Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poole ruttas. Mõni minut hiljem oma värava poole minnes vaatas ta tihti üle õla, lootes korrakski silmata mere tagant naasvat poega. Aga ei silmanud.

      Tema lend raputas kõvasti. Mees ta kõrval sõi valjusti rõgistades kibedat koolapähklit ja kui ta juttu tehes Olanna poole pöördus, nihkus naine aegamisi eemale, kuni oli tihedalt lennukiseina vastu surutud.

      „Ma lihtsalt pean teile ütlema, kui ilus te olete,” ütles mees.

      Olanna naeratas ja ütles aitäh ja hoidis silmad oma ajalehel. Odenigbo saab nalja, kui ta talle sellest mehest jutustab, nii nagu ta oma kõhklematus enesekindluses alati kõigi Olanna imetlejate üle naeris. Just see oligi Olannat tema juures kõigepealt võlunud tol kahe aasta tagusel juunipäeval Ibadanis – sedasorti vihmasel päeval, mis juba kannab hämariku indigotoone, ehkki tegelikult on alles keskpäev. Ta oli Inglismaalt vaheajaks kodus käimas. Ta oli tõsises suhtes Mohammediga. Alguses ta ei märganudki Odenigbot, kes ülikooliteatri juures tema ees piletisabas seisis. Võib-olla polekski ta teda märganud, kui tema taga poleks seisnud hõbedaste juustega valge mees ja kui piletöör ei oleks andnud valgele mehele märku, et see edasi astuks. „Laske mina aitan teid siin, söör,” ütles piletimüüja selle koomiliselt ette kujutatud „valge” aktsendiga, millega harimatud inimesed armastasid eputada.

      Olanna oli ärritunud, aga ainult natuke, sest ta teadis, et saba liigub igal juhul kiiresti. Seetõttu üllatas teda pahameelepurse, mis järgnes pruuni safariülikonda kandva ja raamatut pihku suruva mehe – Odenigbo – poolt. Mees marssis saba etteotsa, talutas valge mehe sealt tagasi tema kohale sabas ja peaaegu karjus siis piletimüüja peale. „Te vilets ignoramus! Te näete valget meest ja ta tundub teile parem kui teie omad inimesed? Te peate kõigi selles sabas seisjate ees vabandama! Otsekohe!”

      Olanna oli teda vahtima jäänud – tema prillide taga kaarduvaid kulme, tüüakat keha, mõeldes juba, kuidas Mohammediga kõige valutumalt lõpp teha. Vahest võinuks ta taibata, et Odenigbo on teistsugune, isegi kui mees poleks sõnagi lausunud: juba ta soeng üksi, juuksed kõrge pühapaistena püsti seismas, kõneles sellest. Aga ta oli ka ilmselgelt hoolitsetud, mitte üks neist, kes kasutavad räpakust oma radikaalsuse rõhutamiseks. Kui mees temast möödus, naeratas ta ja ütles: „Hästi tehtud!”, ja see oli kõige söakam tegu, mis ta iialgi teinud, esimene kord, kus ta ise mõne mehe tähelepanu oli püüelnud. Mees seisatas ja tutvustas end: „Mu nimi on Odenigbo.”

      „Mina olen Olanna,” kostis naine, ja hiljem ütles ta mehele, et õhk oli sel hetkel võlujõust pragisenud, ja mees ütles, et ta iha oli sel hetkel olnud nii tugev, et ajas tal kubeme valutama.

      Kui Olanna viimaks seda iha maitsta sai, oli ta ennekõike üllatunud. Ta ei teadnud enne, et mehe tõuked võivad peatada mälu, et ta võib leida end paisatuna kohta, kus ei suuda ei mõelda ega mäletada, vaid ainult tunda. See intensiivsus ei olnud kahe aasta möödudes kadunud, nagu polnud kadunud ka tema aukartus mehe enesekindlate veidruste ja raevuka moraalsuse ees. Kuid ta kartis, et see tuli sellest, et nad oma suhet väikeste lonksude kaupa läbi elasid: ta nägi Odenigbot siis, kui vaheajaks koju tuli; nad kirjutasid üksteisele; nad rääkisid telefonis. Nüüd, kus ta oli tagasi Nigeerias, pidid nad hakkama koos elama, ja ta ei suutnud mõista, kuidas mees ei ilmuta pisimatki ebakindlust. Ta oli liiga kindel.

      Olanna vaatas oma akna taga laiuvaid pilvi, mööda triivivaid suitsjaid padrikuid, ja mõtles, kui haprad need on.

      Olanna polnud tahtnud oma vanematega õhtust süüa, eriti kuna nood olid kutsunud pealik Okonji. Aga ema tuli ta tuppa ja palus, et ta palun-palun nende seltskonda tuleks: mitte iga päev ei olnud neil juhust rahandusministrit võõrustada, ja see õhtusöök oli veelgi tähtsam ehituslepingu tõttu, mida ta isa tahtis. „Biko, pane midagi kena selga. Kainene riietub ka pidulikult,” oli ema lisanud, just nagu peaks tema kaksikõe mainimine kuidagi kõike õigustama.

