Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu. Michael North

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaupadest ja laevasõiduteedest ning on koos Pliniuse teosega tähtsaks allikaks üha laienevale Rooma kaubandusele 1. Kristuse-järgsel sajandil.

      „1. Erütria mere tuntud [st tavapäraselt kasutatavatest] ankruplatsidest ja tolle mere ääres asuvatest kaubaplatsidest on Myos Hormos [Indiasse sõitjaile] esimene [põhjapoolseim] sadam Egiptuses. Sellele järgneb [edasi]purjetajatele 1800 staadioni jagu paremal Berenike. Mõlemad sadamad asuvad Egiptuse mere äärmises [kagu]osas nagu Erütria mere rind.

      2. Berenikest paremat kätt jääb barbaarne ümbrus, ning mererannik kuulub seal kalasööjatele, kes elavad hajutatult, tarade taga, mis rajatud sügavatesse orupõhjadesse, sisemaa kuulub aga barbaritele ja nende järel metsloomasööjatele ja idusööjatele, kelle üle valitsevad pealikud [hõimupealikud], ja nende selja taha sisemaale, läänepoolsele alale jääb Meroeks kutsutud pealinn.”56

      Barbarite (võõraste) all peab autor silmas hõime, kes elasid Punase mere ranniku ja Niiluse oru vahel, kusjuures rannikuelanikke („kalasööjad”) eristab ta sisemaa omadest („metslooma- ja idusööjad”). See koht käsikirjas, mis võiks rääkida Meroest, ei ole loetav, aga Meroe oli üks Egiptuse ja Kesk-Aafrika vahelise kaubanduse ümberlaadimiskohtadest ja asus kuuenda Niiluse kärestiku lähedal.57

      Lisaks räägib „Periplus” nii nagu Pliniuski, et tolleaegsed Kreeka-Rooma meremehed tundsid juba Meltémi (kr k etēsíai) ja Hippalose tuult, mida on lihtne samastada laevasõitu juunist kuni septembrini mõjutava süüdvestmussoonina. Isegi kui „Periplus” otsib Sküütiat Induse orust, saab neid märkusi kauplemise kohta teatud sadamates siiski kokku sobitada arheoloogiliste leidudega. Seejuures torkab ikka ja jälle silma eelkõige luksuskaupade hoogne liikumine Rooma Egiptuse ja India lääneranniku vahet.

      5. Desintegratsioon või reintegratsioon

      Cyprian Broodbank on oma raamatus „The Making of the Middle Sea” [Vahemere loomine] pakkunud tõendeid pikaajalise lõimumisprotsessi kohta Vahemeres, mis kulmineerus 2. sajandil eKr sellega, et ühised asjad, kombetalitused ja identiteedid levisid suurte vahemaade taha. Kõige silmanähtavam on see eliidi puhul, kelle seas Egeuse stiilis seinamaalingud, elevandiluust nikerdused ja kaunistatud kuld- ja hõbekausid levisid niisamuti nagu rituaalid, kultused ja kultusepaigad, mille poole kulgesid arvukad elanikerühmad. 600. a paiku eKr võis kõikjal kohata ühiseid kombetalitusi, vaateviise, maitseid, lõhnu ja kõlasid, samuti sarnast avaliku elu korraldust, sõjapidamist, omavahelist läbikäimist ja jumalate austamist.58

      Tollest arvatavast lõimumisest lähtudes täheldab David Abulafia Rooma riigi transformatsiooni ja desintegratsiooni hiljemalt alates 400. a pKr. Ta peab selle eest vastutavaks ühelt poolt kristlust, mis pidi end maksma panema iidsete jumalate kultuse ja judaismi kõrval, enne kui ta 4. sajandi lõpul riigireligiooniks sai. Teisalt muutis rahvaste ränne, eriti vandaalide retked Hispaania kaudu Põhja-Aafrikasse ja sealt Vahemere põhjapiirkonda, põhjalikult Rooma rolli.

      Edaspidi võttis Rooma rolli üle Konstantinoopol, mis oli algselt, 7. sajandil eKr, asutatud kreeka kolooniana. Elanikud selles riigis, mille ajaloolased hiljem Bütsantsiks nimetasid, ütlesid enda kohta romaioi (roomlased). Vanast Roomast erines too riik selle poolest, et toetus hellenistlikule traditsioonile, mida järgiti Egeuse, Musta mere ja idapoolse Vahemere keskustes. Teine erinevus seisnes selles, et Konstantinoopol, mis asus impeeriumi piiri ääres, pidi end alatasa kaitsma stepist tulevate rünnakute eest. Bütsantsi riik kontrollis Bosporuse väina ja Musta mere regiooni, samuti idapoolset Vahemerd ning tema sära kreeka kristluse keskusena kiirgas kaugele slaavlaste aladele nii põhjas kui ka läänes.59

