Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu. Michael North

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis viis osa väeüksusi Aleksandri usaldusaluse Nearchose juhtimisel mööda Induse jõge allavoolu ja seejärel üle Araabia mere, Pärsia lahe ja Tigrise jõge pidi üles.

      Pärast Aleksandri surma 323. a eKr lagunes tema valitsusala osariikideks, nii nagu Seleukiidide oma Pärsias ja Ptolemaioste oma Egiptuses. Aleksandri usaldusalune Ptolemaios oli Egiptusest teinud iseseisva riigi. Valitsev kiht olid kreeklased, sõjavägi makedoonlased. Kreeka kultuur oma hellenistlikul kujul osutus ligitõmbavaks kõigile rahvastele, kütkestades Egiptuse, Süüria, Kartaago, Etruuria ja Pürenee poolsaare elanikke samavõrd kui juudi rahvast. Nii sümboliseerib „seitsmenda maailmaimena” tuntud Aleksandria Pharos ühtlasi ka Ptolemaioste linna rolli „Vahemere-kultuuri tuletornina”.36

      Aleksandria majandusliku ja kultuurilise ülevõimu aluseks oli kaubandus Vahemeres, tähtsateks kaubanduspartneriteks olid seejuures Kartaago läänes ja Rhodos idas. Rhodos, mille sadam koos kolossiga37 kujutas endast veel üht maailmaimet, oli pärast Ateena allakäiku kasutanud võimalust ja tõusnud laevanduskeskuseks. Laevad Rhodoselt tõid teravilja Egiptusest põhja ja vedasid vastupidises suunas veini, mis nähtub arvukatest amforaleidudest Aleksandrias, Egeuse ja Mustas meres Kartaago ning Sitsiiliani välja.38

      Pärast 275. a eKr rajas Ptolemaios II Punase mere läänekaldale lisaks veel ühe sadama, mille ta nimetas oma ema järgi Berenikeks. Berenike kaudu pidi Egiptusesse toodama eelkõige Aafrika sõjaelevante, kui Seleukiidide riik oli blokeerinud India sõjaelevantide sissetoomise.39

      Vahemere lääneosas oli regionaalseks võimuks Kartaago, kes arendas edasi foiniiklaste pärandit, rajas Sitsiilias asundusi ja võttis need oma kaitse alla. Ladinakeelne sõna „puunialane”, millega roomlased tähistasid oma rivaale mere lõunapoolses osas, tähistabki „foiniiklast”. Ent kui Kartaago üritas luua talassokraatiat ja vallutada Sitsiilia, põrkasid Põhja-Aafrika linna huvid Kreeka ja hiljem Rooma mõjusfääri vastu. Lõpuks jõudsid Siracusa ja Kartaago kokkuleppele Sitsiilia vana jaotuse suhtes, kusjuures selle lääneosa kontrollis Kartaago, idaosa Siracusa. Rooma huvid olid esialgu seotud Etruuriaga, mille linnad lõimiti Rooma mõjusfääri.

      Rooma vaatevälja sattus Itaalia lõunaosa alles tänu kuningas Pyrrhos I-le, kes lasi Kreeka linnal Tarantol end roomlaste vastu appi kutsuda ja võttis pärast suurte kaotuste hinnaga saavutatud võite (nõndanimetatud Pyrrhose võidud) Lõuna-Itaalia ning Sitsiilia oma kontrolli alla. Ehkki Rooma ja Kartaago ühinesid ajutiselt Pyrrhose vastu, seisid nad juba mõne aja pärast Sitsiilia sõjaväljal taas vastamisi. Sealt sai alguse Esimene Puunia sõda (264–241 eKr), milles Kreeka linnadega liitu astunud roomlased ei tegutsenud mitte üksnes maismaal, vaid ka merel Kartaago laevade vastu, loobudes kreeka rammimistehnikast ja kaaperdades laevad kuulsate koogutite abil. Rahulepinguga (241 eKr) kohustus Kartaago tasuma sõjakahjud ja loovutama Sitsiilia, millest aastal 227 eKr sai Rooma provints. Ka Sardiinia ja Korsika läksid roomlaste kätte, nii et Kartaagol tuli edaspidi kaugemale läände siirduda.

      Hannibali ekspansioon Pürenee poolsaarel vallandas Teise Puunia sõja (218–201 eKr), mille käigus Hannibal liikus Hispaaniast üle Lääne-Alpide kuni Itaaliani, ent ei suutnud silmapaistvatest sõjalistest võitudest hoolimata püsivamalt kanda kinnitada. Pärast Scipio võitu Puunia armee üle Zama all (202 eKr) piiras rahuleping Kartaago sõjalist võimekust ja tegevusraadiust, nii et ta tohtis edaspidi omada vaid kümmet sõjalaeva. Järgnevalt liideti Rooma riigiga Hispaania, mis oli vahepeal Hannibali võimu alla läinud, ja pärast Kartaago hävitamist Kolmandas Puunia sõjas (149–146 eKr) ka Põhja-Aafrika; Kreeka Kórinthos, mis oli samuti roomlaste ekspansiooni vastu välja astunud, jagas sama saatust.40 Nii tekkis Rooma Vahemeri või Roomast valitsetud Vahemeri. Asjale pani punkti Octavianuse (hilisem Augustus) võit Aktioni merelahingus Marcus Antoniuse poolt juhitud Egiptuse laevastiku üle (31 eKr) ja Ptolemaioste riigi lõimimine Rooma impeeriumi. Octavianus ehitas üles alalise sõjalaevastiku tugipunktidega Napoli lahe kaldal Misenos ja Aadria mere ääres Ravennas. Aja jooksul tekkisid laevastikud Egiptuses, Süürias, Põhja-Aafrikas, Mustal merel, samuti Reini ja Doonau jõel. Esimest korda, mis jäigi ainsaks korraks, hõlmas talassokraatia kogu Vahemerd, mille kohta roomlased kasutasid väljendit „Mare Nostrum” (meie meri).41