      Nüüd silus Olanna süles salvrätikut ja naeratas teenrile, kes asetas ta kõrvale taldriku poolitatud avokaadoga. Mehe valge vorm oli nii kangeks tärgeldatud, et püksid paistsid nagu papist tehtud.

      „Tänan, Maxwell,” ütles ta.

      „Jahah, tädike,” pomises Maxwell ja liikus oma kandikuga edasi.

      Olanna vaatas lauas ringi. Vanemad olid keskendunud pealik Okonjile, noogutades innukalt, kui too jutustas mingit lookest oma hiljutisest kohtumisest peaminister Balewaga. Kainene uuris oma taldrikut, näol talle omane kõrk ilme, otsekui pilkaks ta oma avokaadot. Keegi neist ei tänanud Maxwelli. Olanna soovis, et nad seda teeksid; see oli nii lihtne väike žest, tunnustada neid teenivate inimeste inimlikkust. Kord oli ta ette pannud, et nad seda teeksid; isa kostis, et maksab neile korralikku palka, ja ema ütles, et tänamine annaks neile võimaluse muutuda häbematuks, Kainene aga, nagu tavaliselt, ei öelnud midagi, tülpinud ilme näol.

      „See on parim avokaado, mida ma üle tüki aja maitsta olen saanud,” ütles pealik Okonji.

      „See on ühest meie oma talust,” ütles ema. „Sellest, mis on Asaba lähedal.”

      „Ma lasen teenril mõned teie jaoks kotti panna,” ütles isa.

      „Suurepärane,” ütles pealik Okonji. „Olanna, ma loodan, et ka teie enda oma naudite, eh? Te vaatasite seda niisuguse näoga, nagu võiks see teid hammustada.” Ta naeris, ülemäära südamlik muhhahaa, ja otsemaid hakkasid Olanna vanemad samuti naerma.

      „See on väga hea.” Olanna tõstis pilgu. Pealik Okonji naeratuses oli midagi märga. Eelmine nädal, kui mees Ikoyi klubis oma kaardi talle pihku suskas, oli see naeratus talle muret teinud, sest see nägi välja nii, nagu oleks huulte liikumine mehe suu süljega täitnud ja nüüd ähvardaks see tema lõuga mööda alla niriseda.

      „Ma loodan, et te olete mõelnud meie juurde ministeeriumi tulekust, Olanna. Meil on seal vaja teiesuguseid esmaklassilisi ajusid,” ütles pealik Okonji.

      „Kui palju on inimesi, kellele pakub tööd rahandusminister isiklikult,” ütles ema ei kellelegi konkreetselt ning naeratus lõi särama tema ovaalse tumedanahalise näo, mis oli nii lähedal täiuslikkusele, nii sümmeetriline, et sõbrad kutsusid teda Kunstiks.

      Olanna asetas lusika lauale. „Ma olen otsustanud minna Nsukkasse. Ma sõidan ära kahe nädala pärast.”

      Ta nägi, kuidas isa huuled kriipsuks tõmbusid. Ema käsi tardus hetkeks õhus, otsekui oleks see uudis liiga traagiline, et rahulikult soola edasi raputada. „Ma arvasin, et sa pole veel otsustanud,” ütles ema.

      „Ma ei või sellega liiga pikalt venitada, muidu pakuvad nad seda kohta kellelegi teisele,” ütles Olanna.

      „Nsukka? Kas see on tõsi? Te olete otsustanud Nsukkasse kolida?” küsis pealik Okonji.

      „Jah. Ma kandideerisin seal sotsioloogiateaduskonnas õppejõukohale ja see just antigi mulle,” vastas Olanna. Tavaliselt meeldis talle avokaado ilma soolata, aga praegu tundus see maitsetu, peaaegu iiveldamaajav.

      „Oh. Nii et te jätate meid siin Lagoses maha,” ütles pealik Okonji. Ta nägu paistis sulavat, iseenda ümber sulguvat. Siis pöördus ta ja küsis liiga reipalt: „Ja kuidas on teiega, Kainene?”

      Kainene vaatas pealik Okonjile otse silma sisse pilguga, mis oli nii ilmetu, nii tühi, et näis peaaegu vaenulikuna. „Jah, tõesti, kuidas on minuga!” Ta kergitas kulme. „Ka mina kavatsen oma vastomandatud kraadi hästi ära kasutada. Ma kolin Port Harcourti, et seal Papa äride juhtimine üle võtta.”

      Olanna soovis, et tal käiksid ikka veel need välgatused – hetked, mil ta teadis, mida Kainene mõtleb. Algkooli ajal vaatasid nad mõnikord äkki teineteisele СКАЧАТЬ