Punane aadressiraamat. Sofia Lundberg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Punane aadressiraamat - Sofia Lundberg страница 6
Название: Punane aadressiraamat
Автор: Sofia Lundberg
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949622412
isbn:
„Jah, kunagi võib-olla küll. Peaksime vist mõlemad rahul olema, kas sulle ei tundu?”
„Kui ma järgmine kord tulen, siis pead jälle pilte näitama. Ma ei tüdine kunagi vaatamast, kuidas sinu ja vanaema noorusajal asjad olid.”
„Kui ma nii kaua elan.”
„Ei, ära räägi niisugust juttu! Sa ei tohi surra. Sa pead olemas olema, kallis Doris, sa pead …”
„Kullake, sa oled ikkagi küllalt suur saamaks aru, et kõik seondub surmaga? Me kõik sureme, see on ainus asi, milles võime täiesti kindlad olla.”
„Uhh. Palun, ära räägi nii. Ma pean nüüd lõpetama, Jack peab trenni minema. Ole veel arvuti juures, siis saad talle tere öelda, kui ta alla tuleb. Helistame järgmine nädal jälle. Musi sulle.”
Jenny paneb arvuti esikusse tabureti peale ja hüüab uuesti Jacki. Seekord tuleb too esimese katse peale. Tal on jalgpallidress seljas, õlad laiad nagu uks. Ta hüppab kaks astet korraga, pilk trepil.
„Say hi to auntie Doris.” Jenny hääl on kindel. Jack tõstab silmad ja noogutab väikesele aknale, kust paistab Dorise uudishimulik nägu. Ta lehvitab.
„Tere, Jack, kas sul on kõik hästi?”
„Jah, kõik on fine,” vastab poiss, „must now minema. Head aega, Doris!”
Doris tõstab käe suu juurde, et õhumusi saata, kuid Jenny jõuab ühenduse katkestada.
San Francisco valge õhtupoolik, täis juttu, lapsi, naeru ja kisa, asendub pimeduse ja üksindusega.
Ning vaikusega.
Doris sulgeb arvuti. Ta kissitab diivani kohal olevat seinakella vaadata, pendel liigub õõnsalt tiksudes edasi-tagasi. Pendliga ühes taktis õõtsub ta toolil edasi-tagasi. Ta ei saa püsti, jääb istuma, et jõudu koguda. Ta toetab käed lauaplaadile ja võtab uuesti hoogu. Seekord kuulavad jalad sõna ja ta astub paar sammu. Siis ragiseb välisuks.
„Ahah, Doris on üleval ja liigutab ennast? Seda on tore näha. Aga sul on siin nii pime!”
Hooldustöötaja tormab korterisse. Paneb kõik tuled põlema, korjab midagi kokku, kolistab, lobiseb. Doris läheb kööki ja istub akna alla toolile. Korrastab aeglaselt oma asju. Vahetab kohti, nii et soolatoos maandub telefoni taha.
GÖSTA OLI VASTURÄÄKIVUSTE mees. Öösiti ja varastel hommikutundidel oli ta õrnahingeline, täis pisaraid ja kõhklusi. Ent neile öödele eelnenud õhtutel nõudis ta tähelepanu. Ta elas sellest. Tal oli vaja vaidluste keskpunktis olla. Ronis laua peale ja laulis mingit laulu. Naeris valju häälega. Ütles otse välja, kui poliitilised vaated lahku läksid. Ta arutles meeleldi tööpuuduse ja naiste õiguste teemal. Aga kõige rohkem rääkis ta kunstist. Loomises sisalduvast jumalikkusest. Niisugusest, millest libakunstnikud iial aru ei saa. Ükskord ma küsisin temalt, kust ta teab, et ta ise on tõeline kunstnik. Et asi pole vastupidi. Siis näpistas ta mind valusasti küljest ja tõi kuuldavale pika tiraadi kubismist, futurismist ja ekspressionismist. Küsiv pilk minu silmis toitis tema kõlavat naeru.
„Tirtsuke, ühel päeval sa mõistad. Vorm, jooned, värvid. See on nii imeline, et saad nende abil kinni püüda kõige elava taga oleva jumaliku põhimõtte.”
Ma arvan, et minu taipamatus meeldis talle. Et talle oli kergenduseks see, et mina ei võtnud teda niisama surmtõsiselt nagu teised. Otsekui olnuks meil ühine saladus. Me võisime kõrvuti läbi korteri kõndida, ta käis mu järel ja vahetas aeg-ajalt jalga, et samas rütmis püsida. Varsti ma ütlen, et preilil on kõige rohelisemad silmad ja siledamad põsed, mida ma üldse näinud olen, oli tal kombeks sosistada, ja minu põsed läksid alati ühtemoodi punaseks. Ta tahtis mulle rõõmu teha. Temast sai minu turvatunne selles võõras ümbruses. Aseaine isale ja emale, keda ma nii hirmsasti taga igatsesin. Saabudes otsis ta mu pilku, otsekui kontrollimaks, kas minuga on kõik hästi. Ja ta esitas küsimusi. Kummaline küll, mõnda inimest tõmbab eriliselt teineteise poole. Nii oli see Gösta ja minuga. Juba mõne napi kohtumise järel tundus ta nagu sõber ja ma ootasin alati tema külaskäiku. Näis, nagu suudaks ta kuulda, mida ma mõtlesin.
Juhtus, et ta tuli koos mõne kaaslasega. Peaaegu alati oli see noor, heas vormis ja pruuniks päevitunud mees, kelle kombed ja taktitunne polnud kaugeltki niisugused nagu kultuurieliidil, kes olid tavaliselt proua vastuvõttude alalised külalised. Need noored mehed istusid harilikult vaikselt tugitoolis ja ootasid, kuni Gösta ühe klaasi tumepunast veini teise järel tühjaks kummutas. Nad kuulasid vestlust alati tähelepanelikult, kuid ei sekkunud sellesse kunagi.
Ükskord ma nägin neid. Läksin hilja õhtul proua magamistuppa, et tema patju enne ööd kohevaks soputada. Nad seisid tihedalt kõrvuti, nägu näo vastas kahe Gösta maali ees, mis toetusid vastu voodit. Gösta käsi oli noormehe puusade ümber. Ta laskis käe lahti, otsekui oleks ennast kõrvetanud. Kumbki neist ei lausunud sõnagi, kuid Gösta tõstis nimetissõrme huultele ja vahtis mulle ainiti otsa. Ma soputasin padjad kohevaks ja lahkusin siis toast. Gösta sõber kadus esikusse ja uksest välja. Ega tulnud enam kunagi tagasi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.