Teraapia. Sebastian Fitzek
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Teraapia - Sebastian Fitzek страница 3

Название: Teraapia

Автор: Sebastian Fitzek

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789949622740

isbn:

СКАЧАТЬ ja summutas peaaegu helid tema ümber. Ta tundis, et kõik püüdsid teda veenda: Maria, dr Grohlke ja isegi mõned patsiendid.

      „Ma ei ole Josyt juba aasta aega näinud,” olid viimased dr Grohlke sõnad, mida Viktor veel selgesti mõistis. Ja siis äkki oli tal kõik selge. Hetkeks ta teadis, mis oli juhtunud. Kohutav tõde välgatas tema teadvuses, nii põgusalt nagu tajume unenägu ärkamise hetkel. Ja niisama kiiresti libises see jälle käest. Hetke murdosa vältel sai ta kõigest aru. Josy haigus. Mille käes ta möödunud kuudel nii raskelt kannatas. Äkki nägi ta, mis oli juhtunud. Mida Josyle oli tehtud. Kõris pigistas, kui ta sai aru, et küllap on nad nüüd ka temal jälil. Nad leiavad ta üles. Varem või hiljem. Ta teadis seda. Kuid siis libises kohutav teadmine tal jälle käest. See kadus uuesti. Nii pöördumatult nagu üksik veepiisk kaob kanalisatsiooni.

      Viktor tagus kahe käega vastu meelekohti. Läbitungiv, piinav, kohutav müra oli nüüd päris tema lähedal ja seda oli võimatu taluda. See sarnanes piinatud olendi niutsumisega ja selles polnud midagi inimlikku. See lakkas alles siis, kui ta tüki aja möödudes jälle suu kinni pani.

      1 Flipbook – pildiraamat, mille kiire sirvimine paneb pildid elama (siin ja edaspidi tõlkija märkused). [ ↵ ]

      1. peatükk

      Täna, mõned aastad hiljem

      Viktor Larenz ei oleks kunagi arvanud, et tal tuleb ükskord perspektiivi muuta. Varem oli Weddingi Psühhiaatriakliiniku ilmetu üheinimesepalat tema kõige raskemate patsientide käsutuses. Täna lamas ta ise hüdrauliliselt reguleeritaval haigevoodil, käed ja jalad hallide poolelastsete rihmadega fikseeritud.

      Mitte keegi ei olnud teda senimaani vaatama tulnud. Ei sõbrad, endised kolleegid ega ka sugulased. Ainus vaheldus, peale võimaluse jõllitada koltunud puitkiudtapeeti, kahte kulunud, rasvaselt läikivat pruuni kardinat ja veeplekilist palatilage, oli dr Martin Roth, noor ülemarst, kes ilmus kaks korda päevas visiidile. Mitte keegi ei olnud psühhiaatriahaigla juhatusele külastustaotlust esitanud. Isegi mitte Isabell. Viktor sai sellest teada dr Rothilt ja ta ei saanud seda naisele ka pahaks panna. Pärast kõike seda, mis oli juhtunud.

      „Kui kaua sellest nüüd on, kui mulle ravimite manustamine lõpetati?”

      Ülemarst, kelle poole ta pöördus, kontrollis parajasti elektrolüüdilahuse tilgutit, mis rippus voodipeatsis kolmeharulise statiivi otsas. „Umbes kolm nädalat, dr Larenz.”

      Viktor hindas mehe juures kõrgelt asjaolu, et see teda ikka veel tiitliga kõnetas. Kõigis neis vestlustes, mida nad viimase kolme päeva jooksul olid pidanud, oli dr Roth teda alati kohelnud suurima mõeldava aupaklikkusega.

      „Ja mis ajast peale minuga jälle rääkida saab?”

      „Üheksa päeva.”

      „Ahah.” Ta pidas väikse pausi.

      „Ja millal mind haiglast välja kirjutatakse?”

      Viktor nägi, kuidas dr Roth selle nalja peale naeratas. Nad mõlemad teadsid, et teda ei lasta kunagi haiglast välja. Vähemalt mitte niisuguse turvalisustasemega sellelaadsest asutusest.

