T. Виктор Пелевин

Чтение книги онлайн.

      Söögituba osutus avaraks ruumiks, mida kaunistasid antiikskulptuuride koopiad ja seintel rippuvad iidsed pronksrelvad. Elegantselt kaetud laua ümber asetsesid kanapeed, mitut värvi pehmed katted peal; vürstinna Tarakanova lamaskles juba ühel sellisel. T sai aru, et tühi ase vürstinna vastas on mõeldud temale.

      Tohutul ovaalsel liual, mis võttis enda alla laua kogu keskosa, puhkas rahus mingi ennenägematu olevus – rohelise laka ja nelja konksus jalaga lohe. Ta nägi välja ehmatavalt elutruu.

      „Make yourself comfortable, krahv,” ütles vürstinna. „Leivaviljamärjukest mul ei ole, kuid on päris viisakat valget veini. Muscadetsur-lie. Kuigi ma üldiselt ei armasta Bretagne’i…”

      Ta osutas hõbeämbrile, millest paistis pudelikael.

      Ennast asemel sisse seadnud, võttis T salvräti ja tahtis seda juba hommikukuue kaelusesse toppida, kuid sai aru, et kõhuli lamades on seda keeruline teha – ja pole ka mõtet.

      „See ongi siis teie haug?” küsis ta. „Ma poleks seda ilmaski ära arvanud, kui te poleks mulle ette teada andnud. Haugi kohta on see ka ehk pisut suur…”

      „Tarakanovite haug on väga ebatavaline roog,” ütles vürstinna uhkusega. „See valmistatakse mitmest suurest kalast, mis on märkamatult omavahel ühendatud. Tulemuseks ongi lohe.”

      „Ja millest on tehtud need tema jalad?”

      „Angerjatest.”

      „Ja see roheline karvkate?”

      „Hakitud till.”

      Lohe oli tõesti valmistatud väga meisterlikult – oli täiesti võimatu märgata kohta, kus üks kala oli ühendatud teisega. Lõpetuseks oli kenasti kaardus kalasaba ja alustuseks pärani lõugadega haugipea: see pea oli uhkelt püsti ja seda ehtis ratsaväelase suletutt – maitserohelisest ja värvilistest paberiribadest.

      „Milleks tappa nii palju elusolendeid, et täita kahe jõudeinimeste seisuse esindaja kõhtu?” küsis T melanhoolselt.

      „Ärge muretsege, krahv.” Vürstinna naeratas. „Ma olen teie vaadetega tuttav. Ja ma kinnitan teile, mitte ükski elusolend ei hukkunud ilmaaegu. Peale minu ja teie on laeval veel palju suid.”

      „Oh jaa,” ütles T. „Ma panin tähele. Kui tulin läbi trümmi.”

      Vürstinna punastas.

      „Te arvate võib-olla, et ma eksploateerin neid inimesi?” küsis ta, hääldades võõrsõna o-ga. „Üldsegi mitte. Need on endised burlakid ja selline töö on neile harjumuspärane. Teie ise, krahv, räägite sageli ajakirjanikele, kui kasulik on füüsiline töö värskes õhus. Pealegi, kui nad on minu juures aasta või kaks töötanud, on neil vanaduspõlveks raha olemas. Nii et ärge rutake mind hukka mõistma.”

      „Kuidas ma võiksingi oma päästjat hukka mõista, mis te nüüd. Ma võiksin ainult ära märkida mõnesuguse ekstravagantsuse, mis ilmneb teie maitses…” T rüüpas oma veiniklaasist, „…teie laitmatus maitses, vürstinna. Suurepärane vein.”

      „Ma tänan,” ütles vürstinna. „Ma mõistan, et minu eluviis võib tunduda imelik. Säärane antiigiajastu paroodia. Mõisnikuproua on hea eluga peast lolliks läinud. Kuid ma kinnitan teile, selles kõiges on siiski olemas sügav vaimne mõte. Kas te mäletate sõlmekesi, mida tehakse taskuräti sisse, et mõni tähtis asi meelest ei läheks? Siin on just seesama põhimõte. Selline oli mu kadunud vürsti viimne tahe. Minu elu on korraldatud niisugusel moel just seepärast, et kõik ümberringi ei laseks mul unustada peamist.”

