Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii kaua aega läks, olid nad ju Nnesinachiga umbes üheealised? –, et ta saaks tema rindu katsuda. Anulika lööks muidugi ta käe eemale ja annaks talle võib-olla isegi vastu kõrvu, aga ta teeks seda kähku – pigistaks korra ja jookseks minema – ja siis oleks tal vähemalt mingi ettekujutus ja ta teaks, mida oodata, kui saab lõpuks katsuda Nnesinachi omi.

      Aga ta kartis, et nüüd ei saa ta neid kunagi katsuda, sest onu oli kutsunud Nnesinachi Kanosse, ametit õppima. Tüdruk sõidab ära Põhja aasta lõpu poole, kui ta ema noorim laps, keda ta praegu veel süles kandis, käima hakkab. Ugwu oleks tahtnud olla sama rahulolev ja tänulik kui ülejäänud perekond. Lõppeks võis Põhjas varanduse kokku ajada; ta teadis inimesi, kes olid läinud sinna kaubitsema ja tulnud tagasi koju, et oma vanad hütid maha kiskuda ja laineplekist katusega majad asemele ehitada. Siiski kartis ta, et mõni neist punnkõhulistest Põhja kaubitsejatest heidab Nnesinachile ühe pilgu, ja enne kui ta jõuab asjast arugi saada, toob keegi juba tüdruku isale palmiveini ja ta ei saa iialgi neid rindu katsuda. Kujutluspilti neist – Nnesinachi rindadest – hoidis ta viimaseks noil paljudel öödel, mil ta end puudutas, algul aeglaselt ja siis üha jõulisemalt, kuni ta huultelt vallandus allasurutud oie. Ta alustas alati tüdruku näost, tema täidlastest põskedest ja elevandiluukarva hammastest, ning kujutles siis tüdruku käsi enda ümber, tema keha oma keha vastu muljutuna. Lõpuks lasi ta vormuda rindadel; mõnikord olid need kõvad, äratades kiusatust neid hammustada, teinekord jällegi nii pehmed, et ta kartis oma kujuteldava pigistusega tüdrukule haiget teha.

      Korraks kaalus ta, kas mõelda temast täna öösel. Kuid otsustas, et parem mitte. Mitte oma esimesel ööl Isanda majas, selles voodis, mis ei sarnanud sugugi tema käsitsi kootud raffiamatiga. Kõigepealt surus ta käed madratsi vetruvasse pehmusse. Siis uuris selle peale laotatud kangakihte, oskamata arvata, kas peaks magama nende peal või need enne voodisse heitmist maha koorima ja ära panema. Lõpuks ronis ta nende peale ja lebas kangakihtide otsas, keha kõvaks sõlmeks kõverdunud.

      Ta nägi unes, et Isand hüüab teda – Ugwu, mu tubli mees! –, ja kui ta üles ärkas, seisis Isand uksel ja silmitses teda. Võib-olla ei olnudki see uni. Ta rahkles voodist välja ja heitis nõutu pilgu ettetõmmatud kardinatega aknale. Kas aeg oli juba hiline? Kas pehme voodi oli teda alt vedanud ja ta oli sisse maganud? Tavaliselt ärkas ta esimese kukelauluga.

      „Tere ommikust, ärra!”

      „Siin lehkab grillkana järele.”

      „Palun vabandust, ärra.”

      „Kus kana on?”

      Ugwu kobas püksitaskus ja tõi kanatükid lagedale.

      „Kas sinu inimesed söövad magades?” küsis Isand. Tal oli seljas midagi naisterüü taolist ja ta keerutas hajameelselt piha ümber seotud vöö otsa.

      „Ärra?”

      „Kas sa tahtsid seda kana voodis süüa?”

      „Ei, ärra.”

      „Toit püsib edaspidi söögitoas ja köögis.”

      „Jah, ärra.”

      „Täna tuleb kööki ja vannituba koristada.”

      „Jah, ärra.”

      Isand pöördus ja lahkus. Ugwu seisis värisedes keset tuba, kanatükid endiselt peos, käsi välja sirutatud. Ta soovis, et ei peaks kööki jõudmiseks söögitoast mööda minema. Lõpuks pani ta kana tagasi taskusse, tõmbas sügavalt hinge ja astus toast välja. Isand oli lõunalaua juures, teetass tema ees kõrguva raamatuvirna otsa toetatud.

