T. Виктор Пелевин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuulest kantud vihmavari isa Paissi tumelilla mungakuub. Liueldes läbi õhu nagu hiigelsuur lendorav, jõudis ta veepinnale aina lähemale.

      Plaksatasid lasud.Üks kuul tegi rikošeti sillapiirdest, teised kergitasid veepinnalt vahupritsmeid. Seejärel kaotasid kupees sagivad mehed isa Paissi silmist.

      II

      Seljast heidetud mungakuub vajus aeglaselt veealusesse hägusse, ja jõe pinnale ei kerkinud enam isa Paissi, vaid krahv T – noor musta habemega mees valges ilma kraeta särgis. Ta tõmbas sügavalt hinge, tegi silmad lahti ja vaatas taevasse.

      Ühtlaste kiudpilvede võlv tundus katusena, mis on muutnud ruumi maa ja taeva vahel tohutuks avatud paviljoniks – jahedaks suveteatriks, kus on mängimas kogu elusloodus. Oli vaikne, ainult kuskilt kaugusest kostis eemalduva rongi mürinat, ja kuulda oli ka vee tasast sulpsumist, nagu heidaks keegi kindlate vaheaegadega vette peotäite kaupa kive.

      Vaatamata nüüdsama üleelatud ohule tundis T sisimas kummalist rahu ja leppimust.

      „Taevas paistab harva nii kõrge,” mõtles ta silmi vidutades. „Selgetel päevadel ei ole tal üldse kõrgust – on ainult sina. Läheb vaja pilvi, et ta oleks kõrge või madal. Nõndasamuti on lugu inimese hingega – ta ei ole iseenesest ei kõrge ega madal, kõik sõltub ainuüksi kavatsustest ja mõtetest, mis teda parajasti täidavad… Mälu, isiksus – see kõik on nõndasamuti justkui pilved… Nagu näiteks mina…”

      Äkitselt tegi T meeleolu läbi järsu muutuse. Leppimus oli kadunud, selle asemel rabas ootamatu ehmatus – T käed rapsasid koguni mitu korda tahtmatult vett.

      „Mina… Mina?? Miks ma mitte midagi ei mäleta? Kuuli tekitatud põrutus? Stopp… See mees, Knopf, ütles, et minu nimi on krahv T ja ma olen teel Optina Pustõnisse. Aga kust ma tulin? Ah jaa, ta ütles, et Jasnaja Poljanast, see oli mõis, mida me nägime aknast… Kuid miks ma sõitsin Jasnaja Poljanast sinna Optina Pustõnisse?”

      T vaatas ringi.

      Silla alt ilmus nähtavale laev. See nägi imelik välja – sarnanes suure pargasega, kuid miskipärast paistsid tal pardaluukidest aerud. Aerud kerkisid jõe kohale ühes taktis, püsisid silmapilgu liikumatult ja vajusid siis tagasi vette, tekitades sedasama sulpsumist, mida T oli juba oma minut aega kuulnud.

      Mida lähemale laev jõudis, seda rohkem avanes pilgule ebatavalisi üksikasju. Laeva ehtis umbes nagu käilakuju – Milose Venuse koopia laudpostamendil (maheda valgusemängu põhjal tundus, et tegu on ehtsa marmoriga). Laeva vöörile olid maalitud nagu kreeka trieeridel kaks sinivalget silma ja teki kohal kõrgus ehitis, mis lausa üllatavalt meenutas mõne maakonnalinna väiksemat ühekorruselist elumaja. Kuid kõikidest nendest kunstviguritest hoolimata oli selge, et laev pole mingi trieer, vaid lihtsalt suur kaubaveopargas.

      Parda äärde sattunud T ujus aeruluukide alt läbi. Aerude taga istusid mornid maamehed, seljas hallid kreeka kitooni laadis vammused. Mitte keegi neist isegi ei vaadanud T poole, kes ujus sealsamas kõrval.

      „Maaharijad,” käis T-l peast läbi, kui ta püüdis end pardale lähemal hoida. „Oma loomulikust stiihiast lahutatud, võõraste tujude orjaks muudetud… Tõsi küll, kui panna maaharija linnavabrikus tööpingi taha, siis on see ju olemuse poolest täpselt samasugune mõnitamine…”

      Rea viimasest luugist ei paistnud kedagi – ruum selle taga oli ülejäänud trümmist eraldatud vaheseinaga ning sinna võis peitu pugeda. T haaras ava servast kinni, vinnas end kõrgemale ja puges sisse, püüdes kära mitte teha. Paistis, et keegi ei pannud teda tähele.

