T. Виктор Пелевин

Чтение книги онлайн.

      Kuid T oli endast juba võitu saanud.

      „Nüüd saan ma aru,” ütles ta. „Aga see on ju… See on täiesti lootusetu vaade asjadele.”

      „Miks siis nii. Teid hingestav olemus võib olla tulvil lootust.”

      „Ent kuidas jääb siis päästmisega?”

      „Mida nimelt te kavatsete päästma hakata? Kuningas Leari krooni? See iseenesest ei tunne mitte kui midagi, see on lihtsalt üks rekvisiidi element. Päästmise küsimus lahendatakse mitmejumalausus selle fakti teadvustamisega, et pärast etendust lähevad näitlejad kodudesse laiali ja kroon riputatakse naela otsa…”

      „Ometigi on meil kõigil,” ütles T, „olemas pidev ja katkematu iseenese taju. Selle tajumine, et mina olen just nimelt mina. Kas pole nii?”

      „Sellegi üle arutles vürst kaunis sageli,” vastas vürstinna. „Tajumus, millest te räägite, on kõikidel inimestel ühesugune ja tegelikult on see üksnes kehalisuse kaja, mis on ühine kõikidele elusolenditele. Kui näitleja paneb krooni pähe, soonib metallvõru tema pead. Kuningas Leari võivad järjepanu mängida eri näitlejad, kõik nad kannavad peas külma raudvõru ning tunne on kõigil üks ja seesama. Siiski ei tasu sellest järeldada, et see raudvõru on müsteeriumi peaosaline…”

      T vaatas liuda ilma peata lohega ja tundis äkki, et teda valdab äravõitmatu unisus. Ta pea jõnksatas ja ta ütles vaikselt:

      „Paistab, et teie kadunud abikaasale olid teada kõik maailma saladused. Ega ta ei ole juhtumisi rääkinud teiega Optina Pustõnist?”

      Vürstinna otsaesine läks kortsu.

      „Optina Pustõn? Vististi oli see kuidagi seotud mustlastega. Kas vankritest moodustatud kaitseehitis või siis paik, kust olid tulnud nende esivanemad, ma täpsemalt ei mäleta. Siin jõe ääres on üsna ligidal mustlaslaager, võime väheks ajaks randuda ja teateid pärida… Kuid mulle tundub, et te olete suigatamas?”

      „Andke andeks, vürstinna. Pean tunnistama, et olen väga väsinud. Kohe ma…”

      „Ärge tehke endale tüli. Puhake otse siinsamas. Mul on üks väike asi ajada, kuid ma tulen peatselt teie juurde tagasi. Kui teil peaks teenreid vaja minema, siis Lucius jääb ootama tekile ukse taha.”

      Vürstinna tõusis kanapeelt.

      „Ärge tõuske püsti, ma palun teid,” ütles ta T-le lähemale astudes. „Kuni te pole unne vajunud, tahan ma teile teha väikese kingituse.”

      Ta tõstis käed ja T tundis metalli külma puudutust. Pilku langetades nägi ta oma rinnal kuldketiga medaljoni – tillukest kuldraamatut, mis oli poolest saadik valgest jaspisest õie sees varjul.

      „Mis see on?” küsis ta.

      „Elu Raamat. Sain selle amuleti kadunult vürstilt. See toob teile õnne ja kaitseb hädade eest. Lubage mulle, et te ei võta seda kaelast, kuni teie elu ähvardab oht.”

      „Ma püüan,” vastas T diplomaatlikult.

      Vürstinna naeratas ja läks ukse poole.

      IV

      T jäi otsekohe magama. Ta nägi lühikest ja rahutut und – ta rääkis vürstinna Tarakanovaga ning vestlus oli äsja lõppenule väga sarnane, kuid lõpetuseks tegi vürstinna karmi näo, kattis pea musta linikuga ja muutus seinale maalitud mustaks ingliks.

      Ärganud T nägi, et liud, millel serveeriti kaladest tehtud lohet, oli kadunud: mütoloogilise metafoori söömist olid ilmselt lõpetamas sõudjad ja teenrid.

