T. Виктор Пелевин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aidaku Jumal sul vastu seista.”

      „Aga mis mõtte te panete sõnadesse „vastu seista”?”

      „Selle aja jooksul, kui liiv kellas pudeneb, ei tohi sa kordagi seljaga maad puudutada. See ei ole väga pikk aeg – vähem kui kaks minutit. Siis me jääme uskuma, et sa oled see, kellena ennast välja pakud.”

      „Aga ma ei olegi ju ennast kellegi pähe välja pakkunud,” tähendas T.

      Vanamees ja hiiglane vahetasid pilgu.

      „See on tõsi,” ütles vanamees. „Siis sa pead tõestama, et oled see, kelleks me sind peame.”

      „Ja kelleks te mind peate?”

      „Tolleks meheks, keda ootab meie parun,” vastas hiiglane Lojko. „Sulle juba seletati. Sandarmipolkovnik hoiatas parunit, et võib tulla paljas habemega mees.”

      T sügas kukalt, nagu püüdes taibata tema jaoks liiga keerulist mõtet.

      „Kuid miks peaksin ma tõestama, et olen paljas habemega mees, kui see on niisamutigi näha?”

      Mustlased lõkke ümber olid ammu vaikseks jäänud ja kuulasid nüüd hoolega kõnelust. Hiiglase näole tekkis mõtlik ilme. Ka vanamees vajus pikalt mõttesse, silitades sõrmedega rasket hõbedast poolkuud oma väljaveninud kõrvalesta küljes. Lõpuks ütles ta:

      „Paljas habemega mees võib olla see õige või ka mitte. Paljaid habemega mehi on palju, kuid tasu pakutakse ainult ühe eest.”

      „Jah,” jäi Lojko nõusse.

      „Ja ma ei ole enam kindel,” jätkas vanamees, „et sina oled toosama paljas habemega mees, kellest kõneles polkovnik. Tolle mehe kohta lobised sa liiga palju. Aga katsumine tuleb sul niikuinii läbi teha.”

      „Ja mis juhtub, kui ma selle läbi teen?” küsis T.

      „Me viime su paruni juurde.”

      „Hästi,” vastas T. „Olge lahked, ma olen valmis. Öelge ainult, missuguseid võtteid on mul lubatud kasutada?”

      Lojko hakkas põlastavalt naerma.

      „Missuguseid sa iganes tead.”

      „Nii et päris-päris igasuguseid?”

      Lojko noogutas.

      „Kas kõik kuulsid seda?” küsis T, pöördudes lõkke ümber istujate poole.

      „Jah,” kinnitas Lojko, kummardudes maadligi, käed ees nagu kaks puuhalgu. „Kõik kuulsid. Nii et ära karda mulle haiget teha…”

      Ta astus sammu T poole.

      „Tegelikult olen ma siis teie katsumise juba läbi teinud,” ütles T.

      „Kuidas nii?” küsis vanamees.

      T osutas rohu sees läikivale klaasile.

      „Liivakellas on kogu liiv juba alla voolanud. Olge lahked ja vaadake järele. Ja mina ei ole kordagi seljaga vastu maad puutunud. Niisugused need minu võtted paraku ongi, härrased.”

      Lõkke ümber algas lärm – mustlased läksid vaidlema. Mõni naeris, mõni sülitas pettunult tulle. Kuid kõige järgi paistis, et tõsiseid vastuväiteid ei leidunud kellelgi.

      „Mis imelikud võtted,” ütles vanamees. „Ja mis maadlus see sihuke on?”

      „Seda nimetatakse „kukumivas” ehk „kurjale kurjaga mittevastupanemine”,” vastas T.

      „Sa tegid sohki nagu naisterahvas,” sähvas Lojko põlglikult.

      „Eks öelge veel, mu härra, et ma käitun nagu mustlane,” muigas T.

      „Me saame sinuga veel kokku, habe, jäta see meelde.”

      T vaatas hiiglasele ainiti silma.

      „Te ei peaks selle poole püüdlema.”

      „Mispärast?”

      „Kohtumine ei lõpe nii, nagu teie arvate.”

      Mustlane Lojko ei öelnud midagi, ainult muigas pahaendeliselt. T pöördus vanamehe poole.

      „Te lubasite viia mind paruni juurde, kui ma katsumise läbi teen? Eks viige siis…”

      Mustlasparun osutus lüheldaseks täidlaseks meheks, kes tõi meelde eruhusaari – tal oli seljas vaarikakarva dolman, millelt nöörid olid ära harutatud. Tema kortsulisel näol lokkasid pikad kohevad vuntsid, mis oleksid igati sobinud politseiülemale või raudteeametnikule.

      Parun istus kokkupandaval toolil üksinduses kõige kaugema lõkke ääres; tema kõrval seisis teine samasugune tool. Vahel harva tuli lõkke juurde väike kõhn naine, et sinna oksi heita, ja läks kohe jälle eemale.

      Mustlane, kes saatis T-d, astus paruni juurde, kummardus tema kõrva ligi ja seletas talle pikalt midagi. Parun muigas mitu korda, vaadates T poole, ja kutsus ta siis käeviipega enda kõrvale istuma.

      „Niisiis,” alustas ta, kui saatja oli kaugemale jõudnud, „te võitsite Lojkot. Kes te olete?”

      „Mind kutsutakse krahv T-ks.”

      „Tervist, krahv.”

      „Tervist, parun,” ütles T vaevuaimatava irooniaga. „Milleks oli vaja seda idiootlikku läbikatsumist?”

      „Me püüame selle poole, et elust ei kaoks ülla võistluse vaim,” vastas parun veidi süüdlaslikult. „Sest muidu me mandume kiiresti vargakambaks.”

      „Te teate, kes ma olen,” ütles T. „Aga kuidas on teie auväärt nimi?”

      „Miks ma peaksin teie mälu koormama,” vastas parun. „Minu nime ei ole teil tõepoolest üldse millekski vaja. Las ma olla lihtsalt mustlasparun. Niisiis, teil oli vististi mulle varuks üks küsimus?”

      „Jah,” ütles T. „Mis on Optina Pustõn ja kus ta asub?”

      Paruni silmad läksid hämmastusest pungi.

      „Kuidas?” küsis ta.

      „Optina Pustõn,” kordas T selgesti. „Mulle öeldi, et see on kuidagi seotud mustlastega.”

      Parun jäi pikalt mõttesse.

      „Ma ei tea,” ütles ta. „Vististi olen ma kord või kaks kuulnud seesugust sõnaühendit, kui õppisin Peterburi ülikoolis. See on midagi kirjanduslikku või müstilist. Kuid ma võin ka eksida. Igatahes on täiesti kindel, et mustlaste elulaadi või kommetega ei ole sel mingit pistmist.”

      „Lubage,” lausus T, „aga teie mehed ütlesid nüüdsama: igaüks, kes selle järele küsib, peab maadlema Lojkoga.”

      „Nad ütlevad nii ükskõik mis puhul,” lõi parun käega. „Aeg on igav olla, veri vemmeldab. Eile, uskuge või mitte, juhtus mööda sõitma sandarmipolkovnik, üksi, ratsa hobuse seljas. Oli teel oma õe mõisast Kovrovi linna, see on siinsamas lähedal. Küsis nende lontruste СКАЧАТЬ