Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teed rüübata. „Nemad õpetavad sulle, et Nigeri jõe avastas üks valge mees, kelle nimi oli Mungo Park. See on jama. Meie rahvas püüdis Nigerist kala ammu enne seda, kui Mungo Parki vanaisagi sündis. Aga eksamil kirjuta, et see oli Mungo Park.”

      „Jah, ärra.” Ugwu oleks tahtnud, et see Mungo Parki nimeline isik ei oleks Isandat nii sügavalt solvanud.

      „Kas sa midagi muud ei oskagi öelda?”

      „Ärra?”

      „Laula mulle mõni laul.”

      „Ärra?”

      „Laula mulle mõni laul. Mis laule sa oskad? Laula!” Isand tõmbas prillid ninalt. Ta kulm oli kortsus ja tõsine. Ugwu hakkas laulma üht vana laulu, mille oli isa talus ära õppinud. Ta süda tagus valusalt vastu rinnakorvi. „Nzogbo nzogbu enyimba, enyi …”

      Alguses laulis ta vaikselt, kuid Isand kopsis pastakaga lauale ja ütles: „Kõvemini!”, nii et ta tõstis häält, ja Isand ütles uuesti ja ikka ja jälle: „Kõvemini!”, kuni Ugwu päris röökis. Kui ta oli laulu paar korda otsast lõpuni ette laulnud, palus Isand tal lõpetada. „Tubli, tubli,” ütles ta. „Kas sa teed oskad teha?”

      „Ei, ärra. Aga ma õpin ruttu,” ütles Ugwu. Laulmine oli midagi temas lõdvestanud, ta hingas kergelt ja ta süda ei tagunud enam. Ja ta oli veendunud, et Isand on hull.

      „Enamasti söön ma õppejõudude klubis. Küllap ma pean vist nüüd, kus sina siin oled, koju rohkem toitu tooma.”

      „Isand, mina oskan süüa teha.”

      „Sa teed süüa?”

      Ugwu noogutas. Ta oli veetnud palju õhtuid jälgides, kuidas ema süüa tegi. Ta oli emale tule üles teinud või sütele puhunud, kui need ähvardasid kustuda. Ta oli koorinud ja uhmerdanud jamssi ja kassaavat, riisikesti välja tuulanud, ubade küljest usse ära korjanud, sibulaid koorinud ja pipart jahvatanud. Kui ema oma köha põdes, oli ta tihti soovinud, et võiks ise Anulika asemel toitu valmistada. Ta ei olnud seda kunagi kellelegi öelnud, isegi mitte Anulikale; õde oli talle juba ütelnud, et ta veedab liiga palju aega süüa tegevate naiste läheduses ja kui ta nii edasi laseb, ei hakka tal võib-olla kunagi habe kasvama.

      „Noh, siis saad sa oma toidu endale ise teha,” ütles Isand. „Kirjuta mulle üles, mis asju sul vaja on.”

      „Jah, ärra.”

      „Turule sa vist minna ei oska, ega ju? Ma palun, et Jomo sulle teed näitaks.”

      „Jomo, ärra?”

      „Jomo hoolitseb aia eest. Ta käib siin kolm korda nädalas. Naljakas mees, ma nägin korra, kuidas ta krootoniga juttu ajas.” Isand vaikis viivu. „Igatahes homme ta tuleb.”

      Hiljem kirjutas Ugwu üles rea toiduaineid ja andis nimekirja Isandale.

      Isand vahtis natuke aega nimekirja. „Tähelepanuväärne segu,” ütles ta inglise keeles. „Ehk õpetavad nad koolis sind rohkem vokaale kasutama.”

      Ugwule ei meeldinud lõbustatud ilme Isanda näol. „Meil on puud vaja, ärra,” ütles ta.

      „Puud?”

      „Teie raamatute jaoks, ärra. Et ma saab nad korda panna.”

      „Ohjaa, riiuleid. Arvatavasti annab kuhugi veel mõned riiulid mahutada küll, vahest ehk koridori. Ma räägin kellegagi haldusosakonnast.”

      „Jah, ärra.”

      „Odenigbo. Ütle mulle Odenigbo.”

      Ugwu silmitses teda kõhklevalt. „Ärra?”

      „Mu nimi ei ole Ärra. Ütle mulle Odenigbo.”

      „Jah, ärra.”

      „Minu nimi on Odenigbo, nüüd ja alati. Härra on meelevaldne. Homme võid hoopis sina härra olla.”

      „Jah, ärra – Odenigbo.”