      „Mida nimelt?” küsis T võltsimatu huviga.

      „Püüdke kolme korraga ära arvata, krahv.”

      „Vaevalt ma sellega hakkama saan.”

      „Võin aidata. Mis tuleb teile pähe, kui te mõtlete antiikajale?”

      „Noh…” T takerdus.

      „See unustage kohe ära,” vürstinna turtsatas naerda, „te poisivemmal… Ja mis veel?”

      T heitis pilgu seinal rippuva gladiaatorivarustuse poole.

      „Sõjamängud tsirkuses?”

      Vürstinna vangutas eitavalt pead.

      T vaatas hirvega Artemist ja siis Apollonit, kes kujuteldava vibuga kuhugi sihtis.

      „Mitme jumala uskumine?”

      Vürstinna tõstis T poole imestunud pilgu.

      „Õnnitlen, te arvasite ära. Just nimelt, krahv. Kadunud vürst oli antiigiajastu põhjalikumaid tundjaid ja pühendas ka minu iidsete inimpõlvede salaõpetusse. Tõsi küll, minu vaimsed võimed ei äratanud temas erilist usaldust, ja nii seadis ta sisse kodukorra, kus iga üksikasi pidi mulle meelde tuletama seda ülevat õpetust. Vürst soovis oma testamendis, et pärast tema surma midagi ei muudetaks.”

      „Ma loodan, et minu küsimus ei solva teid, kuid mida ülevat võib leida mitme jumala kummardamises?”

      „Tänapäeva inimesed ei mõista, mida see tegelikult endast kujutab. Koguni antiikajal avanes mitme jumala kummardamise olemus ainult müsteeriumidesse pühendatuile. Kuid kadunud vürsti valduses oli üks iidne raamat, mis avaldas saladuse – see raamat oli säilinud ühesainsas ümberkirjutuses ning ta oli omandanud selle ühes Itaalia kloostris. Pärimuse järgi on raamatu kirjutanud Tyana Apollonios ise.”

      „Ja mida oli seal öeldud?”

      „Esiteks lükatakse seal ümber maailma loomise doktriin.”

      „Millisel viisil?”

      „Asi on selles, et see kentsakas teooria, mis on nakatanud lääneliku mõistuse suure hulga täiesti metsikute ettekujutustega, põhineb eranditult analoogiatel kariloomade eluga, mida meie esivanemad on aastatuhandeid jälginud. Nii pole üllatav, et neil tekkis loomise idee. Üllatav on hoopis see, et need kujutlused püsivad seniajani kogu tänapäeva vaimsuse hoone alusmüüris …”

      „Andke andeks,” ütles T, „aga ma ei suuda üldsegi mõista, kuidas puutuvad siia kariloomad.”

      „Kariloomad viljastavad üksteist ja seejärel sünnib uus loom, kelle olemasoluks pole enam vaja, et teda nii-öelda sigitataks sekund sekundi järel. Iidsed inimesed kandsid selle tähelepaneku üle kõrgematele sfääridele ja arvasid, et sealgi toimib sama põhimõte. On olemas sigitamisega sarnanev loomishetk, milles on tegev jumalushermafrodiit, kes viljastab iseenese. Nad nimetasid selle „maailma loomiseks”. Ja edasi, pärast sündimist, eksisteerib maailm juba inertsist – kuna ta on juba sigitatud ja sünnitatud.”

      „Mulle pole iial pähe tulnud, et niisugune vaade asjadele võiks olla seotud kariloomade pidamisega.”

      „Näete siis,” ütles vürstinna, „niidiotsad on peidetud nii sügavale, et see ülimalt lihtne mõte ei tule kellelegi pähe.”

      „Aga kuidas nägid maailmaloomist mitmejumalakummardajad?”

      „Nemad leidsid, et loomine kestab seniajani – katkematult, hetk hetke järel. Eri aegadel loovad meid eri jumalused – või kui väljenduda vähem pühalikult – СКАЧАТЬ