      Rooma riik ei võlgnenud küll tänu oma olemasolu eest üksnes merevõimule. Ent ilma ligipääsuta Vahemerele oleks ta saanud teistsuguse väljanägemise ja teise kuju. Sõjalisele ja poliitilisele kontrollile lisandus majanduslik avanemine kaubanduse kaudu.Võitude järel voolas Rooma sõjasaak ja raha, mida Rooma eliit kasutas suurmaavalduste (latifundiumite) omandamiseks. Samas olid sõjad põhjalikult räsinud rahvastikku, nii et tööjõud maal jäi napiks. Seetõttu majandati latifundiume orjadega, kes olid vangi võetud Kartaagos, Kreekas või mujal Vahemere rannikul. Kui linnad õigeaegselt alla ei andnud, muudeti elanikkond orjadeks, Kartaagos näiteks 55 000 inimest (146 eKr), Kreekas Ípeiroses isegi tervelt 150 000 (167 eKr). Caesari sõjakäigud paisutasid orjade, eriti Galliast toodute arvu (58–50 eKr). Teise allika moodustasid orjaturud Egeuse mere piirkonnas. Kui need allikad Pompeiuse eduka piraatlusevastase võitluse (67 eKr) tagajärjel kokku kuivasid, tuli orje hankida Rooma riigi äärealadelt. Orjade hulk kasvas Rooma majapidamistes ja mõisades ka loomulikul teel. Majaorjadki võisid igati karjääri teha. Nad said mõisavalitsejateks, õpetasid lastele kreeka keelt ja nende isandad läkitasid neid agentidena toonase maailma teistesse piirkondadesse.42

      Rooma kui metropoli ei kolinud mitte ainult Itaalia maata elanikkond, ka provintside elanikud üritasid pealinnas karjääri teha. Nii tekkisid kvartalid, kus elasid kreeklased, süürlased, aafriklased ja hispaanlased, kusjuures kreeka keelt, valdavat keelt Vahemere idapoolses ruumis, räägiti ka Roomas.43

      3. Nisu, vein ja kalliskivid

      Nagu Vahemere kaubandus tervikuna, nii ei keskendunud ka Rooma kaubandus enam üksnes luksuskaupadele. Vastupidi, Roomat sidusid tema provintsidega massikaubad nisu ja vein. Teraviljaga, mis esialgu tuli Sitsiiliast ja Sardiiniast ning viimaks Põhja-Aafrikast ja Egiptusest, kindlustasid valitsejad Rooma varustamise, sest alamad tuli leiva ja mängudega heas tujus hoida.

      Olulist rolli mängis ka veinitransport, mis polnuks võimalik massilise amforate ja kannude tootmiseta. Laevavrakid, nagu näiteks 1. sajandi keskpaigast eKr pärit vrakk sadamalinna Hyères’i lähedal Madrague de Giens’is, sisaldasid ligi 400 tonni laadungit, sealhulgas 6000–7000 veiniamforat. Hinnanguliselt on pakutud, et sajandi jooksul veeti Galliasse ligikaudu 40 miljonit amforat Itaalia veini, mis võiks vastata 100 000 hektoliitri veini importimisele ja tarbimisele aastas. Gallialaste janu veini järele oli laialt tuntud ja Itaalia kaupmehed pidasid seda tasuvaks äriks. Teised leiud laevadelt viitavad veini kõrval ka oliiviõlile Apuuliast ja värvainetele, mille eksportijaid saab osaliselt rekonstrueerida tänu nimedele amforakildudel.44

      Vahemere Rooma ajajärgule on iseloomulikud mitmed erinevad laevatüübid, mida võib eristada nende suuruse, laadungi ja purjetamisteekonna järgi. Nii oli väikseid rannasõidupurjekaid kandejõuga 2,5–10 t, pikemateks distantsideks kasutati 50-tonnise mahutavusega laevu. Nende lamedapõhjaliste laevade ehitusviis peegeldab veinitranspordi vajadusi. Suuremad (200–300 tonni) olid laevad, mis vedasid amforaid ja ehitusmaterjali või isegi obeliske. Nisueksport Egiptusest (Aleksandria) Rooma nõudis samuti suuri laevu. Neil oli kaks masti, üks suurpurjele ja üks eespurjele. Raske koorem langetas laeva raskuspunkti. Peale selle püüti viljalaevu võimalikult kuivana hoida, kasutades pilsipumpasid.45

      Merekaubandusega oli seotud maakaubandus, näiteks Rooma Germaanias, kus kaupmehed tegutsesid mõlemal pool piiri. Germaanlaste hõimueliidid hindasid Rooma СКАЧАТЬ