      Ugwule meeldis tegelikult rohkem ärra, selles sõnas oli otsusekindlust ja võimukust, ja kui mõni päev hiljem tulid haldusosakonnast paar meest koridori riiuleid paigaldama, ütles ta, et nad peavad ootama, kuni Ärra koju jõuab; tema ise ei tohi anda allkirja nende valgele paberile, kus seisid masinakirjas sõnad. Ta ütles uhkusega Ärra.

      „Jälle üks maalt tulnud majateenija,” ütles üks meestest üleolevalt, ja Ugwu vaatas mehele näkku ning pomises oma nina alla loitsu, et toda ja tema järeltulijaid elu lõpuni äge kõhulahtisus vaevaks. Isanda raamatuid korrastades tõotas ta endale, hoidudes siiski kõva häälega rääkimast, et kunagi õpib ta veel ka ametlikele paberitele alla kirjutama.

      Järgnevate nädalate vältel – nädalate, mil ta õppis tundma bangalo iga viimast kui nurka, mil ta avastas, et nakrapuu otsa oli paigutatud mesipuu ja et liblikad kogunesid majaesise muruplatsi kohale ikka siis, kui päike seisis kõige kõrgemal – õppis ta täpselt sama hoolsalt tundma ka Isanda elurütme. Igal hommikul korjas ta maast üles Daily Timesi ja Renaissance’i, mille postimees ukse juurde maha oli poetanud, ning voltis need Isanda teetassi ja leivataldriku kõrvale hommikueinelauale. Opel oli tal puhtaks pestud juba enne, kui Isand hommikueine lõpetas; ja kui Isand töölt taas koju jõudis ning siestat pidas, käis ta auto veel korra üle, enne kui Isand tenniseplatsile siirdus. Neil päevil, kus Isand pikkadeks tundideks oma kabinetti tõmbus, liikus ta majas ringi hääletult. Kui Isand valjul häälel kõneldes koridoris edasi-tagasi sammus, kandis ta hoolt, et jätkuks kuuma vett tee tegemiseks. Ta küüris iga päev põrandaid. Ta nühkis aknaluuke, kuni need pärastlõunapäikeses hiilgasid, pööras tähelepanu tillukestele praokestele vanni emailis, poleeris taldrikuid, mida kasutas koolapähkli serveerimiseks Isanda sõpradele. Iga päev oli elutoas vähemalt kaks külalist ja raadio mängis tasakesi kummalist flöödiviisitaolist muusikat, küllalt vaikselt, et jutukõma ja naer ja klaaside kõlin võisid selgesti jõuda Ugwu kõrvu, kes töötas köögis või koridoris või triikis Isanda riideid.

      Ta tahtis teha veel enam, tahtis end Isandale igati vajalikuks muuta, ja nii triikis ta ühel hommikul ära Isanda sokid. Ega need mustad soonikkoes sokid ennegi just kortsus paistnud, aga Ugwu arvates võinuksid need triigituna veelgi paremad välja näha. Tuline triikraud sisises, ja kui ta selle üles tõstis, nägi ta, et pool sokki oli selle külge kinni kleepunud. Ta tardus. Isand istus veel hommikueinet lõpetades laua ääres ja pidi nüüd iga hetk sisse astuma, et sokid ja kingad jalga tõmmata ning riiulilt kaustad haarata ja tööle minna. Ugwu oleks tahtnud sulanud soki tooli alla peita ja sahtli juurde uue paari järele söösta, aga ta jalad olid kui tardunud. Seal ta seisis, kõrbenud sokk käes, teades, et just niisugusena Isand ta eest leiab.

      „Nii et sa triikisid mu sokke, mis?” küsis Isand. „Oh sa rumal ignoramus.” Rumal ignoramus libises tal suust kui muusika.

      „Palun andeks, ärra! Palun andeks!”

      „Ma ütlesin juba, ära kutsu mind härraks.” Isand haaras riiulilt mingi kausta. „Ma olen hiljaks jäämas.”

      „Ärra? Kas toon uue paari?” küsis Ugwu. Ent Isand oli juba kingad paljaste jalgade otsa libistanud ning tõttas välja. Ugwu kuulis, kuidas ta autoukse pauguga kinni lõi ja minema sõitis. Ta rind oli raske; ta ei mõistnud, miks oli ta neid sokke triikinud, miks ei olnud ta piirdunud üksnes safariülikonna triikimisega. Kurjad vaimud, muud ei midagi. Kurjad vaimud olid ajanud teda СКАЧАТЬ