      Lääne-Frangi riigi tekkimisega 9. sajandi keskpaigas tuli juurde veel üks stabiilne kristlik võimublokk. Bütsantsi ja Lääne-Frangi riik kas reintegreerisid või rekonfigureerisid vastavalt kas Vahemere või tema rolli. Kui Vahemere idaosa ja Musta mere ühendasid viikingid (varjaagid) Põhja- ja Läänemerega Bütsantsi ja Vene jõgede kaudu, siis Vahemere lääneosa oli Rhône’i delta ja Prantsusmaa jõgedesüsteemi kaudu ühendatud Atlandi ookeani ja Põhjamerega. Lõunas oli Aadria meri ühenduseks Frangi ja Bütsantsi riigiga, vahenduskeskuseks tõusis Veneetsia ja teised Itaalia sadamad lõid kontakte muslimi maailmaga.60

      II

      PÕHJAMERI – LÄÄNEMERI – MUST MERI

      „Meie ja me isad oleme sel toredal maal elanud peaaegu 350 aastat ja mitte iial varem pole Britanniat tabanud säherdune vägivallategu, nagu me nüüd ühe paganliku rahva poolt kogeme, ja me pole osanud mõeldagi, et see võiks tulla merelt. Püha Cuthberti kirik on määritud Jumala preestrite verega ja röövitud on kogu selle vara; Britannia kõige austustväärivam paik on paganate saagiks langenud.” 61

Alcuin Tours’ist

      1. Viikingid

      Pärast antiikaega olid viikingid ehk põhjamehed ühenduslüliks Põhjamere, Läänemere ja Musta mere vahel; nad tungisid ka Atlandi ookeani põhjaossa. Esimest korda kohtab neid 8. sajandi lõpu ajalooallikates, kus kirjeldatakse kallaletunge kloostritele Briti saartel ja Loire’i suudmes. Nii kurdab Karl Suure õukonnas tegutsev õpetlane Alcuin ühes kirjas Lindisfarne’i kuningale Northumbria Æthelfrithile sealse kloostri rüüstamise üle (793).

      Viikingite ootamatu esilekerkimise kohta on erinevaid seletusi. Lisaks kasvava rahvastiku survele ja maapuudusele, mis sundisid inimesi merele minema, mainitakse ka noorte meeste võitlushimu ja iha kerge saagi järele. Hõimujuhi (pealiku) positsioon tuli ikka ja jälle kätte võidelda. See võitlus tähendas mitte ainult sõjalist õnne ja kuulsust, vaid ka kaaskonna loomist, keda edukas väejuht sai enda külge köita üksnes pidevalt sõjasaagiga palka makstes.

      Tasuvaks sihtmärgiks osutus frankide maa, mis hoolimata Pippin III ja Karl Suure jõupingutustest polnud ise veel seesmiselt kindel, rääkimata üldisest kaitsest. Viikingite eeliseks olid laevad ja nautikateadmised, mida nad silmapaistval hulgal omasid. Nad kas seilasid või sõudsid oma avamerekõlblike laevadega üle Põhja- ja Läänemere. Navigeerimisel orienteerusid nad päikese ja tähtede, samuti hoovuste ja merevee värvuse järgi. Suuremate ja väiksemate laevadega tungisid viikingid mööda jõgesid sisemaale, kus ükski sadam polnud nende eest kaitstud.62

      Nad lõikasid kasu friiside kaubanduse laienemisest Põhjamere rannikule, mille rikkusi oli kerge ammutada. Tänu Dorestadile Reini suudmes ja Domburgile Walchereni poolsaarel olid tekkinud kaubanduskeskused, kus friisi talupojad-kaupmehed ei tegelnud laevasõiduga enam mitte kui kõrvaltööga, vaid elasidki eranditult kaubandusest ja käsitööst. Friisid kauplesid frankidega, anglosaksidega ja skandinaavlastega, sõites nii piki Põhjamere kui ka Atlandi ookeani rannikut, samuti mööda Reini jõge Kölnini, Mainzini ja Wormsini välja. Üheks friiside kaubaks olid orjad, kelle nad Briti saartelt ning Läänemere ruumist Verduni kaudu Lõuna-Euroopasse ja Vahemere regiooni müüsid. Nii on olemas tõendid ühe friisi kaupmehe kohta, kes hankis Londonis orja, kelle ta arvatavasti Dorestadist mööda Maasi jõge üles Verduni – tähtsaim orjaturg – viis ning sealt edasi lõuna poole. Kas sealt või otse Vahemere ruumist hankisid friisid idamaiseid kaupu, mille nad kaugemal põhjas edasi müüsid.63

      Üle Läänemere ulatus friisi kaubandus Hedeby ja Birkani, kus olevat 11. sajandil olnud isegi üks friisi gild.64 Tiheda kaubavahetuse märgiks on (anglo)friisi sceatta-mündid, mis levisid kuni Skandinaaviani välja.СКАЧАТЬ