Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ piirama hoolikalt pügatud muruplatsi. Kurjad vaimud ei saa võitu. Ta ei lase neil end alistada. Keset muruplatsi oli ümmargune rohuta laik nagu saareke rohelises meres, kus kasvas peenike palmipuu. Ugwu ei olnud kunagi näinud nii lühikest palmi ega ka puud, mille lehed nii täiusliku lehvikuna laiali hargneksid. See ei paistnud küllalt tugevana, et vilja kanda, ei paistnud ülepea olevat kasulik nagu enamik siinseid taimi. Ta võttis maast kivi ja viskas selle eemale. Nii palju raisatud ruumi. Tema külas harisid inimesed üles iga pisemagi maalapi oma kodu juures ning istutasid sinna kasulikke aedvilju ja ürte. Tema vanaemal ei olnud vaja oma lemmikürti arigbe’t ise kasvatada, sest see kasvas igal pool metsikult. Vanaema ütles ikka, et arigbe teeb mehe südame pehmeks. Ta oli kolmest naisest keskmine ega saanud lõigata kasu erilisest positsioonist, mis kaasnes esimese või viimase naise staatusega, ja nii, seletas ta Ugwule, oli ta enne abikaasalt millegi palumist alati keetnud talle vürtsikat jamsiputru arigbe’ga. See oli alati mõjunud. Võib-olla mõjub see ka Isandale.

      Ugwu kõndis arigbe’t otsides ringi. Ta otsis roosade lillede seast, nakrapuu alt, mille ühel oksal kügeles käsnjas mesitaru, sidrunipuu juurest, mille tüve mööda saalisid üles ja alla mustad sõdursipelgad, ning papaiapuude vahelt, mille küpsevaid vilju trähnitasid lindude nokitud rasvased augud. Kuid maa oli puhas, ei mingeid ürte; Jomo oli põhjalik ja hoolas rohija ja millelgi soovimatul ei olnud lubatud kasvama jääda.

      Kui nad esimest korda kohtusid, oli Ugwu Jomot tervitanud, Jomo aga noogutanud ning sõnagi lausumata tööd jätkanud. Ta oli väikest kasvu mees sitke kokkukuivanud kehaga, mis Ugwu meelest vajas kastmist rohkem kui nood taimed, mida ta oma metallkannuga sihtis. Lõpuks vaatas Jomo Ugwu poole üles. „Afa m bu Jomo,” kuulutas ta, nagu ei teaks Ugwu ta nime. „Mõned inimesed kutsuvad mind Kenyattaks, selle Keenia suure nina järgi. Ma olen jahimees.”

      Ugwu ei osanud midagi kosta, sest Jomo vahtis talle otse silma sisse, otsekui lootes, et Ugwu talle nüüd oma tegemiste kohta midagi tähelepanuväärset ütleb.

      „Mis sorti loomi sa tapad?” küsis Ugwu. Jomo säras, just nagu oleks see täpselt see küsimus, mida ta oli soovinud, ning hakkas oma jahipidamisest jutustama. Ugwu istus tagahoovi viiva trepi astmetel ja kuulas. Esimesest päevast peale ei uskunud ta kordagi Jomo jutte – kuidas mees oli paljaste kätega löönud tagasi leopardi rünnaku, kuidas ta üheainsa lasuga kaks paaviani tappis –, aga talle meeldis neid kuulata ning ta lükkas Isanda pesu pesemist edasi nende päevadeni, kui Jomo käis, et ta saaks istuda väljas, sel ajal kui Jomo tööd teeb. Jomo liigutused olid aeglased ja kaalutletud. Tema rehitsemine, kastmine ja istutamine tundusid ühtviisi küllastatuna pühalikust elutarkusest. Keset hekipügamist võis ta äkki pilgu tõsta ja lausuda: „See on hea liha,” ning minna siis oma jalgrattasadula taha seotud kitsenahkse koti juurde ja selles kada otsides ringi sobrada. Kord lasi ta väikese kiviga nakrapuu otsast metstuvi alla, keeras selle lehtede sisse ning pistis oma kotti.

      „Vaata, et sa selle koti kallale ei lähe, kui mind lähedal pole,” ütles ta Ugwule. „Sa võid sealt viimati inimese pea leida.”

      Ugwu naeris, kuid ei pidanud Jomo juttu päriselt võimatuks. Oh, kuidas ta soovis, et Jomo täna tööle tuleks. Jomo olnuks parim isik, kelle käest arigbe kohta uurida – kellelt küsida nõu, kuidas oleks kõige parem Isandat lepitada.

      Ta kõndis väravast välja tänavale ning vaatas läbi tee ääres kasvavad taimed, kuni märkas ürdi kortsunud lehti ühe kasuariini juurte ümber. Maitsetu toidu juures, mida Isand õppejõudude klubist koju tõi, ei olnud ta kordagi haistnud midagi arigbe vürtsika teravuse taolist; nüüd keedab ta selle ürdiga hautise ja pakub seda Isandale koos riisiga, pärast aga anub temalt andestust. Palun ärge saatke mind tagasi koju, ärra. Ma teen tolle ärakõrvetatud soki eest lisatööd. Ma teenin raha, et selle asemele uus osta. Ta ei teadnud, mida ta täpselt teha võiks, et soki korvamiseks raha teenida, aga kavatses sellegipoolest Isandale niimoodi ütelda.