      „Kas sa tead, kes tappis Lumumba?” küsis Isand ajakirjalt pilku tõstes. „Ameeriklased ja belglased. Katangaga polnud sellel midagi pistmist.”

      „Jah, ärra,” vastas Ugwu. Ta tahtis, et Isand aina edasi räägiks, et ta võiks kuulata seda kõlavat häält, inglise sõnade meloodilist sulandumist ta igbokeelsetesse lausetesse.

      „Sa oled minu majateener,” ütles Isand. „Kui ma käsin sul välja minna ja tänaval kõndivat naist kepiga peksta ja sa ta jalale verise haava lööd, kes siis selles haavas süüdi on, sina või mina?”

      Ugwu jõllitas Isandat ja väärutas pead, pidades aru, ega Isand nüüd mingil ümbernurga moel kanatükkidele ei vihja.

      „Lumumba oli Kongo peaminister. Kas sa tead, kus Kongo on?” küsis Isand.

      „Ei, ärra.”

      Isand tõusis kärmelt jalule ja läks kabinetti. Ugwu silmalaud võbelesid hämmeldunud hirmust. Kas Isand saadab ta koju tagasi, sest ta ei räägi hästi inglise keelt, hoidis kanatükke öö otsa taskus, ei tunne neid imelikke kohti, millest Isand räägib? Isand tuli tagasi suure paberilehega, voltis selle lahti ja asetas diivanilauale, raamatuid ja ajakirju eest tõugates. Ta osutas oma pastakaga. „See on meie maailm, ehkki need, kes selle kaardi joonistasid, otsustasid enda maa meie omast ülespoole panna. Tegelikult ei ole ülemist ega alumist, saad aru.” Isand võttis paberi kätte ja keeras kokku, nii et servad olid vastamisi, jättes keskele tühja ruumi. „Meie maailm on ümmargune, sellel ei ole lõppu. Nee anya, see kõik on vesi, mered ja ookeanid, ja siin on Euroopa ja siin meie oma manner, Aafrika, ja Kongo on selle keskel. Nigeeria on siin ülevalpool, ja Nsukka siin tema kaguosas; siin oleme meie.” Ta koputas pastakaga kaardile.

      „Jah, ärra.”

      „Kas sa koolis oled käinud?”

      „Kaks klassi, ärra. Aga ma õpin kõik ruttu ära.”

      „Kaks klassi? Kui ammu?”

      „Juba mitu aastat möödas, ärra. Aga ma õpin kõik väga ruttu ära!”

      „Miks sul kool katki jäi?”

      „Isal vili ikaldus, ärra.”

      Isand noogutas aeglaselt. „Miks su isa ei otsinud kedagi, kes talle kooliraha laenaks?”

      „Ärra?”

      „Su isa oleks pidanud laenu võtma!” nähvas Isand ja lisas siis inglise keeles: „Haridus on esmatähtis! Kuidas me ekspluateerimisele vastu saame, kui meil ei ole tööriistu ekspluateerimise mõistmiseks?”

      „Jah, ärra!” Ugwu noogutas ägedalt. Ta oli kindlalt otsustanud paista nii terane, kui vähegi suudab, sest Isanda silmadesse oli ilmunud metsik läige.

      „Ma panen su personali algkooli kirja,” ütles Isand, koputades ikka veel pastakaga paberilehele.

      Ugwu tädike oli ütelnud, et kui ta Isandat mõni aasta hästi teenib, saadab see ta ärikooli, kus saab õppida masina- ja kiirkirja. Tädi oli ka personali algkooli maininud, aga ainult selleks, et talle teatada: see on õppejõudude laste jaoks, kes kannavad sinist koolivormi ja valgeid, nii peene pitsiga ääristatud sokke, et aina imesta, miks on keegi tühipaljaste sokkide peale nii palju aega raisanud.

      „Jah, ärra. Aitäh, ärra.”

      „Küllap sa oled oma klassis vanim, kui alles nüüd kolmandasse klassi lähed,” arvas Isand. „Ja ainus viis, kuidas sa saad nende austuse võita, on olla klassi parim. Saad aru?”

      „Jah, ärra.”

      „Istu maha, mu tubli mees.”

      Ugwu valis Isandast kõige kaugemale СКАЧАТЬ