      Viktor nägi oma käsi ja raputas kergelt ahelaid. Nähtavasti olid nad vigadest õppinud. Juba siis, kui ta haiglasse toodi, võeti talt rihm ja kingapaelad ära. Ja vannitoast viidi ära isegi peegel. Kui ta nüüd kaks korda päevas järelevalve all tualetti viidi, ei saanud ta enam isegi kontrollida, kas ta tõesti nägi välja nii armetu, nagu ta end tundis. Varem kiideti alati tema välimust. Ta torkas silma oma laiade õlgade, tihedate juuste ja treenitud keha poolest, mis oli temavanuse mehe kohta täiuslik. Tänaseks ei olnud sellest enam kuigi palju alles.

      „Öelge ausalt, dr Roth. Mida teie tunnete, kui te mind siin niimoodi lamamas näete?”

      Ülemarst vältis ikka veel talle otse silma vaatamist, kui ta haaras klambriga paberialuse, mis voodijalutsis rippus. Arsti näost oli näha, et ta mõtles. Kaastunnet? Muret?

      „Hirmu.” Dr Roth oli tõe kasuks otsustanud.

      „Kas sellepärast, et te kardate, et ka teiega võiks midagi sarnast juhtuda nagu minuga?”

      „Kas see on teie meelest isekas?”

      „Ei. Te olete aus ja see meeldib mulle. Lisaks on meie mõtteviis sarnane. Meis on ju ikkagi ühiseid jooni.”

      Dr Roth ainult noogutas.

      Nii erinev kui ka nende kahe mehe praegune olukord oli, näisid mõned perioodid nende elulugudes kokku langevat. Nad mõlemad kasvasid üles pere poputatud ainukese lapsena Berliini kõige elitaarsemates piirkondades. Larenz pikkade traditsioonidega ja äriõigusele spetsialiseerunud advokaadiperes Wannsees, dr Roth kahe käekirurgi hellitatud pojukesena. Nad mõlemad olid Dahlemi Vabas Ülikoolis arstiteadust õppinud – spetsialiseerumisega psühhiaatriale. Mõlemad pärisid oma vanematelt perekonnavilla ja märkimisväärse varanduse, mis oleks võimaldanud neil elada ka tööl käimata. Sellegipoolest oli see kas juhus või saatus, mis neid siia kokku oli toonud.

      „No tore on,” jätkas Viktor. „Te siis näete meie vahel sarnasust. Kuidas teie siis oleksite minu olukorras reageerinud?”

      „Te peate silmas, kui ma oleksin saanud teada, kes seda minu tütrega tegi?”

      Dr Roth oli tähelepanekud klambriga paberialusele kirja pannud ja vaatas Viktorile esimest korda otse silma.

      „Jah.”

      „Ausalt öeldes, ma ei tea, kas mina oleksin selle üle elanud, mida teie pidite läbi tegema.”

      Viktor hakkas närviliselt naerma.

      „Ega ma elanudki üle. Ma surin. Kõige julmemal viisil, mida te võite endale ette kujutada.”

      „Ehk tahate mulle siiski kõigest rääkida?”

      Dr Roth istus Larenzi voodiservale.

      „Millest?” Viktor esitas küsimuse, kuigi vastust ta loomulikult teadis. Arst oli seda temalt viimastel päevadel korduvalt palunud.

      „Kõigest. Kogu loo. Kuidas te teada saite, mis teie tütrega on juhtunud. Mis selle Josephine haigusega oli. Te kirjeldate mulle, mis juhtus. Ja kohe algusest peale.”

      „Suurema osa olen ma teile juba ära rääkinud.”

      „Jaa. Aga mind huvitavad üksikasjad. Ma tahan kõike veel üks kord väga täpselt teilt endalt kuulda. Eriti selle koha, kuidas asi lõpuks niisuguse pöörde võttis.”

      Katastroofini viis.

      Viktor hingas sügavalt välja ja vaatas jälle üles veeplekilise palatilae suunas.

      „Teate, kõik need aastad pärast Josy kadumist ma mõtlesin, et ei saa olla midagi õudsemat kui teadmatus. Neli aastat ilma ainsa jäljeta, ühegi elumärgita. Mõnikord ma soovisin, et telefon hakkaks helisema ja et meile teatataks, kus laip lebab. Ma arvasin tõepoolest, et ei ole midagi kohutavamat kui hõljumine aimduse ja teadmise vahel. Kuid ma eksisin. Aga kas te teate, mis on veel hirmsam?”

      Dr Roth vaatas talle küsivalt otsa.

      „Tõde.” Viktor peaaegu sosistas. „Tõde! Ma arvan, et ma kohtasin СКАЧАТЬ