      Trümmis lõhnas aganate ja higi järele. Põranda külge kinnitatud pinkidel istuvad maamehed hõikasid kooris hoogu, õõtsutades end edasi-tagasi. Läbikäigus seisis ülevaataja, seljas samasugune kitooni jäljendav vammus nagu aerutajatel, ainult õlal oli tal hõbepannal. Tema määras rütmi, lüües vastu vasest pesukaussi puust nuiaga, millel oli oinapea kuju.

      T ootas ära, kuni ta selja pööras, ja tõukas siis ust, millele oli rohmakalt joonistatud Apollon-vibukütt, ning poetas end trümmist välja. Ukse taga oli kitsas puutrepp. T läks trepist üles ja jõudis tekile.

      Seda täitis peaaegu tervenisti ehitis, mis sarnanes hästi pika ühekorruselise majaga. Tegelikult oligi see päris ehtne ühekorruseline maja – plekkkatuse ja võltssammastega, vettinud krohv oli siit-sealt maha pudenenud, tuues nähtavale männipuidust sõrestiku. Nagu kord ja kohus, olid seintes ka uksed ja aknad.

      T kiikas ettevaatlikult aknast sisse. Paksu kardina tagant ei olnud midagi näha.

      Äkitselt avanes lähim uks ja tasane mehehääl kutsus:

      „Teie hiilgus! Kähku siia!”

      T astus ukse juurde. Selle taga oli kolikamber, riiulitel igasugune kila-kola. Inimesi seal sees ei olnud.

      „Tulge nüüd ometi,” kordas pealekäivalt ei tea kust kostev hääl.

      T astus sisse ja uks vajus kinni nagu vedrust tõmmatult. Ümberringi tihenes otsekohe tintjas pimedus. Nagu Joona vaala kõhus, mõtles T ja nägi äkki vaimusilmas selgesti piibliprohvetit – kollane rüü üll, süüdlaslik heldinud nägu peas ja pikad lainelised juuksed ohtrasti võitud.

      „Kui te astute ettevaatlikult sammukese tagasi,” ütles hääl, „siis leiate kobamisi enda tagant tooli. Võtke palun istet.”

      „Ma ei näe teid. Kas te soovite end peita?”

      „Palun teid, krahv, võtke istet.”

      T toetas end toolile.

      „Kes te olete?” küsis ta.

      „Ja kes te ise olete?”

      „Kuivõrd te pöördusite minu poole sõnadega „teie hiilgus”,” vastas T, „siis ma oletan, et see on teile teada.”

      „Mulle on see küll teada,” lausus hääl. „Aga kas teile ikka on?”

      „Ma olen krahv T,” vastas T.

      „Ja mis on „krahv T”?”

      „See tähendab?”

      Pimedusest kostis naeru.

      „Küsimusel on näiteks ka filosoofiline aspekt,” ütles hääl. „Võib pikka aega uurida, mida nimelt selle sõnaühendiga tähistatakse – jalga, kätt, kehaosade täielikku kogumit või siis teie surematut hinge, mida te pole kunagi näinud. Kuid ma ei räägi sellest. Kõneldakse, et Jasnaja Poljanas külastavat teid India targad, nii et selliseid vestlusi võitegi pidada nendega. Minu küsimuse mõte on puhtpraktiline. Mida te enda kohta mäletate ja teate, krahv T?”

      „Mitte midagi,” tunnistas T ausalt.

      „Väga hea,” ütles hääl ja kõhistas uuesti. „Nimelt seda ma oletasingi.”

      „Te pole öelnud, kes te olete.”

      „Ma olen see,” vastas hääl, „kellele kuulub piiramatu võim teie olemuse eranditult kõikide aspektide üle.”

      „Julge avaldus,” tähendas T.

      „Jah,” kordas hääl, „eranditult kõikide aspektide üle.”

      „Ja ma pean teie sõnu uskuma?”

      „Miks СКАЧАТЬ