      „Mis jäledus on säärane kokkupandud kala,” mõtles ta. „Ja ometi on vürstinna sõnades peaaegu võimatu mingit auku leida. Ainukeseks küsimuseks jääb sellisel moel korraldatud maailma mõte. Tuleks huvi tunda, mida on sel teemal kõnelnud kadunud vürst…”

      Kuid tühjas söögitoas polnud kellegi käest midagi küsida – vürstinna polnud veel tagasi tulnud.

      Pimedus oli juba saabumas. Tuba täitis sinkjas hämarus ja antiikkujud seinte ääres paistsid hoopis teistsugused – hämarus oli muutnud nende valevuse pehmeks ja peaaegu kehaliseks, otsekui tuues tagasi aja, mil nende viga saanud näod ja torsod olid veel elus. Kuid kivisilmade pilk jäi külmaks ja ükskõikseks – ning selle pilgu all näis inimeste maailm naljaka ja sekeldava hookuspookusena.

      Äkitselt tundis T ärevust. Midagi oli valesti.

      Ta tõusis, astus tekile viiva ukse juurde ja tegi selle lahti. Ukse taga polnud kedagi.

      T sai aru, mis oli teda valvsaks teinud – ühtlast veesolinat polnud enam kuulda. Ta astus parda ligi ja vaatas alla. Liikumatud aerud olid igasse kanti õieli. Laeva ei juhtinud mitte keegi – see triivis allavoolu, pöördudes aegapidi ninaga kalda poole.

      Teki kaugemas otsas vilksatas kiire vari.

      „Kes siin on?” hõikas T. „Vastake!”

      Vastust ei tulnud.

      T läks tagasi söögituppa, leidis laualt tikud ja süütas petrooleumilambi. Tuba muutus otsekohe: tuluke peletas marmorkujudest nende sünged hinged ja tumesinine õhtu akna taga moondus pilkaseks ööks.

      T heitis pilgu üle toa, otsides mingitki relva.

      Seinal helkis tuhmilt gladiaatorivarustus: ühe sarvega raske kiiver, ümmargune pronkskilp ja oda, otsas lai tera ja selle vastas massiivne ümmargune nupp, mille külge oli seotud pikk varre ümber keritud nöör. Oda all rippus tahvel sõnadega:

      Vars nägi välja korralik ja uus, kuid metallosad olid vist tõesti ehtne antiikpronks.

      Kiiver osutus kitsaks, oli mõeldud iidse väiksema kolba tarvis ja pigistas ebameeldivalt pead. T torkas käe kilbi nahkaasadesse, kahmas sarisa, võttis teise kätte lambi ja läks tagasi tekile. See oli endiselt inimtühi.

      T astus mõned sammud, märkas silmanurgast mingit liikumist ja pööras end järsult ümber. Tema ees seisis habemik sõdalane sarvilise kiivri ja halatiga – välimuselt tüüpiline Dareiose armee pärslane. Ühes käes oli sõdalasel lamp, teises kilp ja oda.

      See oli tema enda peegeldus ühel aknal.

      „Ma paistan täieliku idioodina,” mõtles T.

      Ta jõudis ahtrisse, läks tuttavast trepist alla ja avas ettevaatlikult Apolloni kujutisega kaunistatud ukse.

      Kõik inimesed trümmis olid surnud.

      See oli selge kohe esimesest pilgust. T astus edasi mööda pinkidevahelist läbikäiku, vaadates hoolega ringi.

      Surnud nägudel ei olnud valugrimassi, pigem vaatasid lahkunute avatud silmad midagi minevikku jäänut hämmastuse ja pahameelega.

      T märkas midagi peenikese pilpa taolist, mis paistis ühe sõudja kaelast. Surnu kohale kummardudes küünitas T lambi lähemale ja nägi pisikest noolt, mis sarnanes hambaorgiga, ja tillukest sulge selle sabas. Samasugune nool paistis teise laiba õlast sealsamas kõrval.

      Trümm haises tugevasti petrooleumi järele. Keegi oli jõudnud sellega üle valada laibad, СКАЧАТЬ