      Kui arigbe peaks Isanda südant pehmitama, siis võib ta seda ehk tagahoovis kasvatada, koos mõne teise ürdiga. Ta ütleb Isandale, et aia eest hoolitsemine annab talle tegevust seniks, kuni ta kooli läheb, sest õppejõudude lastele määratud kooli direktor oli Isandale ütelnud, et poole semestri pealt ta alustada ei saa. Aga võib-olla loodab ta siiski liiga paljut. Mis mõtet on unistada ürdiaiast, kui Isand palub tal lahkuda, kui Isand talle kõrbenud sokki ei andesta? Ta läks kiiresti kööki, pani arigbe tööpinnale ning mõõtis natuke riisi välja.

      Mitu tundi hiljem tundis ta kõhtu krampi kiskuvat, kui kuulis Isanda autot: kruusa kriginat ja mootori üminat, enne kui see garaaži juures seisma jäi. Ta seisis hautisepoti juures ja segas, hoides kulpi haardes, mis tundus sama kõva kui krambid ta kõhus. Kas Isand palub tal ära minna veel enne, kui ta jõuab talle toitu pakkudagi? Mida ta siis oma inimestele ütleb?

      „Tere päevast, ärra – Odenigbo,” ütles ta, enne kui Isand kööki astus.

      „Jajah,” ütles Isand. Ta surus ühe käega vastu rinda raamatuid, teises käes oli portfell. Ugwu tormas ligi, et teda raamatutega aidata. „Isand? Teie sööb?” küsis ta inglise keeles.

      „Söön mida?”

      Ugwu kõhus hakkas veel kõvemini kiskuma. Raamatuid lauale panema kummardudes kartis ta, et kõht võib katkeda. „Autist, ärra.”

      „Hautist?”

      „Jah, ärra. Väga ea autis, ärra.”

      „Eks ma siis proovi natuke.”

      „Jah, ärra!”

      „Ütle mulle Odenigbo!” nähvas Isand ja läks siis sisse pärastlõunast vanni võtma.

      Toidu lauale pannud, seisis Ugwu köögiukse taga ja vaatas, kuidas Isand võttis esimese kahvlitäie riisi ja hautist, võttis teise – ja hüüdis siis: „Suurepärane, mu tubli mees.”

      Ugwu ilmus ukse varjust nähtavale. „Ärra? Ma võin need ürdid väikesesse aeda kasvama istutada. Et jälle selliseid autisi teha.”

      „Aeda?” Isand tegi pausi, et võtta lonks vett ja ajakirja lehte keerata. „Ei, ei, ei. Väljas on Jomo territoorium, sees sinu oma. Tööjaotus, mu tubli mees. Kui meil on ürte tarvis, palume Jomol selle eest hoolt kanda.” Ugwut vaimustas, kui hästi kõlas tööjaotus, mu tubli mees inglise keeles öeldult.

      „Jah, ärra,” ütles ta, ehkki mõtles juba sellest, milline koht ürdiaiale kõige paremini sobiks: teenijatubade juures, kus Isand kunagi ei käi. Ürdiaeda ei või ta Jomo hoolde usaldada, vaid hakkab seda ise harima sellal, kui Isand väljas on, ja nii ei lõpe tal arigbe, see andeksanni ürt, iialgi otsa. Alles hiljem õhtul taipas ta, et küllap oli Isand ärakõrvetatud soki unustanud juba ammu enne kojutulekut.

      Ajapikku taipas Ugwu veel teisigi asju. Ta ei olnud tavaline majateener: doktor Okeke majateener kõrvalmajas ei maganud oma toas voodis, vaid hoopis köögipõrandal. Tänava teises otsas oleva maja teener, kellega Ugwu koos turul käis, ei otsustanud ise, mida valmistada, vaid valmistas seda, mida tal kästi. Ja neil ei olnud peremehi ega perenaisi, kes oleksid andnud neile raamatuid, öeldes: „See siin on suurepärane, lihtsalt suurepärane.”

      Enamikust lausetest neis raamatuis ei saanud Ugwu aru, aga ta näitas end väga demonstratiivselt neid lugemas. Ega saanud ta päriselt aru ka Isanda ja tema sõprade vestlustest, ent ta kuulas sellegipoolest ning sai teada, et maailm peaks Sharpeville’is tapetud mustade asjus midagi enamat tegema, et ameeriklastele oli paras, et luurelennuk Venemaal alla lasti, et de Gaulle talitas Alžeerias väga saamatult, et ÜRO ei saa ilmaski Tshombet Katangas pukist maha võetud. Aeg-ajalt tõusis Isand püsti ja tõstis klaasi ning häält – „Selle vapra musta ameeriklase terviseks, СКАЧАТЬ