuseks ja dr Grohlke kohkus tahtmatult sõbra ees tagasi. Ta tundis seda peret juba peaaegu kümme aastat, aga niisugusena polnud ta Larenzit veel kunagi näinud.

      „Viktor? Läheme parem minu kabinetti ja …?”

      Larenz ei kuulanud teda üldse, vaid jõllitas selle asemel üle arsti õla. Kui ta märkas, et arstikabineti uks oli praokil, tormas ta edasi. Ta lõi parema jalaga ukse lahti. See lendas sissepoole ja põrkas pauguga vastu arstiriistade ja medikamentidega rataslauda. Psoriaasiga naine lebas läbivaatuslaual. Ta oli ülakeha paljaks võtnud ja ehmus nii hirmsasti, et unustas rindu kinni katta.

      „Viktor, mis sulle ometi sisse on läinud?” hüüdis dr Grohlke tema taga, kuid Larenz tuiskas juba taas arstist mööda, ruumist välja koridori.

      „Josy?”

      Ta tormas mööda koridori edasi ja lõi mööda minnes kõik uksed valla.

      „Josy, kus sa oled?” möirgas ta paaniliselt.

      „Taeva pärast, Viktor!”

      Vana allergoloog järgnes talle nii kiiresti, kui suutis, kuid Viktor ei pööranud talle mingit tähelepanu. Hirm oli tema mõistuse välja lülitanud.

      „Mis siin sees on?” karjus ta, kui ei suutnud avada viimast ust vasakul ooteruumi kõrval.

      „Puhastusvahendid. Ainult puhastusvahendid, Viktor. See on meie kolikamber.”

      „Tee lahti!” Viktor raputas ukselinki nagu hullumeelne.

      „Kuula mind nüüd …”

      „T E E L A H T I!”

      Dr Grohlke haaras ootamatu jõuga Larenzi õlavartest ja hoidis teda kinni.

      „Rahune, Viktor! Ja kuula mind. Sinu tütar ei saa seal sees olla. Koristaja võttis võtme täna hommikupoolikul kaasa ja ta tuleb alles homme hommikul jälle tööle.”

      Larenz hingas raskelt ja hoomas öeldut, ilma et oleks selle tähendusest aru saanud.

      „Tegutseme nüüd palun loogiliselt.” Dr Grohlke lõdvendas haaret ja pani käe Viktori õlale.

      „Millal sa oma tütart viimati nägid?”

      „Pool tundi tagasi, siinsamas ooteruumis,” kuulis Viktor end ütlemas. „Ta läks sinu kabinetti.”

      Vana arst raputas murelikult pead ja pöördus Maria poole, kes oli neile järgnenud.

      „Mina ei ole Josephinet näinud,” ütles Maria ülemusele. „Ja tänaseks tal aega ei ole pandud.”

      Jama, karjus Larenz mõttes ja haaras kätega peast.

      „Isabell leppis ju telefoni teel aja kokku. Ja loomulikult ei saanud Maria minu tütart näha. Vastuvõtus asendas teda keegi teine. Üks mees. Ta ütles, et võtku me istet. Josy oli nii nõrk. Nii väsinud. Ma panin ta ooteruumi istuma ja läksin välja, et talle klaas vett tuua. Ja kui ma tagasi tulin, oli ta …”

      „Meil ei ole asendajaid,” katkestas Grohlke sõpra. „Meil töötavad ainult naised.”

      Viktor vaatas arusaamatuses dr Grohlkele otsa ja püüdis äsjakuuldut mõista.

      „Ma ei ole Josyt täna vastu võtnud. Ta ei käinud minu juures.”

      Arsti sõnad võitlesid läbitungiva, närvesööva müraga, mida Larenz äkki eemalt kuulis ja mis muutus üha valjemaks.

      „Mida te minust tahate?” hüüdis ta meeleheitel. „Muidugi läks ta kabinetti. Te ise ju kutsusite. Ma olin siinsamas kõrval ja kuulsin, kuidas mees vastuvõtust tema nime hüüdis. Ta ju tahtis täna üksinda arsti juurde minna. Ta palus seda minult. Teate, ta sai ju äsja kaksteist? Ta on viimasel aja hakanud enda järel ka vannitoa ust kinni tõmbama. Ja sellepärast mõtlesin ma ooteruumi tagasi tulles, et ta on juba sisse läinud.”

      Viktor СКАЧАТЬ